| |
Vanad mängud
|
|
| |
Lambamäng
|
|
| |
Ku lambamängu tetäs, sis istuv inimese põrmatul ruudu üitstõiste sülle, aga mitte ringi ja na om lammaste iist. Üits naine kõnd neil ümmer, vits kähen - ta om karjane ja üits poisik käpuli perän koera iist. Nurka lääve mitu tükki ette ja nende taga üits poisik hundi iist. Karjane hakkas laulme: |
|
| |
|
|
|
|
5 |
"Miut karja saadeti, konku!
|
|
|
|
6 |
Vits mul piiu pisteti, konku!
|
|
|
|
7 |
Kanik kätte kääneti. konku!
|
|
|
|
8 |
Mia hoia memme ute, konku!
|
|
| |
pag. 724
|
|
|
|
10 |
Mia kaidsa taadi karja. konku!
|
|
|
|
11 |
Memm tege mulle uue kuue, konku!
|
|
|
|
12 |
Sinitsida särgessida, konku!
|
|
|
|
13 |
Punatsida paelussida, konku!
|
|
|
|
14 |
Jalga sulgest sukessida, konku!
|
|
|
|
15 |
Kätte kirju kindaida. konku!
|
|
|
|
16 |
Pimm, pomm, poori, loori, konku!
|
|
|
|
17 |
Tii aida, teride teibästä. konku!
|
|
|
|
18 |
Ku tule tuku pääle, konku!
|
|
|
|
19 |
Ku heida otselti magame: konku!
|
|
|
|
20 |
Hundikene, hallikene, konku!
|
|
|
|
21 |
Soekene sõkekene, konku!
|
|
|
|
22 |
Võsavillema, vileda, konku!
|
|
|
|
23 |
Ku tulet vällä vosikusta, konku!
|
|
|
|
24 |
Kargat vällä kaasikusta: konku!
|
|
|
|
25 |
Võta ärä äiä lammas, konku!
|
|
|
|
26 |
Võta ärä ämmä lammas, konku!
|
|
|
|
27 |
Jätä järgi minije lammas. konku!
|
|
|
|
28 |
Minijel sugu sigines, konku!
|
|
|
|
29 |
Minijel jagu lagenes. konku!"
|
|
| |
Nüüd ütles karjane koera vastu: "Koer, vaade eläde järgi, ma lää kodu pehmet leibä otsme!" ja lää esi koekil pimmessel nurka. Hunt tule mõtsast vällä ja vii lamba ärä. Koer hakkas haukme ja karjane tule tagasi. Ta luge lambit: üits, kaits kolm, ...; ütte vaja! Nüüd hakkas ta koerage otsme ja koer aap kah hundi jälgi, aga ei lövvä kedägi. Viimäde and koeral tokige jala pääle, et ta lamba ära lask viiä ja hakkas ümmer lammaste jälle kõndma, koer lümbäten perän. Esi laul: |
|
| |
|
|
|
|
32 |
"Ma hoia memme ute,
|
|
|
|
33 |
Kaidse taadi suurta karja.
|
|
|
|
34 |
Tule mul tuku pääle,
|
|
|
|
35 |
Heidä otselti magame:
|
|
|
|
36 |
Koerakeine, kutsukeine,
|
|
|
|
37 |
Kaidse kenäst karjakene!"
|
|
| |
Esi heit magame, koer kah. Hunt tule jälle ja vii lamba ärä. Otsits jälle ja tetäs sedä mängu seni edesi, seni ku änäp karjan ütte lammastki ei joole. - Sis hakkas karjane koerage hunti ja lambit otsme. Hunt pist mõtsast vällä ja lääve koerage pureleme. Pureles, pureles, seni ku koer käkistes hundi ärä. Nüüd lää karjane mõtsa puie manu ja küsüs: |
|
| |
|
|
| |
"Mis te taga om?" |
|
| |
|
|
| |
Vastats: "Ei joole kedägi." |
|
| |
"Mis sääl helkas?" |
|
| |
|
|
| |
"Taevatähe." |
|
| |
|
|
| |
"Mis sääl kõbises?" |
|
| |
|
|
| |
"Haavalehe." |
|
| |
|
|
| |
"Kes sääl süü?" |
|
| |
pag. 726
|
|
| |
"Hoben heinamaal." |
|
| |
|
|
| |
"Kas kutsu võip?" |
|
| |
|
|
| |
"Ei või." - |
|
| |
|
|
| |
Karjane ei pane sest kedägi, aga kuts iki. Kuts ärä edimese kõrra: "till, till, till, tilli mää!" tõise kõrra viil - lamba ei röögi. Kuts kolmade korra viil ja lamba tulev rüükin mõtsast vällä. Nüüd kaias, kas na terve kik om, või om hunt mõne vigatses salunu. Selle jaos and karjane vitsa otsa koera suhu, esi hoid tõist otsa ja säält lasta kik lamba üle karade. Kik kargas üle, aga kige viimätsel tõstets vits kõrges ninda et ta karaten kinni putus. Nüüd om täädä, et sii vigane om ja tat hakats tapme. Pannas pengi pääle ja hakats puuhurgige kaala nühitseme, üits hoid kübärt all verenõus ja üits hoid lammast kinni. Ku ärä ütelts tapet olevet, visats nurka maha tõises päeväs nülgi, selleperäst, et täempe ei ütelte aiga olevet. |
|
|
| |
|