h23702330000
Virumaa — Jõhvi
Paurmann, Paulus
1892
Vanavara korjandusest |
||||
| Kui mina 1878. aastal T. mõisas elasin, õli seal töörahva suus vanavara rohkeste liikumas. | ||||
| Kord vottin jo sule kätte kirjutin mõndakümmend vanasõna ja mõnda muud tähendust paberi peale; aga seekõrd ei õld ma veel sugugi uue kirjutuseviisiga arjunud; selleperast jätsin töö seisu. Ja selle juure tuli veel; et mind teenistusest lahti ööldi, see hoop rõhus minu vaimu nii et ma vanavara korjanduse töö oopis välla unestin, kus mul uue ammeti sees aiga küll selleks õli. - | ||||
| Kõige viimaks kui ma jälle Päite elama asusin, jagas elosaatus nii palju raskussi ja muresid mo peale, et kõige vähemat kirja sisu sõpralegi iga kord ei joudand kokku säädä. | ||||
| Töötegijaid peres oli vähä. 8 hinge õli pere suur. Vennaga kahekesti pidime aga sellegipärast kõik välised tööd tegema. Naine pidi jo õiguse järel nii suure pere tarvituse ja riiete korras pidamise ja ka maja ja majariistade puhastamise perast kodo olema. - Ehk küll kitsas käes, armastas ta siiski puhtust. - Päiväd pitkad said ilma nukkastamata (söömä pääle puhkamata) täie jõuga nii kui iganes võis, tööd tehtud, vahel ka veel tükk öödki abiks võetud. | ||||
| Ommiku üles erkades õlivad kääd pindusid täis ja tuimad justkui puunuiad, kui tükk aiga edasi-tagasi jo vehklesid kätega ja rapsisid, siis ants neie tuim õlek järele ja võis jälle tööle akkata. - | ||||
| Niiviisi tööd teha ja hoolega kokko hoida ja sellegi pääle keigiti puuduses elada, see käib jo üle jõu. | ||||
| See tegi vaimu nii töntsiks, et missikestki raamatud, õli ta nii vaimustusega kirjutud kui iganes võis, õmmetegi arusaadavalt ei võind lugeda, mõtted ei kuulled sõna, lendasid laiali, süda ei leidnud rahu ega troosti. | ||||
| Niisuguses alvas olekus venisid aastad pikkamise kui väsinult roomades mööda. Parema ja rõõmsama elu ootos ja lootos kustus südames, ma õlin jo täitsa niisikese eloga vilunud. | ||||
| Aga ükskõrd ommetegi algas aig, kus jälle vähägi võis jo mõtted kogoda ja südant vaigista. | ||||
| Kui 1887 a. Lillenbachis koolmeistriks sain, lugesin pitka talveõhtudel ajaviiteks mõndagi head raamatud läbi. Nende lugemise läbi sain aga jälle peaaegu niisama rahuliseks ja rõõmsaks kui enne noores eas. - Kõige enam tröösti sain neist raamatutest, mis suurel mõõdul teiste inimiste vaivalisi ja ädälisi elosaatussi mulle ette kujutasid; ja muidugi minu omadest kaugelt ja kõrgelt üle käisivad. | ||||
| Nõnda siis, 1888. a. lugesin Oleviku seest vanavara aruandesid, mis austud suguvend dr. J. Hurt vanavara kõrjajatele vastuseks kirjutas. | ||||
| Kõhe tõisi ka minu südames himo proovi teha vanavara korjandusega. Väriseval kääl võtsin sule kättä, ise sügavas mõttes: tea kas kõlbab vai ei. Olgo mis on tulgu mis tuleb. Ma õmmete teen proovi. | ||||
| Kirjutin ühte ja tõist, korjan viimaks kõik lehed kokko loen üle. 10 kirjutuspoognani venis proov. | ||||
| Panin posti pääle, suure põnevusega ootasin aruandes vastust, ommeti tuligi varsti, enamb kiitust sees, kui mina iganes arvada võisin. See kasvatas minu südames himu tööd edasi teha. Mina akkasin meele tuletama neid muinasjuttusi mis lapsena õitsis õlles ja karjas käies kuulin, alati pidin ma pisikese raamatukese kaasa, kui midägi meele johtos ehk kellegi kääst kuulin, tähendin raamatusse üles meeletuletuseks. | ||||
| Kus mõnda inimist nägin millagi ühes koos rääkima, kohe ligisen ma sinne, kui vähägi võimalik keerasin jutupõhja vana aigade pääle, ja ninda sain ka mõndagi asja teeda mis just tarvis õli. Ka seletasin ma kui suure agaruse ja usinusega meie kõrgeste aritud suguvennad vanavara korjavad ja et sellel suur tähtsus õlla. See aitas palju. | ||||
| Pühapä ja äripäivä õhtu käib meil palju inimisi koos juttu rääkimas nii et vahel joo, üsna tüütäsid. A nüüd õli see mul õnneks. | ||||
| Neile lugesin mõned jutud ja vana usu punktid ette, igaüks rääkis heameelega mida teedäs. | ||||
| Mitmedel noorel mehel õli see nii meeldiv; et kui ta kuski midagi kuuli; siis enne kodo rahu ei saand kui tulli ja rääkis sõnasõnalt üles mis õlli kuuld. Et küll enne, kui ma Päites koolmeistriks õlin, mõned peremehed minu vastaseks ja kiusajaks õlid. Siiski pean nüüd rõõmuga tunnistama, et kui ma Päite jälle kõrd tagasi elama tulin, siis nad selle läbi minust lugu pidasid, et ühtepuhku, ka üsna võhivõõrad, ja sagedast ka minu endised vastased mind pidude kutsusid. Ja ei annud enne järele, tee mis tahad muud kui mene. Kinki mul ühegi pidule võimalik ei õld viia, a pahalased sest ei oolind midagi. | ||||
| Ka pidude pääl proovisin vanavara korjanduse õnne; ka selle läbi et ise mõnda vana usu punkti, ehk mõnda juttu alustuseks rääkisin. | ||||
| Noh muidugi, viina- ja õllemärjuke tegi siin vanaeidekeste keelepaulad lahti, sain jällegi mõnda. | ||||
| Mõnda vana usu punkti pelgasid eideksed mulle rääkides. Salaja sosistasid minu naisele kõrva sisse; ja ise koppotid rusikaga kaula pääle ööldes: "Ära sa vaindlane vaid temale seda õmmeti räägi." | ||||
| Tõine ka tõsisel näol ütleb: "Ei ma seda võigi temale rääki." Nii sain siis oma naise läbi eidekestelt kõik teeda mida nad mulle ei tahtnud rääkida. - Ka Lillenbachi mõisas pidude pääl tegin nii sama ka inne sain jälle midägi teeda. Ka noorde neiude ja peiude juttude vahele segasin ma siin sageste naljakal kombel juttu tehes, ka nendegi kääst sain mängosid, pantide lunastamisi, mõistatuse, juttusid enamast kuninga tüttardest ja n. e. - | ||||
| Ka Lillenbachi mõisas, kutsarite toas ja ka kärnelipoiste toas asus õhtate ulgana mehi koos, kes ühe ehk tõise asja perast mõisa olid tuld ja siin tõinekord errada kodo ootasid tulema, vahel ka muidu ajaveeteks sääl istusid. Kui mul mõnikord materjali puudu õli, läksin nimetud paikade, kui ma sääl ise vähäse este alutust tegin, siis mõnikõrd, õle mees ja pea meeles; siis sai mittu õhta neid juttusid kirjuta mis sääl kuuldavale tuli. | ||||
| Ka minu omad pojad: Tanel, Ruudoff, Alfret ja tüttar Aaliide on mittugi juttu mulle ette rääkinud, mis kuskil trehvasid kuulema, ka need tegid akkatust este, siis said tõiste käüst kuulda. Aga nende nimed on aga neie juttude all leida, mis juturääkija nime nad ei teedand öölda. | ||||
| Nenda on siis see vana vara mis ma olen tänini kirjutand, mulle otsegu ise sülle joost, muud kui võtta rüppis ja pane paberi pääle. - | ||||
| Üheainsa pulma laulu mis minu teise kõrra kõrjanduses kirjutud on. Õlen ma aga võõras majas, seegi arvata vahest 300 samu minu omast eemal seisab,) üles kirjutanud. Seevõrd samusid õlen mina vanavara korjanduse perast tehend.- | ||||
| Ka vanavara kirjutus ei õle minu aiga sugugi raisanud. Talvel pikkal õhtudel, kus ma kodust ja ommastest, sugulastest ja tutvatest lahutud olen, on vanavara minu ainus seltsiline ja lõbus ajaviide, kus ma muidu igavusesse peaks ära kärväma. | ||||
| Praigune aruanne näidab igaühele, et minu vanavara korjandus sugugi mulle nii palju kiitust ei teeni, kui seda minu kõhta on avaldatud. | ||||
| Teda kokko korjates põle mul vähematki ajaveetet ega vaiva õld. Üleskirjutus muidugi armsaks ajaveeteks ja lahkeks lõbustuseks. | ||||
| Nii minu vanavara korjanduse ajalugu. | ||||