Tegelased: 1., karjane - meeste- ehk naesterahvas. 2., koer - meest., õlenuust sabaks püksivärvli ehk vöö vahel. 3., Hunt - meester., seesamasuguse sabaga. 4., lambad ja talled, seas ka mõni sikk - m. ja naes.
pag. 523 Karjane käib kepi "nõal" ja laulab. Koer tema järel. Lambad nende juures magavad (=istuvad)
7
Mina hoian memme ut´e,
8
Mina kaitsen taadi karja
9
Memm teeb mulle uue kuue,
10
Taat teeb mulle uue kasuka,
11
Punasida pokesida,
12
Kõllasida, kõõrikida,
13
Verevita veerikida.
14
Hunt tule karja,
15
Vii metsa minija lammas,
16
Lase ämma laukuotsa,
17
Kisu ämma kriimud silmad.
Karjane loeb lambad ära, igaühe poole kepiga näidates üker üks, kaker kaks, koker -, neker-, viker-, seker-, kaker-, üker-, küker kümme, üker üksteistkümmend ... ja heidab magama (ehk läheb kodu "lõunat võtma"). Järsku koer kõvasti haukuma: hunt karjas. Varsti ärkab karjane üles (tuleb tagasi) ja vaatab, kas kõik lambad alles on.
Minija lammas ära!
Paras talle! Karjane hakkab uuesti vana laulu laulma, siis laseb siruli (ehk leiba luusse laskma). Pikutamine muutub pea magamiseks. Hunt ilmub jälle ja koera haukumisest hoolimata viib kõige suurema oina ära. Õnnetu ohver on aga karja eestvedaja: kõik lambad kobinal tema järele (tua nukka). Koer haugub ja kiunub. Karjane ärkab üles: oh õnnetust, lambad ära! Lööb kepiga koera, mis sa lambad ära lasknud minna. Koer vingudes jälgi ajama, karjane käib järel. Jõuavad hundi juure.
- Tere tere, mees!
- Jumaleme.
- Kas mu lambid oled näinud?
- Läksid põhja poole.
Karjane ja koer kaovad senna poole. Mõne aja pärast tulevad hundi juure tagasi. Koer haugub ja uriseb kõvasti.
Karjane: Aga kellega su suu on?
Hunt: Hani rasvaga.
- Aga minu lamba verega?
- Ei ole.
Karjane ajab koera uuesti jälgi otsima. Koer nuusib igal pool, tuleb viimati hundi juure jälle ja hakkab haukuma.
Karjane küsib: Kas mu lambid oled näinud?
- Ei ole. Ehk läksid lõuna poole.
- Jäljed tulevad seia poole.
- Kas põhja poole vaatasite?
- Jah ... (kuulab) Aga mis su selja taga nohiseb?
- Kaljatõrs hapneb.
- Kas võib üt´etada?
- Võib küll! (Valjusti)
Karjane ütetab: üte ute - mää, mää!
pag. 525 Lambad hundi selja tagast vastu: mää-mii (talled) - Mökökö (sikud)! ja kõik kobinal karjase taha. Koer rõõmsasti nuusutab igaühte; jäeb kuulatama. Hunt saanud tagumise lamba kinni krapsata ja hakkab murdma. Krapsti koer hundi kõris, ja lammas vaba. Hunt ise lõksus: kisa pääle ilmunud külarahvas (mängu päältvaatajad) on võllanäo võrgutanud.
Nüüd küsimus: kas kõik lambad terved on? Kaks meest võtavad kärma sileda pika peenikese lati ja tõstavad otsadepidi paari jala kõrguseni. Lambad peavad üle kargama. Kelle jalg puu külge puudub, see on vigane ja peab "suitsutatud" saama, et terveks saaks. Arstlikul ülevaatamisel tuleb avalikuks, et ei üksi minija lammas ja oinas-teejuht pole kriimsilma küüsi katsunud, vaid ka mõni teine hea kinderkondi ja labaluu mees on sellesama metsaisanda malka maitsenud. Niisugustele toovad tohtrid tuletunglad, õlenuustid ja linanartsud ja suitsutavad nendega saba alla ja sääre ümber. Kõik tõbised saavad terveks. Viimati toodakse isegi va metsaline välja: oli loom suur tugev küll kui mütsakas, aga nüüd kön´usse kiskunud, pea longus, lonkab, saba otsast ära. Katsub karata, jäeb kinni - haige. Ka temagi peab terveks tehtud saama: inimese tohtrid on ka osavad loomaarstid. Tuttav tuletungal välja ja suits ninasse! Küll ajab loom mol´u viltu, aga parata ei või ühtigi. Arstid veel päälegi: