h26005160002
Setumaa;
Võrumaa — Vastseliina
Sandra, Jaan
1897
| Juht-sõna, setokõstõ rõivist ja elo-hoonetõst. | ||||
Seto hoone'. |
||||
| Suurõmba' seto külä' omma, niigu mõnõ' liina aleva' õkva uulitsidega. Elomaiu akna omma kõigil vasta uulitsat, niisama ka aia juuskva tsihi moodu ütel ja tõõsõl puul tanomit. Ka omma kõigil talomehil ussaia värä uulitsa poolõ; mis kimmähe lavvust tettü, katusõgi pääl. Suurdõ värehtide kõrval omma jalgvärä', niisama lavvust tettü, niigu huunõ ussõki. Elomaja omma näil kõigil katõ otsaga, koh keskeh seenine (vöörüs) om. Maja' omma inämbüsi katõ suurõmba aknaga, kuna vähämb akõn, läve lähkoh, kolmandama nimme kand, mis ahjo valgõt näütäs, sinnä patu, laatkit, ja leivä sisse pandõh. Näide pruuk om hummongult varra ahjo küttä, sääl söök süümaos lõunõs, ja õdangus, valmis tetä', mink tarbis näil paa' ja laatka pruugitava omma. | ||||
| Üts puul tarrõ, koh paladi omma, om ilma aknada, kuna saina keskpaigah väikene pajakõnõ om, kost palatih olõja hinnäst lämma tarõga jahutasõ, ja mõnõ kolina ja mürina pääle, ka tahra poolõ vällä vahtva. Näide aho alonõ om kõigil alt tühi, mis nii sama välästpuult vällä näütäs; kui olõs ta alõmanõ ahi. Sinna sisse pandva nimä ahoroobi, aholuvva, ja mõnt muud asja, mida hüä käeperäst võtta. Ka omma sial talvitsõl aol kana' mida vistist kikka kirgmise peräst sinnä aetas, et humongult hüä kikka aigu üles tulla, tööle naada. Päälegi om kikas ka, kui vanahalva hirmutaja, ahoalutsõh korterih, koh vanast nii mitmõh ja mitmõh paigah na olli' eliskitsnu. Ahoalustõ vanusthalvust om mitmõsugutsõ jutu sääl ja tääl kuulda, mis mõnõ nii hirmsa omma, et naa' näid kõnõldaki tohe-i'. Ma panõ siiä üte näist jutustusist üles, midä na suurõ pelüga pajatasõ: | ||||
| "Üts miis ol´l mustõ tõõsõ käest viis ruublit raha võlgu võtnu, mida ta peräst maalõ salas. Ent tõõnõ läts söämetävvega nõia mano, ja lask siäl nii tetä, et vanahalv aho taadõ, vai aho ala elämä tul´l, koh ta kelgi silmi kinni lasõ-õs panda, enge egäl üül, niipia kui tuli pilakist arr puhasti, aho all kõnõlõma ja kiusama naas. Nimelt kisk ta võla võtjat, perremiist, kässi ja jalgu pite, ja anna-as talle ütelgi üül silmäpilku rahu. Sääne hirmsa lugu sundõ perremiist keriku vanõmbat appi kutsma, aga vahest timägi vanahalva aho alt vällä jõud ajja. Kutsmise pääle tul´l ta ka sinna, ja naas siäl "pühäst raamatust" lugõma, vannahalva vällä ajama. Ent niipia kui paatska (preester) sinnä tul´l ja lugõma naas, visas aho all ollõi tälle tsiarohega jalgu pite, nii et ta jala päält arr tul´l. Peräst paatska arr minekit naas ta viil õigõhõ kiusama. Johtu kiäki ka päivä suikma jäävät, läts ta tälle mano, ja and suud, niigu plagsahti õnnõ. Perremehel olõ-õs inäp päivä ka määnestki põlvõ. Ega sammu pääl ol´l ta täl kui kikas kundsa pääl. Ka sis ol´l miis plokõh. Suurõh hädäh kullõl ta kõigi pooli appi, kooni kiäki kõnõlda tiidse ütest pahadu targast tsuhknast, kel üts must raamat olõvat, koh sändse sõna' seeh saisvat, midä lukõh ega kurivaim pakku pandvat, olgu ta koh ta om. | ||||
| Targalõ tsuhknalõ minti perrä, kes mustast raamatust lukõh tiidä sai, et ta näide külämehe vannut ja sunnit vaim om, kes näid üte võla peräst vaivama om pant. Ka käüvät timä otspajast sisse ja vällä. - Kui tsuhkna lugõma naas, pand kiusaja vaim tänni ja pallõma: "Pankõ mullõ üts viis tinga raha otspaja lavva pääle, ja ma lää hüäga siist majast vällä. Ma ei olõ mitte vanahalv, enge üts vanõmbist vannutu ja sunnitu inemiselats, kedä inneaigsõlt surmati, ja vanusthalvust sändsihe paiku saadõti, kohe kiäki näid kuts." Tark musta raamatu lukõi tahtsõ tedä kinni võtta, mink pääle ta tänit ja pallõl: "Putku-i minno, putku-i minno! Pankõ no tuu viis tinga otspaja pääle, ja saatkõ minno siist vällä!" | ||||
| Tuupääle otsiti ka viis tinga raha, panti otspaja pääle, kohe üts poisikõnõ peräh üles läts, ja käe viiele tingale pääle pand, proomis, perrä kaia, missugunõ, tuu raha võtja pias olõma. Kiusaja vaim tul´l ka aho alt vällä, ja naas otspaja poolõ minemä, niigu helü kuuldu. Kui ta ahopääle sai, naas timä jäll'ki tänni: "Võtkõ tuu inemise käsi otspaja iist ja raha päält arr, ma' või-õi muido vällä minnä." Tsurakõnõ tul´l otspaja mant maalõ, mink pääle kiusaja vaim, vai nägemädä helü aho alt arr kattõ, ja rehe mano läts, koh ta viil nädälit kats-kolm tühäh tarõh kõnõli ja kolistõli, kooni ka säält viimäte kogoni arr kattõ. - Nemä nimetase sändsit jutustuisi kogoni õigõs ja ütlese käega rinna vasta lüvveh: "Jummalist" ehk "Jummal avita" tuu om nii õigõ ja selge ku päiv taivah!" - | ||||
| Aho mant anomanulka (läve ette) om näil üts laud pantu, mida nimä "poolkas" kutsva, kohe kõigõsugutsit anomit ja süüke pääle pandas, midä hüä käeperäst võtta. Ahonulga mant peräsaina lätt alt poolka otsa üts nelakandiline tala, kohe õdangu töölt kodo tullõh rõiva ja jalgräti kuioma pandas, mink taadõ palati, niigu kardinidega varjatus saava. Palat om näil aho mant peräsaina säetu lavva', kohe viirmäne üts paksumb plank om, et säält olõ' ja rõiva' maalõ tulõsi-i'. Paladi kestpaika om üts lahki aõtu puupakk (lahuspuul) pantu, mis paladi pähütses saap, kohe kats rinda magajit uma pää' kokko pandva. - Nii omma näide paladi, midä nemä ka vahetepääl sängü nimega nimitase, ehk vinne muudu "kravatis" kutsva. | ||||
| Paarih uhkõmbah majah näi ma ka ilosat värmitut sängü, koh rikka ja jouka elo perrä ka kõik maja sisemine värk peenemb ja puhtamb ol´l, kui muial. Näide elomaja omma umbõst 9 ehk 10 jalga korgõ, koh võimalik om poolkal, ja risttalal olla, midä na, kui söögilauda, alati mõskva, et na puhta ja valgõ olõsi. Küle- ja peräsainah omma näil pingi, mis näil pia egah paigah puhta ja nii valgõ omma, kui olõs na hüüliterä alt vällä tulnu. Nee meelütäse eka sisseastujat istukilõ. Ka saina' ja lagi saava näil ega pühi ja "praasnika" aos puhtas ja valges kööritüs, nii et üleültselt üldä, nimä puhtusõarmastaja inemise omma. Peranulgah om näil kõigil "kibota", kink üle peenikene valgõ, verevide otsõga tiranik om pantu. Kibotah omma mitmõ' "puusli'" ehk "pühäsi'", mõni om vana esä-imä jaos, mõni poja ja minija jaos, ja egaüts kumardas, pallõs umma puuslit, keda ta hinele jo noorõst iäst, maast-madalast saani avitajas ja elo edendäjäs om saanu. Ma küsse üteh paigah lahke vanaesä käest, kes ka mu sinnätulõki peräst aho päält maalõ tul´l: "Ütle mullõ, vanaesäkene, kink kojo seo hallhapõn siin kibotah om?" Vanakõnõ ütel sõbralikult: "Kae, poig, seo om pühä Iisak, kedä ma uma baabaga kumarda, seo siih om pühä Ilija, kedä mu kadonu veli kumard, a seo kolmas om pühä Maarja, kedä mu minnij ja poig kumardasõ. Näet, Maarjal om lats üsäh, mu minijäl kah." Ma küsse vanakõsõ käest edesi: "Kuis sa pühä Iisakit pallõt kah?" Timä naas kõnõlõma: "Pojakõnõ, pallõ õks, niigu mõista. Õdangult inne magamaminekit hiidä risti ette, kumarda maani maalõ ja pallõ: "Pühä Iisakikõnõ, hoia minno ja mu umatsit ka täämbä üüse, kõgõ õnnõtusõ ja kaho iist!" Hummongult ku üles tulõ, pallõ jällki Iisakit: "Pühä Iisakikõnõ, hoia minno ja mu umatsit ka täämbä kõigõ karä kaho iist, tõpra tõbõ iist, vii ja tulõ õnnõtusõ iist. Hoia huunõkõisi pühä pikse loodi iist, kasvata veiläkeist nurmõ pääl!" Ma küsse viimäte: "Noh, vana esä, kas sai ka api?" "Ta milles-ei, poig; olõ-i esi, ei kiäki mu umist nälgä nännü, alastõ käünü, pühä pikse iist ol't ka seeni maani arr päsnü, olõ-i viiõnnõtust, tulõpattu ka olnu. Miä no' mõnikõrd ol´l kah, tuu õks häötä-äs arr. Õks sai umaga läbi." Egäl puulpääväl palasõ küünle kibota iih. - | ||||
| Laut ja kõlgus, koh vaihõl tõllahuuv sais, omma elotarõlõ vasta, kost tahr saap, nii et ussaid tarõ ette jääs, kost tii üle moro talli ja aida mano lätt, mis muist hoonist eräle omma. Kaiv sais näil inämbüsi moro pääl, kui õnnõ pinnävesi saadaval om. Küleakna alla sais näil õks uibuaid, kuna tõisipooli uibuaida riih om. Sanna' omma näil kõigil küläst väläh, koh ka uma' kao' ja motsela' omma, koh hüä tsukõlda ja uhta om, pääle palavah vihtmise. Nii pal´lo neist, ja neide elohoonõtõst. - | ||||