| |
Mäe Hall ja Kadastiku Kaim
|
|
| |
Vanal ajal, kos rahvas ebausu paelun püherd, olli neil mitu ja mitu jumalat. Mõnõ näist olliva hää jumala ja näide amet olli hääd edendädä ja kurja kaotada. Mõnõ neist olliva jälle kurja jumala ja neide püüe selle vasta olli hääd edenämast keelda, häid jumalit takan kiusata ja näide töösid, kos vähäki võimalik ärä rikku; ütesõnaga ütelda: näide amet olli alatine kurjategu. Tulli mõnikõrd ka ette, et na hääd teivä - noh teedä muidugi, sis tulli tuu tollõ peräst, et selle varjul jälle hõlpsamp kurja tetä olessi. - Neile kõigile ohvõrd rahvas: häile jumalile, et hoolsampa olõssiva kõkõ kurja hääs käändmä; - kurjõlõ, et nii pal´lu paha ei teessiva ja sel viisil pidivä sis rahvas kõgõ õnnõtusõ eest häste varjatu olõma. |
|
| |
|
|
| |
Niisugutsit jumalit olli üits paar tükke enditsel ajal me nukan ka. Hää jummal, tuu olli üten ilusan mäe otsan kasujan tammikun. Kuri jummal jälle all mäe rabasoo veeren olõvan kadastikun, kost ka sis vahetevahel, edimäne häätegemises, ja tõnõ kurjategemises, väl´län kävvevä. Egäst uutsõst viidi näile ka oma osa,- noh teedä muidugi, misperast? - Kui hääle jumalalõ ohvõrdõdi, sis saisõva rahvas hommuku poolõ tammikut, teivä puuriida üles, panniva kõik oma ohvri pääle, pistseva sis tulõ sisse ja esi laulsõva: |
|
| |
|
|
| |
pag. 332
|
|
|
|
7 |
"Tulõ siiä Mäehalli,
|
|
|
|
8 |
Taha tammiku vanameessi!
|
|
|
|
9 |
Võta vasta meie anni,
|
|
|
|
10 |
Meie anni, meie sõnni!
|
|
|
|
11 |
Vil´lä suits sul olgu armas,
|
|
|
|
12 |
Liha suits sul olgu magus;
|
|
|
|
13 |
Neid me toomi sullõ iks! - "
|
|
| |
Kui kurjalõ jumalalõ ohvõrdõdi, kogusiva rahvas kadastiku põhjapoolitsõdõ külge, nii et hää jummal säl´lä takan, kuri jummal eenpool olli, ja säält nakassiva sis rägästikku krannama, mis näil kellelgil olli ja esi hõisanuva: |
|
| |
|
|
|
|
16 |
"Seh vana Kadastiku vaim oma jagu:
|
|
|
|
17 |
Võta vana Rabasookobi oma komu! -
|
|
|
|
18 |
Söö ahmi, kahmi, neelä!
|
|
|
|
19 |
Kõttu täüdä, maku täüdä; -
|
|
|
|
20 |
Meid sa jälle vanasaika,
|
|
|
|
21 |
Seo aast nüüd ärä kiusa! - - -
|
|
| |
Kui laul lõpõtõdu ja anni krannatu olliva, sis küsti: "Kas kadastiku kaim veel midägi taht?" Kui vastus tulli, et taht - sest sedä sündü sagõdõ - sis toodi, mis tälle ta endä ütelüst möödä kõkõ rohkõmp meele perrä olli. Kui ta jälle rahu olli - Noh - sis minti omma teed.- |
|
| |
|
|
| |
Sel ajal elli sääl lähükesen üits mees, kes õige kehv olli, a üte imeliku viisi läbi õige jõukas sai, ja sellest tahami nüüd sõnna kaits juttu ajada: - - Vanasõna ütles: Hädä aja härjä kaivu. Nii sama ajasi ka hädä sedä meest nõu oma puudusõ vasta otsma: - |
|
| |
|
|
| |
Ta läits egä kõrd, kui Kadastikukai- mulõ ohvrit viidü, sinnä ette ja alati tulli ta hää säl´lätävvega kodu; - timä'p see võsun vastaja olligi, mispääle ohvrile veel manu lisati. |
|
| |
|
|
| |
Johtu ta sääl jälle üitskõrd saaki varitseman olõma, tuu olli tsiatapmise ajal, sest egäüits vei sis jalapäält kõgõ rasvatsõmpa pääpoolõ Kaimuesändäle. Lõuna ajal nakas lihakamakit kui vihma võssu sadama. No nüüd olli Kaimu külalisel uudsõ. Kui jo küllält lihavihma sadanu olli, sis visas üits õigõ suurõ pääpoolõ nii et maa värisi. Selle pääle küsse üits: "Kas veel midägi om vaja?" - "Veel om üits kõgõ paremb nüsjä lehm vaja, kostõ Kaimu küläline kadastikust. Kohe toodi ka nõvvõtu loom ja köüdeti üte jämedä kadajakannu külge kinni, ning minti esiki ärä, sest nüüd olli ohvõrdamine lõpõnu. Perast sedä lätsivä ohvritooja kõrtsi, sõnna kaits üitstõsõga juttu puhkma, et kelle anniga Vanakaim kõgõ rohkõmp rahul olli olnu. Siin piäb ka nimitädämä, et hulgani ohvõrdama minna neil mitte peris prüük es olõ sest egäüits, kes midägi uudsõt tegi vei õkva jalapäält oma jao jumalile kätte ja niisugutsit johtu üle nuka küllält olõma, kes ütel ajal utsõt teivä ja sel viisil olli iks enämbiste alati paarikümne kaupa ohvõrtajid ohvõrdamise paigan, kos na sis ütenkoon omma jumalaorjust pidäsivä. Noh hää küll, - kõrdsin jutustiva, kelle ohvõr Kaimulõ kõgõ rohkõmp meeltmööda olnu. Üte ütlivä, et kui nimä oma tõmbi mõtsa krannanuva, sis Vanakaim siputanu muku anda; - muidugimõista: häämeele päräst! - tõsõ ütlivä jälle, et ta muku keelt nilbanu, kui pääpoolõ võssu linnanuva j.n.e. Viimäte kui jo tõsõ küllält ommi andid kitnu olliva, astõ tu, kes kõgõ suurõmba kähmäku olli toonu, ette ja pajad: |
|
| |
|
|
| |
"Varõssõ, nimä kitva kah! - mis te hõiskadi nii pal´lu, mis hõisata ei olõ? - Kae kui mina oma tõnnispoolõ viruti, sis vanakaim õkva naarsõ, nii häämeel täl olli! -" |
|
| |
|
|
| |
Nüüd ehk küsüs mõni: "Kost see naarmine tulli ja kas kiäki tõtõstõ ka naarsõ?" See tulli sellest: Kaimu linulisel olli üts pini, tuu es jää omast peremehest kohekile maha ja sellepäräst pidi tedä iks kinni pantama. Nüüd olli ta ka kinni pantu, a ei tiiä kost paganast vallalõ päsnü ja tõsõlõ sinnä järgi lännu. Vaivalt olli ta sinnä jõudnu, kui ka kohe liha paiskama nakati. Nüüd muu nõo es avita; muudkui mees pöörse pini kõrvu piti kinni. Muidu läits kõik häste, enne kui tuu oma suurõ kompa visas, sis ta urisi; see ep see naarmine olligi. - - - - |
|
| |
|
|
| |
Kui kõik ärä olliva lännu, sis võtsõ mees oma ohvri kandsõ kodu ja tollõ lehma kah nüsse tedä kaits aastat, vei sis oma editse peremehele tagasi ja ütel: "Kae mina olli too Kadastikukaim, kellele te nii pal´lu ohvrid viisiti ja kes te käest iks veel manu küsse j.n.e. - sell viisil sis kattõva enämbjagu ebauskukombid me nukast ärä, nii et me pool neist nüüd õige lage om. |
|
| |
|
|
|
| |
|