| |
Kägu.
|
|
| |
(Käo jüttu piame siin veel korra kirjutama sest et ta siin natukene teistviisi on räägitud ja laiemalt.)
|
|
| |
Ennemuiste surd ühe taluperemehel naine ära ja kaks last üks tütar ja teine poeglaps jäänd järele. Isa võtt omale uue naise ja lastele koa võeraema. Võerasema old oma võeralastele väga tige ja kuri. Ja pekst neid lapsi armetumalt. |
|
| |
|
|
| |
Isa oli poega änam armastand kui tütart ja põle iga kord võeraema kaevamese piale poega pekst. Sest saand võeraema süda veel rohkem poja piale täis: üks kord heina-aal läind isa üksi homiku metsa niitma. Ja võerasema jäänd koju leiba tegema ja keskhomikud valmistama. Võerasema võtt kätte ja tapp võerapoja ää ja pand võerapoja liha patta keema ja keet ära. Ja saat siis tütrega võerapoja liha isale metsa keskhomikuks süia. Ja keeland tütarlast et see mitte ei tohi isale reakida et tema poja ära on tapp ja isale söögiks keet ja ähvardand siis kohe tütarlapse pia kervega otsast ära raiuda. |
|
| |
|
|
| |
Tütarlaps läind ja nutt isi küll venda taga aga |
|
| |
|
|
|
|
9 |
Kissi kuuleb kurva jaale?
|
|
|
|
10 |
Vaeselapse vaevajaale
|
|
|
|
11 |
Kis ta silmavee kuivatab?
|
|
| |
Isa söönd ja küsind tütarlapse kääst: Kas ema tappis mõne siapõrsa ära et mulle nii pehmed ja värsked liha järele saatis? |
|
| |
|
|
| |
Tütarlaps ööld: Ei mina tia! - Aga põle tohtind isale ütelda et võerasema venna ära tappis. Sest võerasema luband ta enese koa siis kohe ära tappa kui ta seda isale reagib. Kui isa söönd saand siis korjand õde kõik venna kondid kokku pand oma halli kaelarätiku sisse ja pand met- sa kännu otsa. Ja läind isi nuttes koju. - Taevataat näind seda lugu ja loond kondid käoks. |
|
| |
|
|
| |
Teine pää söönd isa ja ema toas laua jaares ja tütarlaps koa ja isa küsind võeraema kääst: Kus poiss on? Võerasema ööld vasta: Eksa tia kus ta on! Redus! |
|
| |
|
|
| |
Selle jutu piale tuld hall lind kohe rõhupaku ehk küinispaku piale ja ööld: |
|
| |
|
|
|
|
20 |
Ema mo vere valaja! Kukkuu!
|
|
|
|
21 |
Isa mo liha sööja, kukku!
|
|
|
|
22 |
Õde mul kondid koristas, kukkuu!
|
|
| |
Võerasema kuuld seda ta võtt lee alt peerukiini kätte ja visand sellega üle toa alt-ukse kägu. Kägu linnand eest ära õunapuu oksa piale ja hakkand sial jälle kukkuma. Võeras ema läind õue kägu taga aama. Kägu ööld: |
|
| |
|
|
|
|
25 |
Emale veskikibi kaela. Kukkuu!
|
|
| |
Ja kohe kukkund pilvest suur veskikibi võeraema kaela. Ja tapp võeraema ära! Vatt siis oli palk kää! Isa näind et kägu võeraemale veskikibi on kaela kukkund! Isa võtt kohe püssi seina pialt ja läind õue kägu maha laskma ja ära tapma. Kägu ööld jälle kui isa on õue tuld: |
|
| |
|
|
|
|
28 |
Isale käsikibi kaela, kukkuu.
|
|
| |
Ja kohe kukkund pilvest suur käsikibi isale kaela ja isa surd selle hoobi alla koa ära. |
|
| |
|
|
| |
Õde tuld nuttes õue. Kägu ööld: |
|
| |
|
|
|
|
33 |
Õele kuldkeed kaela, kukku!
|
|
| |
Ja kohe kukkund pilvest õele suur ilus kuldkee kaela mis ime on old. Ja õde on pärast jõukasti ja õnnes ja rahus eland. Kägu linnand isi alla kople kase otsa ja hakkand sial kukkuma. |
|
| |
|
|
| |
Nanna on kägu loodud ja on tal sellepärast hallid suled et õde ta kirju või halli kaelarätiku sisse pani. Vanad inimesed uskusid sellepärast kohe kui kägu toa ligidalle ehk õue kukkuma tuli, et see tähendama surma. Ja ööldi: Kägu kukub õues. Küllap see kukub mõnele surma ega see hiad ei tähenda. Sest et kägu oli oma isale ja võeraemale õues surma kukkund. |
|
| |
|
|
| |
ühe vanaeide suust
|
|
|
| |
|