| |
Ükskord elasivad seise venda, neil ei olnud ühtegi õde, ehk nad häämeelega enestele üht õde oleks soovinud. Ühel päeval kui vennad välja tööle läksivad üteldi neile: "Küll te näete, kui õde on sündinud, siis paneme lõngalõime aia otsa, kui aga vend siis kirvekuvva (varre) puuriida pääle. Sündiski sõsar ja lõngalõim panti aia otsa tähiseks. Vanapagan aga varastas lõngalõime aia otsast ja pani kirvekuvva puuriida pääle. Vennad nägivad et kirvekuvvas puuriida päel saivad nukraks ja pagesivad ära. Kui õde suureks saanud, hakkas vendi taga otsima, küpsetas iga ühe venna jaoks ühe kukli, tegi igale vennale ühe ülikonna riidit, pandis riided ühe vaka sisse pani vaka rakale taade ja saatis raka metsa mööda minema, ise aga hakkas kuklit veeritama: |
|
|
|
2 |
"Veeri, veeri kukeli
|
|
|
|
3 |
kos mo velle kukeli."
|
|
| |
Kuhu poole kuklid veerisivad, sinna läks isi perra. Tonditütar veeritas taga hobuse sitta: |
|
| |
|
|
|
|
6 |
"Veeri, veeri hobusitta
|
|
|
|
7 |
Kos mo velle hobusitta
|
|
| |
Nõnda saivad veeritamisega ühe järve äärde. Vanatondi tütar ütles: "Anna omad kuklid mulle siis viin ma sind järvest üle, ma annan oma hobusepätsi sulle." Õde tõrkus küll esite vasta, ei tahtnud anda, viimate kui nägi et ülesaamist kudagiviisi ei ole ja vahetaski omad kuklid hobusesita vasta. Vanatondi tütar viis ta nüüd järvest üle. Tõisel pool järve hakkas tonditütar kuklit ja õde hobusesitta veeritama. Niikaua kui leidsid vennad üles. Tondi tütar läks vendade juure ja ütles ennast nende õe olevat, kõneles vennadele kudas tema sündimise aja tähised ümbre vahetadud ja päris õdet ütles ta: "Ma tõin teile ka karjusse ühes." Vendil oli suur rõõm, kutsusivad teda sööma, taheti ka seda päris õdet sööma kutsuda, aga tondi tütar ütles: "Kudas kõlbab niisugune sanditüdruk meie seas sööma, temal hää küllalt ukse tagaski. Nii panti ka temale ikka söök kausiga üle läve välja lävealuse kivi pääle. Vennad ehitasivad tonditütre, keda nad omaks õeks pidasivad iluste välja, ostsivad palju kuld- ja hõbeehtid. Päris õde aga käis hommikust õhtani karjas. Kui ta hommikult karja läks, laulis ta esimese venna venna vasta: |
|
| |
|
|
|
|
10 |
"Peremehekene,
|
|
|
|
11 |
tule rao mulle
|
|
|
|
12 |
Pirde, parde, orsse, orsse
|
|
| |
pag. 346
|
|
|
|
14 |
Mull on säitsme velle rõiva kuivatada,
|
|
|
|
15 |
aig ikäv mõtsan muidu kah."
|
|
| |
Niisama laulis ta järgimööda hommikutel tõise ja kolmanda vennale. Neljandama vennale laulis, see jäi juba mõtlema, mis ta ometi sedaviisi laulab? ja läks salaja tagast järgi metsa vaatama. Metsa pani karjatüdruk käe silmade ette ja hõigas: |
|
| |
|
|
|
|
18 |
"Rikke, rakke
|
|
|
|
19 |
Too mo vakk varikust
|
|
|
|
20 |
Kirriv kaas kanikust
|
|
|
|
21 |
Rikke, rakke!"
|
|
| |
Raka tuli vakaga, karjatüdruk võttis vakast söögivara, sõi ise ja andis rakale kah. Kui nüüd söönud olivad, tegi tule üles ja hakkas riidid kuivatama. Kui riide kuivad oliva pandis jälle vakka sisse ja saatis rakaga minema. See neljas vend läks kodu aga ei lausunud sõnagi mis ta oli näinud, aga kui söögiaeg tuli tõstis ta karjatüdruku tuppa (tarre) sööma, ütles: "Mis asi see on, et tema koerakutsika viisi peab ukse taga sööma." Viiendama vennale laulis ta niisamuti, see läks tagast järgi ja nägi sedasama mis neljaski vend, ei kõnelenud ka kodus midagi. Söögiajal tõstis ta teda juba laua manu ja ütles ise: "Kas siis tema meie seas sööma ei sünni, tema on niisama inimene." Nüüd läks kuues vend vahtima, ja viimate seitsmes vend ja kõik tõised vennad ühes ja pärisivad tema käest vaka ja raka lugu järgi. Karjatüdruk seletas neile, et tema see päris õde on ja nende praegune õde mitte inimene ei ole vaid päris vanakuri ise ja kõneles neile kudas ta omad kuklid pidand ära vahetama. Vennad hakasivad nõu pidama, kudas kurjast vaimust lahti saada, hakati õlut tegema ja üteldi et nüüd suurt pidu pidada ja aeti suur ahjutäis kive kuumaks. Paluti nüüd tondi tütart õlut maitsma tulla, see esiti ei tahtnud tulla, tuli ometi siiski. Et need kallid kuld- ja hõbeasjad mitte ühes hukka ei sa, sellepärast ütles üks vendadest: "Pane need ehted niikauaks kõrvale, need võiksid tossu käe mustaks tõmmata. Nii kui ta kopaga tõrdust õlut võtma läks haarasivad kaks venda, tõine tõiselt poold ja kukutasivad teda üle pää-kaela tõrdude ja kuuma kivi pääle. Küll porises ja parises tonditütar tõrdu sees. |
|
| |
|
|
|
| |
|