| |
Vana Kuressaare ehk mütsiga Mari laul
|
|
| |
Üks tõestisündinud lugu, mis umbes 30 aasta eest Palamuse kirikumõisas sündis.
|
|
|
3 |
Peterburi kingissepast,
|
|
|
4 |
Ja ka tema vana emast,
|
|
|
5 |
Sest siin saab ka juttustatud,
|
|
|
6 |
Nende elu, nende patud: -
|
|
|
7 |
Kuressaare vana Mari,
|
|
|
8 |
Kirikõpetaja ori.
|
|
|
9 |
Kihelkonna ebajumal,
|
|
|
10 |
Sellel kes oli väga rumal.
|
|
|
11 |
Saunanaiste kohtumõistja,
|
|
|
12 |
Kõverite eestkostja.
|
|
|
13 |
Kutsarite üle oli,
|
|
|
14 |
Temal keige suurem voli,
|
|
|
15 |
Karjanaistel polnud armu,
|
|
|
16 |
Näpud vahest ajas karvu,
|
|
|
17 |
Tuatüdruk, pesunaine,
|
|
|
18 |
Nende elu oli vaene.
|
|
|
19 |
Orjasid ta lahti laskis,
|
|
|
20 |
Mõnda ära minna käskis.
|
|
|
21 |
Kõik nad teda kartma pidid,
|
|
|
22 |
Ei nad tohtind olla südid.
|
|
|
23 |
Palamuse ümberkaudu,
|
|
|
24 |
Peremeestel polnud jõudu,
|
|
|
25 |
Kes ta vastu oleks hakand,
|
|
|
26 |
Teda paigast ära lükand.
|
|
|
27 |
Ime oli seda näha,
|
|
|
28 |
Et tal võimus kõik oli teha;
|
|
|
29 |
Kõik ta hooleks oli antud,
|
|
|
30 |
Võtmed tema tasku pantud
|
|
|
31 |
Jahukotid või pütid.
|
|
|
32 |
Lindudest mis tõivad kütid,
|
|
|
33 |
Seasingid, püülileivad,
|
|
|
34 |
Kallis viin, mis saksad sõivad,
|
|
|
35 |
Aidad, tallid, karjalaudad,
|
|
|
36 |
Nende üle ka veel vaatab;
|
|
|
37 |
Kelder, köök ja alt-tuba,
|
|
|
38 |
Seal tal kõige suurem luba,
|
|
|
39 |
Kes ta vastu kurja teeb,
|
|
|
40 |
Kohe sinna sisse viib.
|
|
|
41 |
Siis ta noomis, prassis läbi,
|
|
|
42 |
Tegi mõnel hästi häbi,
|
|
|
43 |
Jalga kõvast maha lööb,
|
|
|
44 |
Mis keha mulle lahti teeb.
|
|
|
45 |
Tema vastust kuskil pole,
|
|
|
46 |
Sest ta tugevus oli kole;
|
|
|
47 |
Hirmus suur oli tema keha,
|
|
|
48 |
Seal oli mõni leesik liha.
|
|
|
49 |
Keha andis ümber mõeta,
|
|
|
50 |
Turja peal võis ratsa sõita;
|
|
|
51 |
Lott, mis rippus lõua all,
|
|
|
52 |
See oli üsna rasvapall.
|
|
|
53 |
Jalad olid hirmus suured,
|
|
|
54 |
Nii kui suure kuusejuured,
|
|
| |
pag. 309
|
|
|
56 |
Kes ta keret püsti kandvad,
|
|
|
57 |
Kõndides tal võimu andvad,
|
|
|
58 |
Kes ep Palamusel käinud,
|
|
|
59 |
See on teda ise näinud.
|
|
|
60 |
Igal pool ta nimi kuulus,
|
|
|
61 |
Kõik ta tugevus ja suurus;
|
|
|
62 |
Olgu kaugel, ligidal
|
|
|
63 |
Luual, ehk ka Kuremal;
|
|
|
64 |
Kassinurmes, Kaareperes,
|
|
|
65 |
Roelas ja ka Imukveres.
|
|
|
66 |
Maarja, Tõrma kihelkonnas,
|
|
|
67 |
Tartu linnas, Peipsi rannas,
|
|
|
68 |
Muhumaal, ehk Kuressaares,
|
|
|
69 |
Talnas, suure mere ääres.
|
|
|
70 |
Kõigis nendes on ta tuntud,
|
|
|
71 |
Mõnes kohas au tall' antud.
|
|
|
72 |
Aga temal on üks poeg,
|
|
|
73 |
Kellest natuke veel loen.
|
|
|
74 |
ABC ta õppis pähe,
|
|
|
75 |
Sellest oli väga vähe,
|
|
|
76 |
Köstrikooli siis ta panti,
|
|
|
77 |
Õpetust seal hästi anti;
|
|
|
78 |
Kõhtus oli küllalti,
|
|
|
79 |
Peas mitte midagi.
|
|
|
80 |
Kaarti mängis nii kui hull,
|
|
|
81 |
Viiki Rinnukese pull,
|
|
|
82 |
Valetas veel pealegi,
|
|
|
83 |
Ja mis ei uskund ükski. -
|
|
|
84 |
Õpetaja luband anda,
|
|
|
85 |
Koolmeistriks teda panda,
|
|
|
86 |
Kõige parem kooliase
|
|
|
87 |
Pidand tema elamise
|
|
|
88 |
Ase ikka olema,
|
|
|
89 |
Ja tema kätte tulema.
|
|
|
90 |
Kui ju meheks oli saanud,
|
|
|
91 |
Ametit ju himustanud,
|
|
|
92 |
Tahtis kingissepaks minna,
|
|
|
93 |
Suure Peterburi linna
|
|
|
94 |
Ema pidi raha andma,
|
|
|
95 |
Tema eest ka hoole kandma.
|
|
|
96 |
Aastad, kuud, mis ta seal õppis,
|
|
|
97 |
Siis ta raha ära lõppis,
|
|
|
98 |
Trahtelis ta tihti käinud,
|
|
|
99 |
Porojommi hästi joonud;
|
|
|
100 |
Mööda uulitsaid seal reisis,
|
|
|
101 |
Näpuameti peal seisis,
|
|
|
102 |
Sellega ta ennast toitis,
|
|
|
103 |
Oma aega ära viitis.
|
|
|
104 |
Ükskord ühe poodi ees,
|
|
|
105 |
Seisis Palamuse mees,
|
|
|
106 |
Vuks'at selle juure astus,
|
|
|
107 |
Käed tal seisid püksitaskus.
|
|
|
108 |
Must, kui pergel oli näha,
|
|
|
109 |
Katkend riided ümber keha,
|
|
|
110 |
Palus väga seda meest:
|
|
|
111 |
Vii mind koju maksu eest!
|
|
|
112 |
Meistrimaja põles ära,
|
|
|
113 |
Senna jäi keik minu vara."
|
|
|
114 |
Mees, see halastas ta peale,
|
|
|
115 |
Kuulis tema palve heale,
|
|
| |
pag. 310
|
|
|
117 |
Rogusid seal hästi ostis,
|
|
|
118 |
Vuksi sinna sisse mähkis,
|
|
|
119 |
Viskas rekke, nii kui prahti,
|
|
|
120 |
Tõi ta koju salamahti.
|
|
|
121 |
Kui ju koju oli jõudnud,
|
|
|
122 |
Ema käest oli raha nõudnud,
|
|
|
123 |
Varssi ostis, mis tal vaja,
|
|
|
124 |
Õpetaja käest sai maja,
|
|
|
125 |
Et ausaste siis tööd võis teha,
|
|
|
126 |
Toita oma patust keha,
|
|
|
127 |
Tegi uusi saapaid, kingi,
|
|
|
128 |
Lappis vanu ümberringi,
|
|
|
129 |
Tüdrukutega ta mängis,
|
|
|
130 |
Vahest püsti, vahest sängis.
|
|
|
131 |
Naest ta hakkas himustama,
|
|
|
132 |
Kõvaste neid kriimustama;
|
|
|
133 |
Tua Liisa peale mõte,
|
|
|
134 |
"Millal saan aga teda kätte!
|
|
|
135 |
Ükskord Liisa üksi oli,
|
|
|
136 |
Vuks'at tema juure tuli,
|
|
|
137 |
Hakkas teda meelitama,
|
|
|
138 |
Tema palgid silitama;
|
|
|
139 |
Pettis Liisa tuast välja,
|
|
|
140 |
Tegi veikse paha nalja.
|
|
|
141 |
Tüdruk tõstis viimaks kära,
|
|
|
142 |
"Sa pead võtma minu ära,
|
|
|
143 |
Muidu meie ei saa läbi
|
|
|
144 |
Viimaks saame suure häbi!
|
|
|
145 |
Ema kõrvu mõnda posis,
|
|
|
146 |
Poeg siis Liisat ära kosis.
|
|
|
147 |
Pea olid pulma käes,
|
|
|
148 |
Lihad, vorstid seisid ees,
|
|
|
149 |
Paari kuud, mis olid paaris,
|
|
|
150 |
Liisa süles laps ju naeris.
|
|
|
151 |
Sedaviisi sai ta naise
|
|
|
152 |
Kassinurme Liisakese.
|
|
|
153 |
Aga pergel, kust see tuli
|
|
|
154 |
Vuks'at ikka kõrtsus oli,
|
|
|
155 |
Viinaklaas tal kõlksus käes
|
|
|
156 |
Mokad seisid torul ees.
|
|
|
157 |
Mõnele ta ütles lurjus!
|
|
|
158 |
Ise oli hirmus purjus,
|
|
|
159 |
Mõned hüüdsid teda saks
|
|
|
160 |
Nendel andis napsi kaks.
|
|
|
161 |
Oma raha nahka jõi,
|
|
|
162 |
Tühja koti koju tõi,
|
|
|
163 |
Tööd ei viitsind enam teha,
|
|
|
164 |
Kannatas vast tühja keha.
|
|
|
165 |
Viimaks ametisse jäi,
|
|
|
166 |
Luual kingissepaks sai,
|
|
|
167 |
Seal ta vaevles ühe aasta
|
|
|
168 |
Tegi herra meele vasta;
|
|
|
169 |
Kange viinajoogi läbi
|
|
|
170 |
Tegi endal suure häbi,
|
|
|
171 |
Ükskord, kui ta Tartus käis,
|
|
|
172 |
Tegi oma püksid täis.
|
|
|
173 |
Nõnda hirmus tema lugu
|
|
|
174 |
Viina mah' ei jätnud sugu,
|
|
|
175 |
Pidi ära minema
|
|
|
176 |
Luualt ära kasima.
|
|
| |
pag. 311
|
|
|
178 |
"Sornaderevi" ta läks,
|
|
|
179 |
Maja üüris seal kui saks.
|
|
|
180 |
Mõtles, et see Peipsi järv,
|
|
|
181 |
Temal kannab nii kui parv,
|
|
|
182 |
Söögid, joogid igamoodi,
|
|
|
183 |
Omal kukil kodu isi.
|
|
|
184 |
Mõtles, et kõik angerjad,
|
|
|
185 |
Ning ka mõned viidikad,
|
|
|
186 |
Särjed, säined, ahunad,
|
|
|
187 |
Pead isi pistvad välja;
|
|
|
188 |
Siis ma jooksen tuhat nelja
|
|
|
189 |
Võtan kinni nii kui naps,
|
|
|
190 |
Olgu 4, 5 ehk 2.
|
|
|
191 |
Keedan, praadin, küpsetan,
|
|
|
192 |
Mõnikord ka kuivatan,
|
|
|
193 |
Siis me sööme rõõmuga
|
|
|
194 |
Oma armsa Liisaga.
|
|
|
195 |
Aga viimaks nägi, et
|
|
|
196 |
Polnud saada, muud kui vett.
|
|
|
197 |
Kiisad olid kiusakad,
|
|
|
198 |
Rääbised, kui sõgedad,
|
|
|
199 |
Vee seest välja tulema;
|
|
|
200 |
Nõnda mees peab surema.
|
|
|
201 |
Ei seal polnud enam nalja,
|
|
|
202 |
Jalad kohe tõmbas selga,
|
|
|
203 |
Läks sealt ära Narova
|
|
|
204 |
Mõtles, et saan korova.
|
|
|
205 |
Liisa jättis üksi maha
|
|
|
206 |
Ära viis ka viimse raha.
|
|
|
207 |
Vaene Liisa nälgas oli
|
|
|
208 |
Tuttav mees seal Mustvee tuli,
|
|
|
209 |
Seisis Mustvee silla peal,
|
|
|
210 |
Sellel kurtis Liisa heal:
|
|
|
211 |
"Villem Narva ära läinud
|
|
|
212 |
Toidusest mind ilma jätnud,
|
|
|
213 |
Pühad on ka tulemas,
|
|
|
214 |
Nenda, kui kõik nägevad.
|
|
|
215 |
Aga minu kõht ja jalad
|
|
|
216 |
Seisavad nüüd üsna paljad;
|
|
|
217 |
Sellepärast armas mees
|
|
|
218 |
Palamusel mamma ees
|
|
|
219 |
Räägi sa nüüd seda lugu,
|
|
|
220 |
Ehk ta vahest aitaks sugu,
|
|
|
221 |
Et ta saadaks mulle riiet,
|
|
|
222 |
Ja kui võimalik, veel kingad
|
|
|
223 |
Teadmata see minul jäi,
|
|
|
224 |
Kuidas Liisa toidust sai;
|
|
|
225 |
Olgu kuidas oli lugu,
|
|
|
226 |
Eks ta ikke saatnud sugu,
|
|
|
227 |
Aga selgest seda tean,
|
|
|
228 |
Õiguseks ka seda pean;
|
|
|
229 |
Et kui Villem Narvast tuli
|
|
|
230 |
Taskud ikka tühjad olid.
|
|
|
231 |
Ema võttis teda sinna,
|
|
|
232 |
Käskis alla kambri minna,
|
|
|
233 |
Lubas teda läbi aita,
|
|
|
234 |
Kõige naisega seal toita.
|
|
|
235 |
Siis ta tõi neil' kõik mis vaja
|
|
|
236 |
Mõnikord ka sooja saia.
|
|
| |
pag. 312
|
|
|
238 |
Puudu polnud sealihast
|
|
|
239 |
Traadilõngast ega vahast
|
|
|
240 |
Piimast, sest meil polnud puudu,
|
|
|
241 |
Seda sõivad ühtepuhku.
|
|
|
242 |
Võeridiga püha peeti
|
|
|
243 |
Ausast süüa neile anti
|
|
|
244 |
Hoole nende eest ka kanti.
|
|
|
245 |
Kapustega anipraad,
|
|
|
246 |
Lihast tehtud karbunaad,
|
|
|
247 |
Vorstid suured, pisikesed,
|
|
|
248 |
Mõne nimed tsiisikesed.
|
|
|
249 |
Ehk kui jõulu pühad tulid,
|
|
|
250 |
Kallimad veel söögid olid,
|
|
|
251 |
Vana paks kõik alla kandis,
|
|
|
252 |
Nendele kõik seda andis.
|
|
|
253 |
Ütles "See on minu moon
|
|
|
254 |
Seda omast palgast toon."
|
|
|
255 |
Aga vait, sa paks pea lori,
|
|
|
256 |
Ära enam teisi sori;
|
|
|
257 |
Teada on su kuri töö,
|
|
|
258 |
Valgeks läinud pime öö.
|
|
|
259 |
Et sa oled varastanud
|
|
|
260 |
Õpetaja kraami kannud.
|
|
|
261 |
Kuremalgi teada jo
|
|
|
262 |
Herra öelnud: soo, soo, soo!
|
|
|
263 |
Silmapilk ta lahti lasti,
|
|
|
264 |
Rutust ära minna kästi.
|
|
|
265 |
Keik ta põlved värisenud,
|
|
|
266 |
Suu, see aga torisenud;
|
|
|
267 |
Lõua all see rasvalott
|
|
|
268 |
Värises kui püülikott.
|
|
|
269 |
Mööda söögituba käinud.
|
|
|
270 |
Pärast sauna juure läinud.
|
|
|
271 |
Et herra pidi ütlema,
|
|
|
272 |
Kes tema pealekaebaja.
|
|
|
273 |
"Kas kuuled, lahti lastud ori
|
|
|
274 |
Sa mine välja, ära lori."
|
|
|
275 |
Ei see ole nii -------
|
|
|
276 |
See vana paks on kaval
|
|
|
277 |
Saatis Liisa Mustveesse,
|
|
|
278 |
See suure kuulsa nõiale.
|
|
|
279 |
Seal kaardid välja panti,
|
|
|
280 |
Ja kaebaja teada anti.
|
|
| |
Ei aisanud Maril ei ükski vasturääkimine ega palumine, tunnistused olid õiged, ta saadeti kohe oma poja ja miniaga Tartusse. Mõne aasta pärast surnud Mari ära ja puhkab praegu Tartu kabelis. Poeg toitis pead, kuidas sai, aga kas ta nüüd veel elab, on teadmata, sest keegi tema tuttavatest ei ole teda näinud.
|
|
|
| |
|