h23806910000
Järvamaa — Ambla
Freimann, Joosep
1891
Luokesed minu elust ja vanavara korjamisest |
||||
| Mina olen sündinud Ambla kihelkonnas, Põriki vallas: 10. veebruaril aastal 1873 ja olen oma vanematele teine laps; isa nimi on Hans, ema nimi Juula, mõlemad luteruse usku, mõlemad talupojaseisusest eestlased ja ameti poolest põllutöölised; - ka mina olen luteruse usku ja praegust, kus ma neid ridasi kirjutan, talupoiss-põllutööline. (Esimest kord olen lauale võetud 18. novembril 1890; leeritaja ja laualevõtja Th. Embeck, Ambla abiõpetaja). - Kooliõpetust olen saanud Põriki valla Nahe koolis; koolitaja: Mag. Eduard Biltz. 9 aastat olin vana, kui mind kooli saadeti, kus ma siis ehk vaevalt kolm talvet nõndaöelda iga päev käia sain, siis lueti juba õiguse järel "päiviti käijate", s.o. nende hulka, kes üks päev nädalas käivad. Koolis olin ma koolmeistrile ikka meele järel ja enamiste kiidetud, vististe ka "virk õppija", nagu seda mulle antud koolitunnistused tunnistavad. Suuremalt jault oli aga õpetamine sel ajal siin, nagu vallakoolis kunagi - vaevane ja puudulik: tähtsamad asjad olivad usuõpetus ja rehkendamine. | ||||
| Raamatuid ja ajalehta olen ma juba varatselt lapsepõlves suure isu ja imuga lugenud, kui aga neid nii palju oleksin jõudnud saada, kui süda soovis ja vaim ihkas! - | ||||
| Kui õpetaja Dr. J. Hurti "paar palvet ärksamatele Eesti neiudele ja peiudele" aastal 1888 nii mitmeid vanavara korjamisele äratas, siis tärkas ka minugi rinnas soov ja mõte midagi rahva suust üles kirjutada, mis vanavara salve mahuks; aga sellel aastal jäi see paljaks mõtteks. Alles 1890. aasta algul sain mõnda vanaaja pärandust paberisse panna ja saatsin siis oma esimese vanavara korjanduse St Peterburisse kogupaika. Muidugi ei jäenud see esimene viimaseks saadetuseks. - Kõige tähtsamad inimesed, kelle käest ma oma vanavara korjanud ja kirjutanud olen, on järgmiste nimedega: Juhani ema ehk Äpliku-Uuetoa eit (Mari Augjärv), Karu eit (Mari Karu) ja Vaigita papa (Jakob Hansen): peale nende olen oma ema käest paar laulukest ja sugu mõnda muud vanaaja mälestust saanud: ka mõne nimetamata inimese suust olen pisut kuulnud ja üles kirjutanud. | ||||
| Raskuseks ja takistuseks oli mulle korjamise juures see, esiteks: et mitte ästi kirjutada ei oskanud ja teiseks: et laulikud ja juturääkijad siis midagi ette öelda ei tahtnud, kui nägivad, et mul sulg ehk pliiats ja paberileht nende üteluste üleskirjutamise tarbeks käes oli; muidu jahvatasid aga vahest küll! Iseäranis kurjad ja vastased endi tarkust teistele kuulutama olivad need, kes üleliiga kuradi ja põrgut kardavad ja Jumalat vähe austavad, siiski aga ilma suremata püstijalu taeva loodavad saama. Ütlesivad sagedaste, et vana laulude, juttude j.n. ed. rääkimine, kuulamine, kirjutamine ja korjamine patt olla, mis ütlemine küll ka ehk sel põhjusel võis tulla, et enamiste minu tähtsamad vanavara korjamise ajad ja tunnid pühapäevadel ja laupäeva öössetel olivad. | ||||
| Ehk küll minu esimesed korjandused igapidi puudulikud, väga puudulikud on, siiski olen ma tõtt ja õigust rahva suud mööda nendes igas kohas tarvitada püidnud, ja nii võib ka uurija neidki (silitades ja parandades) vististe kasuga tarvitada ja korjanduse salve mahutada. Mis minu korjandustes ehk võõriti on, selle kohta on mul öelda, et see minu vähesest arusaamisest vanavara väärtuse ja üleskirjutamise kohta on tulnud; ka on minu pärastised korjandused (nimelt 6. krjt. peale) vist täielikumad ja paremad, rohkema teadmise ja suurema hoolega kirjutatud kui esimesed. | ||||
| Keel minu korjandustes on esiteks suuremalt jault kirjakeel, pärastpoole olen aga kõik kohases külamurdes kirjutanud, nagu see ka ju korjanduste juures tähendatud on. Suurt vahet küll siinse külamurde ja kirjakeele juures ei ole, aga sugu ikka see "old", "tuld", "läind" "soand", "voata", "reagi" j.n.ed. kõnelemine teistmoodi on. Ambla kihelkond on kaunis suur ja on siis ka külasi, kus keelemurre, ehk õigem öelda: mõni sõna, nagu ma seda isegi mitu korda kuulnud olen, teistmoodi räägitakse, kui mina seda kirjutanud, aga külap mõne teise korjandused selle puuduse parandavad! ... | ||||
| Nii olen nüid lühidalt asja nimetanud, mis minu elusse ja vanavara korjamisesse puuduvad. Peaks veel mõnda teadust tarvis olema, siis saan seda igatahes hea meelega nõudmise peale saatma. - | ||||
| Äpliku talus, 2. detsembril 1891. (Ambla kih. Põriki vallas.) | ||||
| Joseph Freimann. | ||||