h24100590000
Läänemaa — Pühalepa
Mey, Johann
1889
Kosjaskäimisest ja selle viisist |
||||
| Hiiomaal, mõned aastad tagasi, oli noorte inimestel see rumal mood, et käisid üksteiste juures öösete magamas ja noored mehed tõmmasid ööd läbi mööda külaperesid, kus juures ka tüli ja riido sagetaste ette tuli, (mis aga nüüd; tänu vallavalitsustele, ära on keeladud). see pidi vana mood olema, sest ütlesid noored inimesed: meie vanemad on ka seda moodi teinud ja käinud. | ||||
| Minu vana suurema räekis, kuidas tema ajal lugu selle asjaga olnud: Siis saanud päevad läbi teuorjuses oldud, ei siis pole olnud palju kellegil aega öösete ümber hulkuda, vaid väsind keha tahtnud puhata saada, ega pole ka siis mitte nendamoodi keegi noormees ja neiu tuttavaks saanud kui nüüd, vaid siis saanud koguni töö juurdes see sõna antud, "Tuläd sa moolä" ühe neiule ja nooremehele "Jaah, kue sa mend vetad". Kui keegi paar need sõnad olnud vahetanud, siis pidanud nad esite seda asja salaja. | ||||
| Meesterahvas pidanud esite seda asja oma herrale räekima ja temalt luba pärima, siis vast mindud veel vanemate käest luba küsima, kui juba härra käest olid luba saanud, pruut ei tohtinud oma vanematele, ega peigmees omadele enne sest kosjadest räekida, kui just kosja mindud ja see kosjaminemise lugu olnud nenda: pruut laseb omast ja peigmehest arvadud laupäeval toa üles korista ja putru keeta omal teatud tunniks mil peigmees tuleb ja ütleb maja rahvale: "Moolä toläb täna öhto koselänä" aga seda ei saa mitte öeltud kes tuleb. Peigmees peab aga oma emale salaja kõrva sisse ütlema, kui ta kosja läheb, kellele ta läheb, mida ema mitte ei tohi keelata, kui herra juba seks on oma luba annud. Peigmees pidanud kosja minnes ka veel porujommi pudeli tasku pistma ja ühe vanema meesterahva nendanimetud "kosjämeäs" kaasa võtma. Kosjamehel pidanud ka üks "kaalakott" olema, kus kaks pudeli viina, kaks "keervetsäsörmost" ja kolm pearätigud sees on see kaelakott on tal selgas ja kepp käes, nenda lehevad nad mõlemad pruudi kodu kosja, seal on juba kosilaste vasta keik valmis pandud, teiste peredest sealt ligi korrast, ka veel noori neiusi, peiusi, ja va torepelle pohojä kokko kutsudud. Kosjamees ja peigmees astovad sisse, mõlemad jäevad ukse ette seisma, siis küsib pruudiisa. "Eks kut estogä maha" Peigmees ei tohi kedagi räekida peab vaid olema, kuna kosjamees ütleb "Polä öhted äga ep olä väsend" Pruudiisa: "Mes kut asjä o"? Kosjamees: "Polä öhted soorämäd, mid kut medäl kodo koeväs öks ounapuu ää". | ||||
| Pruudi isa: "Mes ep kut säst o's?" | ||||
| Kosja mees: säst ep o' ne paljo köll, et tolen tedält uut noudmä | ||||
| Pruudiisa paneb keik noored neiud kõrvu istuma ja küsib siis kosjamehelt: "Mehanä see sa nedäst hemmostäd." | ||||
| Kosjamees: "Sehanä kut sääl präägot naarab, siis peab pruut ennast naerma tegema, kui pruut naerab, siis annab kosjamees ta kätte selle kaelakoti, mis tal kaelas on, seda võtab pruut lahti, kust ta need ülevel nimetud asjad leiab, siis annab pruudi isa pruudile ühe viinaklaasi, selle sisse valab pruut neist kahe pudelitest viina, läheb peigmehe juurde ja annab sellele sealt juua; kes aga mitte räekida ei tohi. Peigmees joob poole sest viinast ja pruut peab poole jooma. On klaas juba tühjaks joodud, siis alles on peigmehel luba räekida (sest kui peigmees enne seda räegib, siis peab kui ta lapsi saab need pärast keik "lobasuugä" (palju räekimise suuga) jäema), siis istuvad keik lauda sööma, kus muidugiteada mölemid pudelid tühjaks saavad tehtud, on söömaaeg mööda, siis pannakse torupill hörgämä, kus peigmees pruudiga esimese hiiovaltsi lahti laseb, nenda et aga pörand plaksub, pärast teised, kunni pidu löpuni ikka valtsi edasi, siis läheb peigmees pruuti jumalaga jätmata koju, kus aga pruudi isa teda saatma peab. | ||||
| Teised pidulised räekivad aga kodu nenda: "N. ja N.-i viinäd joode ää äilä öhtä." Teisel päeval saab mõlemate pruudi ja peigmehe kodu värsked leiba tehtud, kui leivad valmis, siia saab mõlemilt poolt emade läbi tesel teine leib vahetud. - Selle leivaga ja ühe pudel viinaga, lähevad mõlemate emad siis ümberkaudu kuulutama, sugulaste ja tuttavattele, et Kosjäviinäd o' ää joodod, kes viina võtab peab ka siis midagi andma, kas nael villu, linu j.n.e. ja soovidakse siis õnne nenda: | ||||
| Olä tärvä esä anmäst, olgo soo lapsäl (pruudil voi peigmehel) sea selmäd ja lamba söda, et ta mettä ep koolä, nää aga tähälä ep pane, mes köla inemäsäd härgotäväd, ehk Jomal hoitko esä va' öölosä ää', et ta jalavarjod" (saapad) elmä nändätä ää koloks. (Vanarahvas räegib: et Vanapagan peale iga paaril tema kosjade ja pulmade vahel seitse paari saapaid ära kulutama käies et seda paari minemist tühja ajada.) | ||||
| Nenda käiakse kosjas praegugi veel. | ||||
| pag. 62 Nüüd kihlusest õpetaja juurdes. | ||||
| Vanast oli see mood, et kui õpetaja juurde mindi kihlema, siis pidid ka mõlemad noored inimesed vähe lugeda oskama, kes mitte lugeda ei oskanud, need saadetud tagasi, pidid enne lugema õppima siis said nad kihladud. Sellepärast olnud ka nendel, kes mitte lugeda ei oskanud enne kihlamist palju õppida. | ||||
| Kui kihlama mindi, siis vas tohtisid pruut ja peigmees üheteise kõrvas käia, pärast kosjaviina joomist, (sest kui nad oleks enne seda kihlamist koos käinud, siis oleks nad pärast kihlamist jälle lahku läind) sellepärast hoidnud nad meelega üksteisest enne kihlamast eemale, tee peale kaasa pannund pruudiema nendele lauluraamatu, kellel üks pael olnud ümber sõlmidud, sest kui see pael ümber olnud siis pidanud nad keik heasti oskama ja veel üks õpetus: et "Katso sa ennä Kergoesändä selmä vaatä, kue ta soo selmä vaadäp, ses ep hakkä sa hermomä. | ||||
| Kui õpetaja juures on asjad toimetud, siis minnakse kodo, seal võtab pruudiisa pruudi sõrmuse (need kaks sõrmust mis kosjakottis olid) ja peigmeheisa peigmehe sõrmuse oma kätte, ja lugevad üks salm pühakirjast, pärast lugemist pistab pruudiisa pruudi sõrmuse peigmehe sõrme, peigmeheisa jälle peigmehe sõrmuse pruudi sõrme ja ütlevad ise "annaks Jomal et öhe söda ka täesä kääs nä oläks, kut nee sörmosäd prägot nedä kääs o", nenda on siis Kihlused peetud. | ||||
| Kui esimest korda on juba maha kuulutud kantsli pealt, siis vahetakse sõrmosed jälle ümber pruudi ja peigmehe omakeskis. | ||||
| pag. 63 Pulmadest. | ||||
| Vanast söönud hiidlased "haganäst leba", (aganetest leib) see leib saanud järgmiselt tehtud: üks kast mis selle tarvis saanud pruugidud, pandud tühje rukkipäid ja need pead saanud siis keik peeneks tehtud, kui need olnud peeneks tehtud, siis pandud nendele puhast vilja hulka, tehtud siis sest segadud söömisest tainast ja pandud küpsema, kus pärast leivad saanud, aga missugune leib pidi sest saama. Jumal parako. Mo suurema ütles et kui seda leibe söödud, siis olnud suus see mekk kui oleks tükk puukoort ehk puupuru suus olnud, mis väga hambaigemed verele teinud, sellegipärast elasid esivanemad mitusada aastad selle leivaga, kuna nüüdne rahvas jälestusega selle peale mõtlevad. | ||||
| Aga kui pulmad, varud, jõulud j.n.e. olnud, siis tehtud ikka iga jõukas peres puhast leiba. Pulmade ajaks veel iseäralikult muretsedud ka vähe linnaksid, kellest ka õlut tehtud. Toad ja majad tehtud puhtäks, ajadud "ämleko vergod" lae alt ja seinapragude vahelt ära, tehtud seinade peale loomade ja inimese moodi vigurid kriidiga, seal kohal kus peigmees ja pruut istunud, naelutud tükk valged riiet selja taha seina peale. Teiste pulmalistele löödud aga männipilpaid ristimesi selja taha, muidugi sellepärast et seljad ära ei määriks, pulmade ajaks tehtud ka lambarasvast mõned küünlad, mis siis ka pulmaõhtu põlema pandud. Kaks pikka "rendi" (söömalauda) toodud tuppa, kus peale kummagile kaks kirju kahe põhjaga õllekannu pandud. Need õllekannud olnud männa ehk muu puust tehtud ja siis tuliseks põletud. Rauaotsaga tehtud keiksugu vigurid sinna kannu külje peale, põhjade vahel olnud väiksed kivid mis siis krabisenud kui kannu liigudad. | ||||
|
Külast kutsudud leemämoor kes leent keetnud (pulma ajal kutsutakse Hiiomaal suppi, leent, aga muul ajal on ta nimi "nokk") ja "makke" (vorst) teinud. Leem tehtud nenda: õuna1 Õunad, tohred ja tohled, saavad kartovlid Hiiomaal kutsudud tükid, lihatükid, odrajahusi ja peutäis köömneid pandud "keedelikkuse", (katel) mis siis keema ajadud", siis olnudki leem valmis. Makid odrajaho, rasva ja vähe jala pikkuse "makkepahlagä" (üks puuvarras) kinni ja pandud "keresälä" küpsema, kala "reistädäs" olnud ka "laiäkala" (lõhki leigadud suured kalad) pulmade tarvis hoitud. |
||||
|
Need olnud vanast pulmaroad, mis sai ülevel nimetud, pulmad ise hakkanud laupä õhtu juba peale nenda: peigmees võtab omad sugulased ja sõprad, sajavanemad ja peiupoisse kaasa, lähevad siis pruudi kodu. Kerstumees2 Kerstumees on see kes pruudi varanduse mis taale kodund ühe kerstu või kastiga antakse, peigmehe kodu viib. tuleb aga alles kesköösel järele. Pruudi kodu varjatakse aga pruut ära, kui peigmees oma kaasalistega tuleb, on peigmees sinna jõudnud, siis võtab saadik (Schaffer) teda ukse peal juba vastu, toob keiki üksteise järel tuppa ja siis hakkab küsimesed ja kostmised nende vahel nenda:
pag. 65 Saadik: Mes m' poiss sa otsed oma karjägä? |
||||
| Peigmees: Mool jooses öks mollek karjast ää ja tään et ta o' siiä joosnod. | ||||
|
Saadik: Polä öhted sii, öks otse kuo ta vajak o', siis toob saadik vanu eitesi, noori lapsi. koeri, kassisi ja nenda edasi peigmehe ette ja küsib: kas m' poiss o' sähane vei o' ta nösonä, aga peigmees ei võta mitte heaks, siis lastakse ta ise mööda maja minna otsima, kui ta sealt otsimisest tagasi tuleb, siis ütleb taale saadik: maa ni poiss tään küll kos ta o' aga mes sa kut moolä annad kue ma soolä ää räägen, siis lubab peigmees ühe summa, kelle peale saadik ka kohe pruudi varjult ära toob teda laua juurde, kus juba road peal on, nende sõnadega: tolä moo vajak loom, ma otsen soolä söömäst sa oläd köll kauva söömatä ja joomatä oln siis hakkavad sööma ja pärast mindud puhkama, aga pruut ja peigmees ei tohtinud mitte veel ühes magada. Pühapääva humiko ehitakse siis kiriku vastu valmis. Pruudile ja pruuttüdrukule pannakse "pennigud" pähe ja peigmehele pannakse jälle parema küljetasku kaks suutäit leiba, natuke soola ja "triivestük"3 Triivestüki, leivatükid ja soolanatuke, pannakse sellepärast tasku, et siis kuri silm ei saa ära nõiduda. (juudasitta), ühe topiga tasku. Sajavanemed võttavad jälle õlut, ehk kui on ka viina kaasa, siis minnakse teele.4Vanast umbes paarsada aasted tagasi ei ole hiidlasel veel vankerd olndgi. Hobusel siis käidud ratsa kirikus ehk mujal kuna härgadel üks väga jämedaste tehtud olnud kus kaks ees käinud. Tee peal tulnud aga; peiust senna saadedud, mõned mehed vastu, kes tahtnud pruuti ära võtta, keda siis aga saanud viina või õllega ära lepitud. Selle ajaga kui pulmalised kirikus on, siis tahab kerstumees kerstu kätte saada ja ära viia, mida aga kodu jäenud inimesed taale mitte ei taha anda, panevad taale ükskeik mis ree peale, nagu vana sigadeküna, vana katkiläinud vanker j.n.e. sellega läheb siis kerstumees teiste pulmalistele vastu, kes kirikust tulevad, sealjuures saab jälle mõned naljad tehtud. Kodu tulles talutakse pruut ja peigmees seltsis ümber kaevu, sellepärast et pruut ei pea enam oma kodu tagasi oskama minna pärast pulmi. Söömalaudas peab aga peigmees selle natukese leiba ja soola salaja ära sööma, enne kui ta teist söömist suhu võtab. Mehed istuvad teise laua juures, ja naesed teise juures ja ei tohi mitte enne süüa, kui sajavanem on ühe veikse kõne pidanud, kõne järele hakkavad sööma, kus ikka jälle pruut ja peigmees lahus on, pärast sööma lauldakse see salm: Oh löögem kannelt mängijad j.n.e. siis pannakse torupill hürgäma ja peiupoiss hakkab siis tantsitama esiteks: leememoorist peale keik naesterahvad kunni pruudini, siis hakkab saadik tantsitama sajavanemast kunni peigmeheni, kui see on lõpetud, siis hakkab veel päris tants ise peale, mis nende sõnadega hakkab: |
||||
| 46 | Oet tsohkedä las sahkädä | |||
| 47 | Kahä-kolmäkordnä kenganahkädä. | |||
| 48 | Semmo sokkad ja Kreedo kengad | |||
| 49 |
ja vana kerstomehe kabede5 Kabet on üks vana riidest tehtud jalavarjud, mis talvel kantakse. kannad
|
|||
|
Kui se tantsihoog möödas on, siis hakatakse pruut naeseks tegema järgmiselt: Pruudil võetakse pennik (kusagil kõrval) peast ära, sidudakse üks rättik ümber silmade ja siis pannakse "tano6 Tano on üks mütsi moodi peakate, valgest riidest ja kirjud pitsid äeres, saab pulma aego pärast pennigud pruudist kantud. " pähe, tanu peale pannakse veel üks rätik, mis seda ära katab, siis toob "sajaväge7Sajaväge on pulmatalitaja, tema naene, peiupoiss ja pruuttütruk keik kokko. " pruuti oma keskis meeste laua juure ja istuvad isi siis keik laua taha, pruuti vahele võttes. Sajavanem tõstab pruudi peas seda rätigud äerest ülese, mis tanu peal on, kus siis tanu äer rätiku alt kui väike noorkuu välja paistab, kui see on tehtud, siis karjub sajavanem, Tolgä, tolgä, nooräd ja vanad noort kuud heskemä, ta o' öige elostä sii, koedopona taiväs leikomäs, ta ajal o' nösonä hää elu, et vöib mätsäst tuuä: heenähango, (heinahark) puud, vegädelöä (vigadikäsipuu) puud, lapsäkätke (häll voi kiigu) loude, rähävarpä puud, (reht peksmise nuiad) mulgoherse (mulk on üks auk ühe aja sees, kus inimised läbi käivad ja "hers" on üks roegas mida seal augu ees peetakse) ja kiik saaväd terväks kue nad sähast kuud heskemä tolaväd, tolgä, tolgä. Kes aga nüüd vaatama tuleb, see peab ka ühe "klubä"8Klubäd, olid vanast Hiiomaa rahad, mis sealne valitseja lasi nahast teha ja olid 1/2-kop. 1-kop. 3-kop. ja 5-kopigused, pärast olid paberist ja riidest 10-kop., 15-kop. ja 20-kopikused, mis aga nüüdne kubernär hiljuti ära keelis. kaasa tooma, mis siis pruudi ette ühe kausi sisse pannakse, keige esite paneb ikka peigmees, kui ta oma raha on pannund, siis võetakse pruudi silmade ümbert rätik ära. |
||||
| pag. 68 Siis tulevad teised, mõni annab klubäsi, mõni muud kingitust ja soovivad õnne: Saago send ohä käägä söömä ja nelja selmagä heskema. (tähendab: kui ema sööb ja last ühe käega kinni hojab ja teisega sööb, oma ja lapse silmadega vaatab) sago send saamä öhä särgegä öhäsä last j.n.e. (on vähe rumalaste, aga ärge pahaks pange, saab nenda räegitud) on õnnesoovimised mööda, siis peab sajavanem ühe kõne pühastkirjast ja lauldakse see salm; | ||||
| 54 | So naisäl o' ka sigitust, | |||
| 55 | Kue kobarad o' viinapuus | |||
| j.n.e. pärast laulu mindakse tanu tantsitama, kus noored mehed karjuvad: | ||||
| 58 | Pruut naisäks saand, hõisä heeh, heeh, | |||
| 59 | "Hoisä poisä ma lää tantsmä | |||
| 60 | "Veta moo pruut ka tantsemä | |||
| 61 | "Ma lää noorä naisä jälgo katsma | |||
| on see tants jälle möödas, siis viiakse noor naene magama; kus aga enne voodi juba on üles tehtud. Peapadja alla pannakse leivatükkisi, makiotsasi ja lihakontisi, see tähendab, et siis abielus ilmal neil puudus ei tule. | ||||
| Peigmees peab ees enne kambri minema kui pruut siis tuleb sajaväge pruudiga kambrise, kus juba peigmees voodis on, teised seisvad keik vaid. Pruut üksi ütleb selle salmi peigmehele: | ||||
| 66 | Mend tiivä alla vetta | |||
| 67 | ja nenakenne katta | |||
| 68 | so kanapojokä | |||
| 69 | Kue kure tahab neälda | |||
| 70 | sees veta sena keälda: | |||
| 71 | se lapsä jättä raholä. | |||
| se on lauluraamatust ümberluuletud salm, mida aga mitte vanal ajal ei tohtinud nenda lugada, kuna see nüüd uuemal pruugiks on. Vanal ajal sai ta raamatu järel loedud ärge pange pahaks et ma selle salmi üles panin, ta on nüüdne rahvakombe. | ||||
| pärast salmi lugemist tõstab sajanainä noore naese voodi nooremehe juure, paneb neile tekki (hiio keele "söba") peale ja teeb ühe püha risti nende kohta sõrmega, siis lähevad sajaväge kambrist välja ja sajanaine jääb kogu ööks kambri ukse ette vahti, et kiski noorepaari juurde ei saa. Esmaspä homiku minnakse jälle noortpaari üles äratama; kusjuures mõned rumalad tükid tehtud, mis siin ei maksa räekida, (muidugi vanal ajal kuna uuemal ajal need maha on jäetud) on noorpaar kambrist välja tulnud, siis võetakse pruudi peast tanu jälle ära ja pannakse pennik asemele, siis süüakse peiu kodu, kus ka pruudi kerst kaasa võetakse, seal peetakse pulmi edasi nenda kuda jõud kellegil annab. Nenda peeti pulmi. | ||||
|
1
Õunad, tohred ja tohled, saavad kartovlid Hiiomaal kutsudud 2 Kerstumees on see kes pruudi varanduse mis taale kodund ühe kerstu või kastiga antakse, peigmehe kodu viib. 3 Triivestüki, leivatükid ja soolanatuke, pannakse sellepärast tasku, et siis kuri silm ei saa ära nõiduda. 4 Vanast umbes paarsada aasted tagasi ei ole hiidlasel veel vankerd olndgi. Hobusel siis käidud ratsa kirikus ehk mujal kuna härgadel üks väga jämedaste tehtud olnud kus kaks ees käinud. 5 Kabet on üks vana riidest tehtud jalavarjud, mis talvel kantakse. 6 Tano on üks mütsi moodi peakate, valgest riidest ja kirjud pitsid äeres, saab pulma aego pärast pennigud pruudist kantud. 7 Sajaväge on pulmatalitaja, tema naene, peiupoiss ja pruuttütruk keik kokko. 8 Klubäd, olid vanast Hiiomaa rahad, mis sealne valitseja lasi nahast teha ja olid 1/2-kop. 1-kop. 3-kop. ja 5-kopigused, pärast olid paberist ja riidest 10-kop., 15-kop. ja 20-kopikused, mis aga nüüdne kubernär hiljuti ära keelis. | ||||