| |
Harakas
|
|
| |
Nõial õli kaks tütart. Üks õli oma, teine võeras. Esimine oli inetu ja laisk, teine - ilus ja virk. Tuli kõsilane ja kosis kasulapse mõrsjaks. Tuli mõrsja ärasõit. Kuri nõid tuupas õige mõrsja tõrre alla, aga oma tütre pani ta peidmehe kõrva saani. Sõitsivadki minema. - |
|
| |
|
|
| |
Hüva vaim õli aga vaeselapse tõrre alt vabastanud ja sii juuksis saajasõitjatele järele - lauldes: |
|
| |
|
|
|
|
6 |
"Pia peidu - seisa saani,
|
|
|
|
7 |
Uuta omada järele. -
|
|
|
|
8 |
Kus kinku - sial kinnita,
|
|
|
|
9 |
Kus silda, sial seisata -
|
|
|
|
10 |
Uuta omada järele. -
|
|
| |
"Mis kõmin sii on?" küsis miis. - |
|
| |
|
|
|
|
13 |
"Sii on mu helmede helinad
|
|
|
|
14 |
Minu rahade rabinad
|
|
|
|
15 |
Minu kuljuste kõlinad. - "
|
|
| |
kostis ebamõrsja. - |
|
| |
|
|
| |
pag. 493 Sõideti jällegi edasi. Uuesti kõlas vana tutav laul. - Peidmiis sai asjast aru, võtis vale mõrsja saanist ja viskas ta üle silla jõkke - kuna ta peris kaasa saani aitas. - |
|
| |
|
|
| |
- - Uasta läks müüda. Tütar sai tütre. Vana nõid, kes oma tütre õnnetusest maikugi ei tiadnud, läks katsikile. Sillast üle minnes nägi ta putke ja ütles: |
|
| |
|
|
|
|
22 |
"Kitkun putke - katkun putke,
|
|
|
|
23 |
Tütre tüttu mängutelles!"
|
|
|
|
24 |
Putk aga vasta palumaie:
|
|
|
|
25 |
"Ära kitku - ära katku -
|
|
|
|
26 |
Oma tütre nabavars."
|
|
| |
Nõid piastis nõiduse nõjal tütre vangist ja sammus sellega edasi. Väimehe kodu jõudes nägid nad vaestlast parajasti leiba kastmast. Nõid viskas talle hundinaha selga, misläbi ta hundiks muutis ja metsa juuksis. Nõia tütar hakas leiba ahju panema, aga ei mõistnud, küsis mehest nõu. "Pane üks ahju, teine õtsele - kolmas - tuhk hauda!" kostis see naljakalt. Naene täitis käsku. Nüüd mõistis peremiis, et asjaga enam õiget lugu ei õle. Ka karjus laps ta käes kui meeletu ja ei võtnud kasetohust meisterdatud nisa suhugi. Laps nuttis ja nuttis. Hoidja viis ta väljale ja laulis last kaisutades: |
|
| |
|
|
|
|
29 |
"Nooriku - sooriku -
|
|
|
|
30 |
Tule lasta lakutama -
|
|
|
|
31 |
Nooriku - sooriku -
|
|
|
|
32 |
Hiirepoega imetama -
|
|
|
|
33 |
Nooriku - sooriku -
|
|
|
|
34 |
Kassipoega kasvatama -
|
|
|
|
35 |
Nooriku - sooviku
|
|
| |
Ja vaata imet - õige noorik tuligi. Viskas hundinaha kivi õtsa ja imetas last. Nõnda läksid mõned päevad müüda. Hoidja kõneles asjalugu mehele. Sii laskis suure augu kivi ümber kaevata, selle puid täis toppida ja ära põletada, nõnda et kivi heledaks läks palavuse põhjusel. - Kui nüüd noorik jälle last imetama tuli ja hundinaha kivi õtsa viskas, hakas see kõrve- ma. Noorik pajatas: |
|
| |
|
|
|
|
38 |
"Kõrvehais - kärsahais -
|
|
|
|
39 |
Jusku oma naha hais!"
|
|
| |
Lapsehoidja vastu: |
|
| |
|
|
|
|
42 |
"Külas sigu kõrvetakse -
|
|
|
|
43 |
Hais siia aetakse. -
|
|
| |
Nahk oli kõrvenud ja noorik pidi tahes ehk tahtmata kodu tulema! - |
|
| |
|
|
| |
Mis nüüd teha?! Kaks naist! Kuda topitud naesest lahti saada?! mõtles miis vahetpidamata. Laskis saana ukse ette sügavad augud kaevata, kiiva vett täis valada ja tõsist nägu tehes ütles ta: |
|
| |
|
|
| |
"Kumb teist enne saana juure saab ja selle ahju kütte paneb, see jäeb mu peris naeseks." Kohe jooksis nõia tütar välja, kahmas poole sülda puid sülle ja pani saana juurde plagama, - aga enne kui üle läve sanna sai, kukus ta "kartsumm" keeva vee auku. Miis ruttu labidaga mulda piale. Era naene paluma: "Jäta varba jagugi auku!" |
|
| |
|
|
| |
Miis jätis. Vurtsli - tuli sialt harakas välja, - kes paha ja põlgtud lind on. - - - |
|
| |
|
|
|
| |
|