h23107600000
Tartumaa — Sangaste
Gross, Kristjan
1888
Ülevel pool saisva mängu selläte ma just nii nigu ma ta üte Tõlliste valla vanamudi käest järgi periden sai. Ka mu kadund emä kõnel sedä mängu; kui ta eläsi, ei tulnud mul konagi ette üles kirjutede. Nüüt om ta jälle mul käen. Olgu siis kohalise keele murrakus: (Venne keele õ pean ma panema muidu ei saa läbi.) Tsõõr (Ring) lätt ümbretiiru, ja laul edimest värssi. Kaits näiut ommave tsõõri sisen, ja käüvä suud lauljide poole hoiten, kaits kätt silmi iin, kurvaligult kiha liiguteden, ja tsõõri poole kumarteden tsõõri müüda ümbretiiru. Midä lähembe sugulese kül´ge surmasõnnum puttus, seda enämb vajus neide pää leinalikult allapoole. Kui nuu tuda kuulva et peiu koolu, ja kaasa kaonu, sis ei lupa kurvastus enämb jalgu pääl kõndi, kummali laskva sis mõrsija mõlembe põrmatule, ja üitsegi kurvastust kõrvale hoidev mõte ei lövvä mõrsija mures murtud süämen maad, ainult alatisi ohkamisi om kuulda, mis mõrsijade süämidest tuleve. Aga nii piä kui tõne värss ellu naks kuuluteme, kerküs iks veits-veitsilt neiu pää korembele, siski katevahel; ei tiiä kas peiu eläs ja kas kaasa kah käen. Nii pia, kui mõrsija tuda kuuld, et elas peiu, ja kallis kaasa jälle käen: sis ei ole neiu rõõmul piiri, ruttu hüppäs maast põrmuni liidetu murest üles ja võtt käe silmi iist ärä, et nätä: kos minu kallikene. Tsõõril häämiil üles hüpanü näiu üle, ja laul: oldre maani vildre käüvä joba tule pruut. Pruut om kah rõõmu kõge korembe tipu pääle jõudenu, ja sais sirgelt neide iin. Mis pääle tsõõr kolmated värssi sellest laulust nakas laulma, kui lihti kästas visate sis viskas kah pruut vallalisi juussid kässige üle pää, kui suud kästas mõske, sis tõmbas kah kate käege üle näo, iga üte käskiva laulu riakõse järgi tegi mõrsija niisamute kui loomulikult tetäs. Kui joba kirju räti pähä pandene ja kirju põlle ette, särgi säl´gä ajanu, siilu särgil kokku kobistenu ja kinda kätte kiskenu; Sis laul ring nel´läted värssi, ja pruut tand´s selle laulu takti perrä. Nii peä, kui kästäs valide kiä silmäst sirge'embe n.n.e. selle üskä üppänessa, selle kaala karganessa. Sis kargas kah mõrsija ütele kaala, ja jääs perästpoole tsõõri mängjide ulka oma kallikõse käekõrvale, ja laus viimatse laulu sõna: Kelle kõrda heidenessa; kelle liisu langenessa, Liisu anna rinnastiku, Katre Anna kaalastikku, ja näütäs käege Katre ja Anne pääle, ja nuu läävä vasta pandmade tsõõri sisse asemele. | ||||
*1 Seletus laulude H II 31, 758/9 (4-6) kohta (saatja on pannud need ühe numbri alla). |