| |
Ilma iare (jaare) otsijad
|
|
| |
Kord taht üks kange mies, kes jo kaugel meredel oli purjetand, pakasel põhjamoal paika pidand ja tulipalaval lõunemoal kieru käind, moailma otsa kätte soada. Enne küsind ta Maana ja tuuletarga ja teiste vägevate mieste kääst nõu, kas see ettevõtmine korda piaks minema. Nied kost: |
|
| |
|
|
| |
"Ei ükski surelik põle seda viel julend katsuda, ega kiida meie sinugi nõu, et igaüks kes seda tahaks teha, Jumalate viha alla langeb, ei kuule sa aga meie keelamist, ei akka meie sind vägise kinni pidama." |
|
| |
|
|
| |
Mies põle kudagi oma imu ilma otsa kätte soada vaigistada jõund, kutsund Kuressoarest kuulsad puusepad, Soomest tugevad rauatagujad ja akand laeva ehitama. Üks Soome tark õpetand, et kes ilma otsa tahab kätte soada, sel piab ästi tugev ja uus laev olema. Mees last siia kua laeva teha tugevast tammepuist ja kahekordse. |
|
| |
|
|
| |
Seitse oastat kest laevaehitamine. Väsimata paugutasid Kuresaare kuulsad puussepad puupakkusi ja raugemata tagusid Soome rauakäpad rauarahnusi, nõnna et ihu auras ja igi iilas, (läbi tungis) nõnna kaua kui töö seitsme oasta lõpul valmis sai ja laev küllalt nõnna suur ja tugev oli, et ta kõige kangematki marumölli ei kartnud. Soome sõnatark suitsetas viel laeva siest ja väljast ühiksat sugu nõiarohtudega ää, mis ta ühiksal noorel kuul ühiksast kohast oli korjand, et sellega laev kua iga nõiduse ja vägeva vaendlaste vasta kindel pidi olema. |
|
| |
|
|
| |
Laevale pandi nimi "Põhjakotkas" ja pieti selle auks suur pidu, mis seitse pääva ja ööd vältas. Rahvast oli väga pailu kõigest moadest kokku kutsutud. Toidukroami oli nõnna pailu, et kaheksakümend kabjakandjad vahetpidamata vidamas olid, ise viel õlut ja mõdu, mis ülesse arvamata oli, nii et üksi oamide ulka kolmeks päävaks loosse lugeda sai. Kõige kuulsamad pillimängijad ja targa tükkide tegijad olivad võeraste mieli mõlgutamas ja pidu rõemu pikendamas. |
|
| |
|
|
| |
Pärast pidu akati laeva loadima. Söögi- ja joogikroami võeti seitsme oasta jäoks koasa. Sõjamiesteks palgati tuhat taprikandjad ja viissada odaviskajad isegi: |
|
| |
|
|
|
|
14 |
Soome suurta sõnatarka,
|
|
|
|
15 |
Tuuslarita tuuletarka,
|
|
|
|
16 |
Soaremoalta Moama tarka
|
|
| |
ja muid kuulsamaid tarkasi ei jäätud maha. Seitse nädalad vältas laeva loadimine, siis võis sõit akata. |
|
| |
|
|
|
|
19 |
Uku eldel õnneandel,
|
|
|
|
20 |
Taara targal tahtemisel
|
|
| |
lendas Põhjakotkas pärituulega tuulekiirusel edasi. Vägev vetevoogude valitseja Ahti oli aga selle üle irmus vihane ja ootas parast aega, et ilma iare otsijaid uputada ja oma viha vaigistada. Mõne pääva pärast tõstis ta irmust tormi, mis laeva nagu loastukest raputas ja mastisi kui rohukõr´sa kiigutas. Ahti arvas oma tahtmise tõeste täide minema, no - või ep Soome targa tuuseldamine tühine oli! Tor´m ei teind laevale ühti viga. Mõne tunni pärast jäi maru maha ja laev purjetas lahkeste lagedal merel. |
|
| |
|
|
| |
Seitsmekümne pääva pärast jõudis laev ühe tundmata moa juure, mis väga ilus paistis, siiski oopis isevärki oli. Metsad, määd, orud, puud, kõik olivad teist moodi. Linnud lendasid kahe pia ja nelja tiivaga. Võeti nõuks moale voatama minna. |
|
| |
|
|
| |
Jo oli miestel tükk moad ää käidud, kui neile ia summ imelisi elukaid vasta tulid. Neil olid küll inimese kehad, suured nuiad, teravad kalaluudest odad ja vibunooled kääs, aga karupiad otsas. Irmsa kisaga, pool inimese, pool elaja ialega tormasid nad laevamieste kallale, kellest paljalt neljas osa moale oli tulnud. |
|
| |
|
|
| |
Võitlus oli väga kole ja karupialised irmus irmsad. Nied kes oavatud teiste jalgu jäid, kiskusid oma pika ammastega laevamehi jalgupidi maha ja purustasid ää. Viimaks kihutati ommeti karulased minema ja järeljäänd laevamehed läksid jälle edasi. |
|
| |
|
|
| |
Natukese aa pärast said nad ühe koobaste juure, kus karulaste kodu oli, ja kust nende naesed ja labsed suure kisaga ambaid irvitades jooksma panivad. |
|
| |
|
|
| |
Mehed käisid viel "tüki tieda" meda "maisa moada" ja läksid laevale tagasi. |
|
| |
|
|
| |
Mõne kuu õnneliku purjetamise järele tuli reisijatele pilkane pimedus vasta, mis kõigile riakimata koledust ja irmu tegi, üksi ilma iare otsija ise ja Soome sõnatark ei tund kartust. Pieti küll pikka aru ja otsiti iad otsust, mindi siiski usu piale edasi, et näha mis tarka poolt tuleb. Viimaks soadi aru et laev ühe paksu asja sies ojob. Toodi tuld ja arutati asja - laev ojos paksu vere sies ja jäi selle paksuse ja tuule puuduse pärast viimas üsna seisma. Läbi paksu pimeduse paistsid verekarva tähed, mis asja ikka koledamaks tegid. |
|
| |
|
|
| |
Võeti nõuks loitsikutega kusagilt moad minna otsima, ei liikund aga loitsikudki. Arvati paremaks oodata. Oodati kuud, arvati oastatki mööda minema, ei paremad põrmugi. Obuse suurused nahkiired tulekarva silmadega, seitsme pia ja kolme sabaga koledad lendavad maod ja muud irmsad elukad lendasid ümber laeva ja murdsid igaüht ää, kes laevalaele julges tulla. Kua toidukroam akkas otsa soama. |
|
| |
|
|
| |
Viimaks ilmus üks vana rauk laeva piale ja küsis, kust nad tulla, kuhu minna jaa kas nad tahta moale soada? Oli asi riagitud, ütles vana rauk: |
|
| |
|
|
| |
Teie soate küll viimaks kojo, aga et teie ilma Vanaisa loata nisukest reisi olete ette võtt, mis üksi Jumalate tarkuses tiada on, piate viel pailu äda ja raskusi kandma, selle piale kadund vana rauk ää. |
|
| |
|
|
| |
Mehed akkasid uueste loitsikuga edasi katsuma. Pimedus näitas kua nagu vähemaks jääma ja pika vaeva järel said nad viimaks ommeti ühe soare piale mis lage ja tühi paistis. Edasi minnes soadi ühe irmus kõrge valli (müiri) juure, mis selgest inimeste pialuist tehtud oli. Valli takka kostis kole naermine ja inimesele kisa. Ühes kohas valli sees oli päratu suur ja raske raudvärav, mis mehed kudagi lahti ei jäksand teha. |
|
| |
|
|
| |
Upitati viimaks üks mies valli piale voatama. Sie ei ööld kellegille kedagi, muud kui naeris koleda ialega ja üppas valli sisse. Soadeti teine mies, sie tegi sedasama, soadeti kõik sada viiskümmend miest mis laeva pialt moale olid tuld, ikka siesama lugu. Kõige viimaks ronis ilma iare otsija ise müüri piale asja arutama, ehmatas aga nõnna kangeste ää, et liigutadagi ei soand. Müiri keskel põles kole suur mustakasroheline tuli, tule ümber kaksteistkümme punakapruuni karvaga kolme sülla pikkust kangelast, sülla pikkused sabad taga. Üks kangelane (kolmeteistkümnes) näitas (paistis) viel kolme sülla võrra kõrgem olema, seitsme sukalava suurdune silm otsa ies. Tule pial kus tubli talutua suurdune katel, kus sies inimeste kehad kiesid. Ükssilm mõirgas ühe oma selsilisele. |
|
| |
|
|
| |
"Voata ommeti kas söök jo süia sünnib, kaua ma nälga kannatan ja armast aisu asjata nuusutan? Tagavara vältab muidugi mõneks päävaks." |
|
| |
|
|
| |
Kästud kangelane võttis arvamata suure raudargi mis viiekümne meie mehele tõsta oleks and, tõstis ühe inimese pajast välja ja andis ühesilmale kes selle tervelt katseks suhu pani ja vailmis küll kittis olema. Nüid võeti viel kakskümmend viis inimest pajast välja ja kole söömaaeg algas. Määratumast oamidest võeti suure kappadega tökatid kielekasteks. Vahepial voatas ükssilm ülesse ilma iare otsija piale ja kärkis: |
|
| |
|
|
| |
"Mis sa iirepoeg sial üleval viel vahid? Tule aga alla, ma tahan sind ise varda otsas proadida." Nagu nägemata kätest lükatud, kukkus ilma iare otsija alla. |
|
| |
|
|
| |
"Sie on ia," sõneles ükssilm, "et sa sõna kuulsid; nüid ma jätan sind selle iest teiseks korraks" ja sõi oma selsilistega edasi. |
|
| |
|
|
| |
Piale söögi eitsid kangelased kõik puhkama ja noorskasid nõnna et müirid mürasid ja väravad värisesid. Laevamehed aga ei tohtind irmuga ingatagi, ega tulnud neil unerammetus laugele. |
|
| |
|
|
| |
Teisel päeval pandi laevamiestest kakskümmend viis tükki katlasse, kiedeti ja söödi jällegi ää. Kolmandel ja neljandel pääval tehti nõnnasamati. Kord akkas jo peremehe (ilma iare otsija) oma kätte tulema. Ehk küll pääva ja öö vahet tunda ei võidud, et väljaspool müiri pilkane pime ja siespool alaline tulevalge oli, siiski võis seda aja järel arvata. Elusolejaid akkas nälg irmsaste vaevama. |
|
| |
|
|
| |
Kolmandel pääval juhtusid üksteistkümme kangelast pärast sööki kottu ää minema. Ükssilm vahtis kül´leli katla iares, jäi aga viimaks magama. Ilma iare otsija võttis selsimieste abiga suure raudkangi, tegi tules punaseks ja ajas kangelase silma. Sie röökis tulise valuga mis irmus ja akkas mehi kinni püidma. Õnneks piasid mehed väravast väilja, mis tõised kangelased lahti olid unustand ja jooksid kõigest jõust mere poole, kus loitsik oli. Ükssilm ei tiand värava lahhtijäämisest sugugi vaid kobas kolistas ja röökis müiri sies kui mieletu; lõi ärjad, mis igaüks kümne meie ärja suurune oli, kõige ahelatega puruks, lükkas tökati ja tõrva oamid ümber ja tegi viiedkümned vigurid. Värava juure tormates leidis ta selle lahti olema ja pani nüid jälgi möirgamisega, pimedast piast kivi ja kändude otsa komistades mere poole põgenejaid püidma. Need olid aga jo suure rutuga ingpuhkel (kangeste hingeldades) laeva piale jõund. |
|
| |
|
|
| |
Korraga tõusis kange tor´m ja meri akkas nõnna koledaste mässama, nagu poleks Ahti vihal änam aru ega otsa old. Natukese aa pärast nägid laevamehe läbi pimeduse ühhtesilma jo ige ligidal laeva poole ojoma ja kõigest jõust kange kätega laeneid lõhkuma, - sestap sie tormituhin ja irmus meremäss tuligi. Seal hakkasid Soome tuuslar ja Maana tark nõiarohtusi suitsetama, mis vanapagana jõudu märksalt vähendas. Ommeti katsus ta viimse jõuga laeva juure soada ja kroapas joo kääga laeva jaarest kinnigi. Nõiasuits aga oli mehikese jõudu nõnna pailu rammestand, et ta laeva küll kurjaste raputas, ommeti ümber tõmmata ei jäksand. Üks laevamies tõmmas viel kerve kätte ja lõi mehikesel ühe sõrme odsast ää. |
|
| |
|
|
| |
Ükssilm karjus koledaste just kui oleks Pillikoan (vist Pillerkaar) pilveid pilland ja kõuetoat kõige kangemini kärgatand, siis laskis ta laevast lahti ja ojos minema. Sõrme leidsid mehed viel ülesse, mis tubli mehele tõsta sai ja sitke tina moodi lihaga oli. |
|
| |
|
|
| |
Nüid tänati Taarad peastmise iest ja võeti nõuks kojo katsuda minna. Kolm kuud vieti laeva köitega ja katsuti igamoodi, siis kadus pimedus, ilm läks ilusaks, vesi oli selge ja tuul tõukas takka, nii et laev lahkeste edasi liikus ja mieste mieled jälle iaks läksid. |
|
| |
|
|
| |
Mõned nädalid õnnelikult purjutades jõuti ühe imeilusa soare juure, kus igasugu kallid viljapuud kasvasid, valmis vili otsas ja purpurikarva ja kuldsulgedega linnud meda puid lendasid. Laev pieti kinni ja nälgind mehed läksid õunu võtma. Vaevalt oli aga esimene õun võetud, kui puu väga iluste laulma ja kõiksugu pillilugusid lööma akkas, nii et laevamehed kõik kui nõiduse vääl tantsima akkasid. |
|
| |
|
|
| |
Korraga tulid metsast irmsa kisaga ulk irmsaid elukaid, inimese pia ja obuse kehadega välja, igaühel juurtega ülesse kistud puud vastukse kääs ja tormasid laevamieste kallale. Võitlemine oli irmus ja ulgakaupa langes mehi mõlemalt poolt, siiski jäi võit laevamiestele, kellest viel kolmas osa alles oli ja kes ruttu edasi purjutasid. |
|
| |
|
|
| |
Küll kutsus vihane Ahti viel tuuleema appi ja laksutas laeneid mis ta võis, ei jõund aga nüidki ilma iare otsijaid uputada, kes mõne pääva pärast iluste kodu said. |
|
| |
|
|
| |
Sest soadik ei julend änam kiegi ilma jaart otsima minna. |
|
| |
|
|
|
| |
|