| |
Inemiste elost, sündümisest surmani.
|
|
| |
Noordemeeste ja neitside kombe'.
|
|
| |
Väega kitetävvi kumbit ärgu uutku kiäki setokõstõ nooristmehist ja näiodest. Niigu näide vanõmba liiga latseliku meelega, ja kõigipidi madala järje pääl saisva, niisugunõ om ka näide noorõrahva pruuk ja kombõ kotuside kaibamise ja halõtsõmise väärt asi. |
|
| |
|
|
| |
Kui pojalõ jo esä kaadsa parra omma - sis om ta hindä kottalt ka kosilanõ, kel ennegi mõrsja puudup, mida ta "suurõh summah" hulgani, küläst küllä, talost tallo, otsih käüp kooni ta lövväp. Nimelt omma kalli pühiao' ja pühäpäävä niisugutsis "õnnõpäivis" valitu ja arvatu. Niisugutside käüke pääl riisva na tütrikolt rätte, helmi, sõrmussit, midä näil rehknung inne tagasi olõ-i anda, kui kuna üüsetsel aol, ja päälegi ka sis mitte inne, kui tütrik näile asju tagasi saa- mises mõnõgi paari painõtuisi munnõ and. Omma mõnõl näiol "nõiutu" vai "tettü" muna', kaotas mõnigi tsura uma süämenõlvakõsõ näid süvveh arr, ja nakkas tütriku sall'ma (armastama) nink üüsedsel aol timä mano magalõ käümä. Ent tõõsõ' tsura tsuska-i' umma nõnna sinnä inäp vaihõlõ, kohe jo üts käümä om harinu, näil olõvatõ-õi' tuu "patuoinaga" midägi tegemist, kiä jo uma "utikasõ" om löüdnu. Kui niisugudsil, - midä külh harva johus, - asä' hukah omma, rühkvä na õks hähki inne ristkätse arr pitä, midä noorõ', kui vana' väega pilkasõ ja tüükasõ. Nimelt laulva naase' sändse patatsõ mõrsja kottalõ, laulatama minneh: |
|
| |
|
|
|
|
7 |
"Anni sa hinge hiiopile,
|
|
|
|
8 |
"Luukundi' kuratille,
|
|
| |
jne." -
|
|
| |
Pühäpäivilde om külätsurrõ kombõ küllä pite kävvü ka jõrmuli ehk kandlõga, - mis ka nüüd näide maal helisema om pantu - koh üts mängih iih lätt, ja tõõsõ' takah astusõ. Mõni tõmbas ka kiika (viulit), kas hädä käeh, õks uma lühkese seto tooni ja viisi perrä, esi selle man sagedastõ saabastõga takti lüvveh, kuna tõõsõ jõrmuli, kandlõ, ehk kiiga perrä jorro ajava. - Vasta õdangut läävä na ummi pille ja pasundõga kohegi lähemba kõrdsi mano, kohe niisugutsit moosekandimiihi mitmõst küläst kokko om korjunu, kos mürä ja kärä nii suur om, et hoia kõrvu iist! Kodo poolõ tullõh lääva kohegi "hundiratast" lüümä, - nii nimitava na üühulkmist - koh ka suvinõ lühkene üükene pühäpääväle viil perrä "pribaatkas" kingitas, ja nii iispäävätsel pääväl tüü man suigutas, haiku kokko kisutas. |
|
| |
|
|
| |
Mõnõ', kel noorõmbit ja vähämbit velju olõ-i' - ruttasõ küll kõrdsi mant kodo, ent jätvä hobõsõvahi vähämbide öüdsilistega kos kolmkümment, ja läävä õks arrharinu "tädiranda", jutolõ. |
|
| |
|
|
| |
Tuu tsura, kiä näil üüse ümbre hulgi-i, ja kel mitu ja mitu hõpõrõngast sõrmõh hilka-i', midä üüsel tütrikka käest võõdõt om, - tuu tsura om tõistõ meelest ja keelest pilgatav ja põlõtav "nosopää" ja "vanatätä", kel vaia aho pääle minnä ritskit lugõma. |
|
| |
|
|
| |
Ööhulkmine algnõs näil harilikult jo kapstamaarjapäävä aigu, kuna "pälve" vällä tulõva, mis ka tütrikkalõ niigu käsüandja om, kohegi vällä, kas kõlgussõhe, ehk tõistõ tarrõ, vanõmbist inemisist eräle asõ säädä. |
|
| |
|
|
| |
Ja mõrsjatütrikul (see om sel, kel jo aig mehele minnä) näüski hindäst täüsluba käeh ollõv, sinnä asõnd säädä, kohe ta esi taht ehk arvas, et üüseiste kosilastõga vanõmbide inemistõ, ja lastõ ikmise essütämäldä hüä maada. - Inämbüsi om üühulkmine puulpühä ja pühapäävätsil öil otsõkui moodus võõdõtu, midä suurõni sügüseni, musta mullani, kimmähe kinni peetäs. |
|
| |
|
|
| |
Talvitsõl aol om tütrikka esierälik kombõ, et na "istma" käävä. Lugu om sedäviisi: mõrsjatütriku rihtsä ehk ristämm kuts uma' ristitütre' ehk ka vele vai sõsarõ tütre' kokko, niigu kostõlõ vai küllä, umalõ poolõ, koh egäüts kutsutav "istma" tullõi' uma voki ja mõnõ linakursti üteh võtt, midä ta istmah ollõh prääditas. Sändsit istjit kuts üts rihtsä, ristämm, veli vai sõsar, tükkü nelli-viis, ehk inämbki kokko, mändses nädälis katõs-kolmõs, nimelt tõnispääväst maasenitsani. Tuu läbi taht mõni umalõ risti- ehk sugulasõ tütrele, umast küläst ehk kolgast kosilaist suuvi, kes ka hindä kottalt külält kärmä omma "istjide" poolõ kokko tulõva, tõõsõ veere mõrsijit tunnistõllõma. Mõnigi istmakutsjide perremiis-pernaane, om nii kavval, et ta "istjide" seäst hinele meelelise minijä valitsõs, muidogi noidõ seäst, kes tälle kaugõlt sugulasõ omma, ja kui täl üts kosilanõ-poig om, kel vaia naist võtta. - Kõik istmä minek, ehk istmä kutsmine om üts peenikene ja kavval mõrsijide käsiturg, näü- tüspaik, mink man mõnigi kosilanõ mõrsja, mõrsja kosilasõ löüd, nii et ütski istmine kunagi kasuta jää-äi'. Mullõ jutustas üts seto naistõrahvas: |
|
| |
|
|
| |
"Mul ol´l kats tütärd, tõõnõtõõsõ järgmädse. Vanõmb tütär ol´l sääne nurädukõnõ ja mustakõnõ, a noorõmb ol´l jall ilmadu väega illos. Nää olli ma hädäh, noorõmba tütre kodo käkmisega, et tedä ütski kavvõmanõ tsura näesi-i', kuna vanõmbat jall kõigi pooli istma saadi, koh õnnõ veet´ki umadsõ haisu ol´l. Märka-as tuu ka midägi. Meil omma sändse' tsura-kolmigõ, - taha-i ilotut naist võtta, vai tuu inemine ka muido ku' tööveläs olkõ, tuust hooli-i' nää midägi, muudku' ütlese õnnõ: "Tühi timä tüüst, tõõnõ timä teost, ku' tä muido muutsakõnõ" - Peräkõrra - võt' tä tul´l õnnõs, - saadi Petseri taadõ ristisõsara poolõ istma, - ja üts hüä tsura nakahti tõõsõlõ külge, ni' arki võtt. Sai tubli mehe külh, midä mõista-as joht luutaki. Lihavõõtõ pühi aigu olli' vanõmbal tütrel saja', a tõõsõl talvõl saadi noorõmba tütre sinnä istmä, terves kolmõs nädälis. A kagu' sis siält kodo tul´l, nägä olli mi sis naaruh ja hädäh; naas õks tõõnõ laulma ja kaibama: Võe, võe, võe! siih om ilmadu ikäv elo'. Elä' ku' vallõ vaihõl, a Petseri puul, vott, siäl elä ku' järve pääl." - Mõnõ nädäli peräst tulli rikka' kosija', - nii viidiki tuu ka, tuuhu samma küllä, kohe vanõmbki tütär. Sai' tubli' väümehe' mõlõmba'." |
|
| |
|
|
| |
See olli 10-nel veebruaril, sel aastal, kui ma uma reisimisega Unkevitsa küllä, õdangul, nii hämäriku aigu sai. Tii viirde (Irboskast-Petserehe) kõigõ lähembälle tallo kääni sisse, palssi üümaia, midä nuur majaperremiis lahkõhõ lubas. Paaritunnilise lahkõ jutuajamise perrä saime kogoni niikaugõlõ, et ma perremehele kõik vällä kõnõli, mis asjamiis ma olõ. Ta näüs ka mu jutust arvu saavat, latsutas ma õla pääle, lahkõstõ üldeh: "Kuulõ, sõbramiis! Mii küläh omma istjä, jo tõist nädälit üte rikka perremehe puul, kuvvõkese, - läke sinnä, noid ka kaema. Sääl om pal´lo tsurrõ ka kuuh, sis näet ummõhtõ, kuis mii veereh ka eletäs." See lahe kutsõ' ol´l mullõ inämb kui meeleline, ja mi säime hindit kombehe, ja lätsime sinnä. Jo tarõ läve taadõ kuuldu kangõ voki hurrin ja mürrin, mink sekkä mitmõheluline kõva kõnõlõmine, suur naaru kõrrin kõlas. Astõmõ lävest sisse, teretime õdangust, ja näime: suur laelamp (ehk ribah-lamp, niigu seto ütlese) valgustas tarrõ, koh kuus istjat, kõik peräpingih istuh prääditase, lahkõlt ja ladusalt lobistõh ja hõkõrdõllõh (naerdes), mis küll midägi väärt es olõ. - Ent küllä seest, ja ka kavvõmbastki kokko tulnu tsura lei tuulaiga, külesainah olõvah pika lavva ümbrel kaartit, vahetepääl õks silmi peräsaina visatõh, koh kuus istjat ka ummi lobisõmistega näid mõndagi nimmepite hõikõli. - Kogoni kinä ol´l kaia, kuis istjä ummi lumivalgide hamõhtõga kui hani' rinnatsikku istõ, kuna hammõola' ja käüsteperä' ja suu' lakju verevide joondega kenäste ehitedu olli, mink pääl liinast ostõtu rõivast, mustjast-sinitsest, kitasniki vai sarahvanni kihä kativa, kui ilmatu pika "maamehe" vesti, kink iih rindu pääl kooni vüüni, ligidält kaala ümbrelt alostõh, helmekõrra hilkasiva, valusalt ja helehelt, valgõ lambitulõ valgusõl. Sõlgi ja tsapõskit ma sääl kelgi rinnah ja kaalah es näe. Poolõsaapa, lumi-valgide kaputidega olli' kõigil jalah. Pää' olli' kõigil üteh hiusõpalmikuh, kink otsah, õigõ tubli tuust, kõigõsugutsist nirdsõst-närdsost kokko korätu hibalikka tolgõndas. - Palmikut kutsva setokõsõ "kossas" ja neid ripõnduisi "kossa-tessöngis". - |
|
| |
|
|
| |
Arvata kellä ütsä aigu pand pernaane söögi lavva pääle, koh kõigilõ istjile, ja näide kaejile süvvä anti. Peräst tuudi kolm kupo nappo tarrõ, panti voki' peräsainast viirde maalõ, ja säeti sinnä pikk, pikk ladam vai voodõ kohe istjä' magama heitäse. Ol´l asõ valmis, lätsi' istjä' muidõ külä tütrikkaga, kedä ka sinnä tükkü kolm nelli ol´l tulnu, magama. Tsura' pilli' ka uma rõiva' maalõ, ja tüke sinnä vaehõlõ, kohe kiäki õnnõ sai, magama. Nüüd oles viil tundi luumine, mink perrä pikä' olõ' vistist hummongoni pudiolis võidsõ saia. Vana esä noorsas jo ammu aho pääl, nink ka perremiis pernaasega kobõ' umma kroovatehe, - ja mii tullime säält tagasi. Ma küsse kodo tullõh uma seldsilise käest: "Kas na nii ega õdangu ja üüse eläse?" Ta kostõ: "Olõ-õs täämbä õdagu hätägi. Mõnõ õdagu tulõ määne kats-kol'kümment tsurra kokko, sis om viil larm ja kärä. No olli' niä õigõ vagatsõhõ." Ent mu arvatõh ol´l jo tuugi kärä ja lärm inämb kui üleliiä. - Päälegi peetas niisugutsõ lusti' ja heikõllõmise vanõmba rahva silmä iih, nink omma neil kogoni salitava. - Niisama om ka üühulkmisist üteldä. Poigõ ümbrejuuskmine ei tii vanõmbille paha palõhtki, kuna tütärde vanõmba päälegi tenoliku omma, kui mõni tsura ehk üüsene kosilanõ näide tütard räägutas. Na ütlese: "Piät jo tehnämä ku' kiäki tulõ, kos tuu häü ots, ku' tütärd põlõtas, ja ütski tsura inäp mano magama ka tulõ-i!" - Kogoni immes om panda et näide maal ja man siski kuvvõs käsk suurõmba au seeh sais, kui siih "maa puul", koh vaimuliku ülembä ja iholiku vanõmba tedä toeta püüdvä, ja ta siski noorõ sugu iih armu ei lövvä, enge suurõmbast hulgast kogoni surmatus saa, kes puhtusõh ja aususõh ellä ei armasta. Ent Setomaal om kogoni tõõnõ lugu. Häühällü ülessäädjäst ja selle seldsimehest ütlese na suurõ põlgtusõga: "Ta' Jummal hoia no' pinnigi nii arr essümäst, niigu naa inemise omma, kel olõ-i inäp hirmu ei häpü, Jumalast ei ristirahvakasõst!" - |
|
| |
|
|
| |
Nii pal´lo setokõstõ nooristmehist ja neiodõst, minkast aus lugõja küll kaugõltki kõiki näide kombit tiidä ei saa - siski jo aimata võip, missugutsõ haridusõ trepiastmõ pääl na seol kõrral saisva. - |
|
|
| |
|