h25608340000
TartumaaOtepää
Silde, Joosep
1896

Metadata

COL: J. Silde
ID: H II 56, 834/8
INF_NIMI: Jaan Rikki,
LOC: Otepää khk., Palupera v.
TMP: 1896

Lühikene seletus laste kasvatamistest vanal ajal.

Latse es tohi inemiste sekka kõnelda, kui vanainemise juttu ajeva, kui latse vannu inemiste jutu sek´kä midäki üitlivä, mes laits arvas vaist parembide ärä seletädä ütte aisja kui vana inemine, sis üteldi õkva, vaik suu piä! laits sis' kõnelgu, kui kana kuses. Es tohi kah midäki kurje sõnnu suust väl´lä üteldä. Kui laits midägi kurja johtu suust väl´lä ütlemä, sis' võeti õkva vits ja pesti läbi. Es tohi kah süümise man pengi pääle istu, sis nakati last naarma ütelden: Peni pikemb istu kui saisu, ehk jälle niimuudu: külämiis anna mulle kah ruumi, konaki es jäetä last istma kui vanainemine temä peräst pidi saisu jäämä. Kui kõtt täis sai pidi laits käe kokku pandma ja niimuudu ütlemä: Aituma Jumalale taivatse Esäle leiva iist, pudru iist, soola iist, niipailu kui süike konaki kõrd lavva pääl olli nii mitma söögi iist pidi aituma andma, enämbide seivä latse põrmandu pääl maan ummiku man, selleperäst et üits laud taluperele väikene oli, tol kõrral oli talupere suuremb kui nüidsel ajal mõisa teoorjuse peräst ja kah siiperäst panti lastele põrmandu pääle, et latse süümise man endäle luiskast rinna pääle tsilkutase ja talupere selleperäst nurinat tõst.
Kui õdakune aig tuli, sis opes emä vokiga ketramise man vai suka kudamise aigu latsele pääst vär´sse, mis nemä esi raamatust op´nuva vai jälle neid mis nemä ommi vanembide käest oliva kuulu ja miilde jäänu. Vahel lasti latsil ütsindä lugeda, kaeti perrä kas om miilde jäänu; kui oli miilde jäänu, sis lubati vastset särki tetä ehk tsuuge tetä vai saia tuvva vai jälle kui lell vai vanaema tule tuu tuu kosti vai and raha. Kui mõni neist tulli vai kah mõni muu tutva külä- line, sis lasti külälisel latse enda manu kutsu, tuu kaje, kas latse om häste op´nuva; kui oli latsil värsi iluste pähä opitu, sis silits pääd ehk an´d kah midägi, kui anda es ole sis lubas tõne kõrd tuvva. Kui es mõista sis lubati tõne kõrd tula pengi pääle kinni köitä ja valuste pessä vai jälle verd laske. Sis latse pel´lässivä võõrit inemisi kui tuld, lätsiva pakku tuhkauda ja sängi ala ja nukka, kos enne varjupaika löidsevä. Seo olliki vanast moodus, et laits es tohi külälise nõna all vahti, pidi iks kõrvale oitma, kos vana rahvas külalisega juttu ajeva. Nigu juba enne om kirjutetu, es tohi sukuki sek´ka kõnelda. Kui laits johtu mõne sõna jutu vahele ütlema, mes es arvata kõlbavat, sis võeti õkva vits ja pesti säälsaman läbi ja üteldi seo om joba õge veli üle käte lännu, seo om joba peni käest leivä ärä võtnu; mõnikõrd jäeti trahvmine senis kui küläline ärä läits. Nimelt kõnelda oli vana Paitsku Kaarli esä Jüri ommi latsi openu tuhkava kivi pääl isten nii vär´sse ja vannu laule nigu latsil joba õige viländ saanud. Kui latse ei ole tahtnu hämp perrä üteldä, sis ollu seo laul viil kõige perämine niimuudu nigu allpool om kirjutedu.
    6  Susi oppes omme poige
    7  Mere veeren vitsikun
    8  Ranna pajon paksustikun
    9  Süü poiga murra poiga
    10  Ärä näl´gä ärä koole.
Kui siis latse perämäist värssi ei ole tahtnu hämp perrä üteldä sis võtnu vitsa ja pesnu latsi et pidinu perra ütlemä.
oma emä k. ja Jaan Rikki käest. J. Rikki käest viimäne ots.