h25503760014
Viljandimaa — Tarvastu
Tõllasson, J. ("Feldfebel")
1896
Mede nurga ahhdmise paigest ja ton´dest.- |
||||
| - - - - Vanast Iisräli latse viisive egast edimesest ohverd Joovale, aga nevä jälle aia nurka koradile! Oli laits - edimene piim nüsseti nõu sissi ja viiti ärä nurka; nõnda sama ku lehmäl või mõnel muul loomal poea olive; ja mud´us tohi kennigi uudiseleibä suhu pistä, enne ku aia nurka ärä's ole viit! - Aianurgan, või jälle kunnigi lähiksen nurme pääl, oli, kas mõni ahervar´s, või suur puu, koes ohverd viiti ja mis ahdmise (ahtmise) paigasse kutsuti. Enämiste oli sinna aid ümmer tett, et üitski loom sinna pääle's pia putma, sest sõss oles kas loom ärä koolu, ek jälle mud´u aigese jäänu. Selleperäst kasveve sõs ka kiksugutse einä siandse ahtmise kotussa pääl. Sinna viiti nüid ohver ja pisteti kopaga einde veere ala. Ohverd viiti ka mõnikõrd ja mõnel kohal ööse ja ihualasti (Pilliussel). Siandsit ahtmise paike oli veel el´lä aa eest mede nurgan: Ojal, Pilliussel, Kadsakul, Peetre Käpardi tare man ja Naistemäel. (Naistemäel eläsive kolm tonti: Alliku Adu, Tapuaia Rits ja Taaritõrikse Rein ja lassive 3 peremeest Naistemäel järgimööda ärä koolda ja peetass neid (tonte) veel prilla sääl au sehen). - Alla sõs, ku ärnuutre väl´lä tulive ja isändi maiade man nakassive lugema, kadusive siandse ahtmise paiga ärä; sest enne sedä olive rahvass nime peräst küll ristiusku, aga na's tää usust mitte midägi. Mede nurgan oli Kokutaja Jaak, kes vanatonte taludest piibleraamatuga väl´lä ai. Tondi küsinu temä käest aset ja juhatanu ta na puha Võrtsjärve saarde. Võrtsjärve saaren elänu sel aal Valgutaja mõisa järvevaht, va Kiird oma naisega. Kiird ollu küll tondest üle, aga ku tedä ennäst kodun ei ole ollu, sõs ei ole na naist sugugi rahul pidänu. - Õhtuld küsinu sannalõhna akna pääld: Kas Kiird kodun? ütelnu naine, et kodun, sõs minnu ärä - ütelnu aga, et ei ole, sõs tullu sissi ja võttan oma tempe tetä. - Kadsakul pääsnu väl´läaamise man tont Kokutaja Jaagu käest valla ja alla jõkke, kun ta prilla ollev. | ||||
| Umb arvata saa aasta eest eläs Kadsakul peremees Jaan, kedä na ka sugu rahul ei ole pidänu. Ku mõisast kodu ol´l tullu ja saviku pääle vähä magama eitän, sõs ollu mud´u kohe man ja aanu üles: missä mud´u miu villa semmi tuled ja missä mud´u miu villa semmi tuled! Jaan karanu maast ülesse, visanu kaldsa jalast maha ja tampin kate jalaga saviku pääl, esi vandun: või siu villa semmi, või siu villa semmi, kül ma sulle semmi näitä! Tõise's ole kedägi nännu, aga väike poig ütelnu: näe, näe, mis ätil jalge all, silmä elendave pähän ja pikä amba suhun! - Egä puul´bä õhtu minnu puha N. kõrtsi ja eesmäbe õhtu tult kodu. Tüdruk istun ütsina väikse latsega taren; suur must kass tõmmanu tare usse valla, tullu keset tare ja näugun irrmsaste, minnu jälle väl´lä ja tõmmanu tare usse kinni. Tõinekõrd puul´ba õhtu, mehe ollu puha jälle kõrdsin ja tüdruku ütsinda kodun. Es ole sõs sugugi üsi ussi kinni pidänu - see käinu mud´u kinni ja valla, pliu ja pläu! - Pannu kinni, joba valla jälle. Viimätä sidunu levälapju varre usse ette, aga ei midagi - lapju vars käinu purusse, ku pird. Sõs minnu tüdrukil asi kah joba jälesse ja minnu tõistele kõrtsi perrä.- Peremees tullu kõrtsist kodu; obene kõndin usse pääl: ah te van´dlase poisi, nüid o kurjavaimu miu linalaka väl´lä jättänn tõise! võttan tutust kinni ja tahtan rihaala viiä, aga rihatse läve pääl kadunu käest ärä ja ei ole enämb kedägi kunnigi ollu. - | ||||
| Ammelossi karjamõisa asemal olive sel aal: Tehvändi, Tossu, Vol´mre ja Luusna taluda, kun inimese kik kõtutõppe olive ärä koolu ja tareda periss tühja seisive. Ku küläkubja ja teomehe puul´ba õhtu vähä il´lemase mõisast kodu tulema jäänu, sõs vedänu tondi tõisi alati nende tühjä tarede sissi. Sääl pidänu na sõs ristsit ja saaja ja tennu kiksugutsit tempe, seni ku kukelauluni. | ||||
| Üits puul´ba õhtu jäänu Kadsaku Jaan jälle il´läpääle mõisast tulema. Tullu katekeste sõitan Vas´ka Jaaniga; tullu, aga äkki ollu Tehvändi tare läve ehen. Seest tult vastu, võet obene valla, pant riha ala ja tatresoorma ette ja esi kutsut sissi. Pikk saaja laud ollu üle tare pant; kiksugutse söögi, korbi ja kördröösa lavva pääl ja aet neid söömä. Ämärigu taoline valguss ollu kige üle tare, aga periss tuld ei ole kunnigi nätä ollu. Tare ollu saksu täis, esätsit ja emätsit. Esätsil ollu alli rõõva sel´län ja kolme nurka kübärä pähän. Kareld ja tandsit ja jala käinu üless seni ku parsini. Üits naine kiigutanu last ja esi laulann ikki: | ||||
| 10 | Üssä, üssä konku, | |||
| 11 | Üssä, üssä konku! | |||
| 12 | Öövanune, varjupikune, | |||
| 13 | Öövanune, varjupikune! - | |||
| Viimätä nakat last ris´tmä ja pant latsele "Kor´ges" nimi. - Endä tuld es ole last mihi sugugi üles võtta. Tahtan piipu palama panna, aga ku tuld nakanu raima, löönu kohe tuleraua käest maha ja ütelnu: mis riste ja värsolit sa pillud siin! - Nõndapia, ku kukk laulan, ollu puha kadun ja mehe jäänu ütsinda ja pimesi tarre istma. Õhtuse kor´pe ja körrdrööske asemal ollu kujunu lehmäsitakoorikse lavva pääl ja obesil ollu tatresoormide asemal linaluu ehen.- | ||||
| Pääle Jaani surma sai poig Juhan Kadsakule peremehesse, aga kool´e varsti ärä ja sai sõs veli Aadu, kes ka kolme aasta peräst ärä koolu. Sellega oli see mansiil´ otsan ja sai Karu poiss, Jaak, Kadsakule peremehesse. (Tähenduss: Karu peremees, kes Jaagu Kadsakule peremehesse pani, oli minu - nende ridade kirjutaja - isa. Ta oli sündind aastal 1796, ja suri aastal 1881). - Jaagu esä ollu Riuma külän suur tark ja ka Jaak ollu tark. Ku ta Kadsakule saanu, sõs lugenu kolm päevä aidan, sest ait ollu vanatondi teeraa pääl. Selleperäst es ole sõs ka Jaagul midägi viga ja võisive rahulikuld edesi elädä. Jaagu man käinu ka pailu rohtu otsman ja ädäsi ar´stman.- | ||||
| Vanatonte ollu veel mede nurgan: Maru mägede pääl, Peetre pedastigun ja Peebu pääl. Suvel, õhtald, ku äste vaga ilm ollu, sõs laulan peräst päeva veerikut Matu mägede pääl alati oma laulu: | ||||
| 20 | nöka, nöka, nöka, | |||
| 21 | nönn, nönn, nönn! | |||
| 22 | nöka, nöka, nöka, | |||
| 23 |
nönn, nönn, nönn! 1 etc
|
|||
| ja Peebu pääl kõnndinn nagu ilmatu suur ja pikk naine. (vaata: edimene kimp, "Murrumõtsa vanapagan"). | ||||
| Kodun käinu: Kärsne rah´v, kirikkõrdsi Ants, Padina peremees, Rüüsä peremees ja Loodi mõisa kubjas - ja Tarvastu õpetaja Mikuts, kes jõkke läits (see uput´ ennäst ärä). - Sant maganu Padina tare ahjun, ku peremees kodu tullu, tennu üte kõrrä tare läve pääl "kurluuks", rahvas pannu taren irmu peräst puha kisendama. Sant mõtelnu: ega ta miu manu ahju igävel ei tää tulla ja ollu vagavusi, aga ollu mud´u kohe sandi man ja pitsitanu sandi jala ärä. | ||||
| Rüüsäl ei ole veel matja kodugi saanu, ku peremees joba aganigu läve pääl istun ja jalgu kõigutanu.- Kirikkõrdsi Ants isstunn alati perast päevä veermist keldre augu pääl ja ku rahvass kõrdsist ärä minnu ja kõr´ts kinni pant, sõs minnu naist pitsitama. Kirikkõrdsi Andsu oli va Törgendaja esä kodukäimäst ärä äävitanu. - Ku kuuvalge öö ollu, sõs sörkin enämist ega õhtu Loodi mõisa kubjass, - tõine käsi ehen, tõine taga,- möödä Loodi kõrdsi nurka kodu poole ja laulan esi: | ||||
| 30 | Uuladi, uuladi, | |||
| 31 | Kuu paistab eledaste, | |||
| 32 | Surnu sõidab nobedaste! - | |||
| Üitskõrd tullu tee pääl mõtsan pojale vastu ja minnu katekeste kaklema. Ku poig suu kuu poole saanu oida, sõs ollu kõvemb, mud´u tahtann vägisi ärä lämmäta! Küll kiskun kodukäijäl karvu pääst maha, aga minnu tõine ommuku sedä kotust vaatama, ei ole muud nätä ollu, ku maa ollu ärä tambit ja raasike samblit üles kist. - Raha kuivatet mede nurgan: Matu libenigu pääl, Kõversilla otsan, Kalme mäe all käärun, Peetre pedastigun ja Reile mõtsan ojanu jälle luu. - Reile mõtsa ollev vanal aol üits sõaülemb umpsi ärä tapet ja selleperäst sõs luu ojanu. | ||||
| (Nakle Johan´ Tollason tema oma sõnadega üles kirjutet.) | ||||
|
1
etc | ||||
The similar poems were computed automatically using an optimized weighted alignment algorithm (Janicki, 2022) on sequences of verses.
| ERM 131, 3 (4) | 22 % |
|