| |
Kuidas kägu saadud.
|
|
| |
Ennemuistsel nälja ajal elas üks võerasema kolme oma mehe endise naise lastega ühes üksikus talus. Lapsed olivad: kõige vanem õde, keskmine vend ja kõige noorem õde. |
|
| |
|
|
| |
Kui nende laste isa ükskord kodust kaugel ära oli ja nad kodus näljas olivad, siis võttis võerasema nõuks, kõige nooremat last ära tappa ja teistele sellest sööki teha. Aga kuidas ta seda pidi tegema? Selle tarvis leidis ta varsti nõu. Ta läks aita ja tegi sääl ühe kirstu serva nõnda teravaks, kui nua ja seadis raske kirstu kaane nii õrnalt ülesse, et see kõige vähema liigutuse juures pidi maha kukkuma. Sinna kirstu saatis ta nüüd kõige noorema lapse midagi ära tooma, ja kui see kirstu põhjast seda asja kätte püüab saada, siis kukub raske kirstu kaas maha ja lööb lapse kohe pooleks. Kaval võerasema lähab nüüd teiste lastega seltsis kirstu juure, ehmatab ära ja hakkab suure häälega nutma, niisama ka lapsed ühes, kes tõepärast oma õde taga kisendasivad. Võerasema võttis nüüd selle surnud lapse ja lubas teda maha matta. Ometi ei matnud ta teda mitte maha, vaid keetis salaja ära ja andis teiste lastele süüa. Viimaks tulivad aga sõrmed nähtavalle ja lapsed hakasivad karjuma: Need on meie veikese õe sõrmed! Kui nad nüüd puhu ära olivad nutnud, siis sidus vanem õde kõik luud siidirätiku sisse kokku ja viis metsa kännu otsa. Sinna käis õde neid luid kolm neljapäeva õhtud vaatamas. Esimesel õhtul oli luudel nahk peale kasvanud, tõisel õhtul olivad udusuled näha ja kolmandamal õhtul nägi ta elava linnu kännu otsas olevat. Kui õde seda näeb, siis jookseb ruttu kodu vennale rääkima, mis ta näinud, ja lubavad homme kahekesi sinna minna ja lindu kodu tuua, et ta neile jälle õeks saaks. Aga enne kui nemad hommiku metsa jõudsivad, oli lind juba välja lennanud ja laulis õue all puude otsas: kukku! kukku! Kui õde ja vend puude alla jõudsivad, tahtsivad nad tema häält veel kuulata ja siis kodu viia. Lind aga laulis kuuse otsas: |
|
| |
|
|
|
|
6 |
Mis mina kukun kurba lindu
|
|
|
|
7 |
Mis mina laulan alva lapse, kukku!
|
|
| |
pag. 367
|
|
|
|
9 |
Kurb on kägu kähärpääga,
|
|
|
|
10 |
Norkus noore hõbenokka, kukku!
|
|
|
|
11 |
Põle mul armu andijada,
|
|
|
|
12 |
Ega kallist kattajada, kukku!
|
|
|
|
13 |
Varjuta on vaenelapsi,
|
|
|
|
14 |
Iluta isata piiga, kukku!
|
|
|
|
15 |
Mis kukun ma õrna õele?
|
|
|
|
16 |
Kuldakingad, siidisukad,
|
|
|
|
17 |
Hõbetaaderid tuhandid, kukku!
|
|
|
|
18 |
Vennal kukun kuldsed saapad,
|
|
|
|
19 |
Hobu hõbe-ehte'essa
|
|
|
|
20 |
Kaunid kamberid koduksa, kukku!
|
|
|
|
21 |
Isale ilusad härjad,
|
|
|
|
22 |
Tugevad hobusad tallissa, kukku!
|
|
|
|
23 |
Tavara tal aidad täitku,
|
|
|
|
24 |
Raha pungas ei puudugu, kukku!
|
|
|
|
25 |
Emakule ehteks saagu
|
|
|
|
26 |
Veskikivi kaelarahaks,
|
|
|
|
27 |
Et ta vaevand vaestalasta
|
|
|
|
28 |
Suretand sugulinnukse.
|
|
|
|
29 |
kukukukuk!
|
|
| |
Siis lendis lind metsa ja õde ja vend ei saanud teda mitte kodu viia. Ometi tuleb ta vahest õue alla ja kukub puude latvas ja vahest aja teiba otsas, mille üle inimesed rõõmustavad; aga need kellel paha südametunnistus on, kardavad, et ta neile paha kuulutavat. |
|
| |
|
|
|
| |
|