| |
Sileni-saleni. (Mõtsa kuningas)
|
|
| |
Mustelaiga elli üte mõtsa seeh olevah saare pääl, muide "puusulaste" seeh üt´s sulane, kellel ta nooreperaline naane maah, surma pääl haige ol´l. Vaivalt kümme aastat ol´l ta uma armsa meeleperalise abikaasaga üteh elanü ja nüüd tükke surm vägisi neide õnnelise abielo vaihele ja tahtse neid koost ärä lahutada. Valutava söämega pidi miis päält nägema, kuis kange tõbi ega silmapilguga timä kallikest surmale valmimbas ja kütsembas tegi. Ent viil inämb näüs lahkumise valu katsa-aastatse t´surakese pääle mõjuvat, kes kibedaste ikkeh, kummale olleh imä rindu pääl, temä ello niigu kinni näüs pidävät, et surm temast jako es pias saama. Ka lahkuja imä silmist veeresiva haleduse pisara kui herneterä vällä, nink ta ilestas ja paitas aiglaselt käega, umma ainukest poiga, kes nii varakult vaeseslatses, inneaigu armetus pidi jäämä. Viil mõni vaivaline tund lät´s müüdä, ja surm peris umma ohvrit. Kipe ikmisega vajut miis uma armsa naise silmakese kinni, kuna vaene lat´s kui vagel suure valu perast põrmandu pääl vingerdas. Sest ta näk´k nüüd ummi silmiga, tundse uma pehme latseliku söämega, kuis tõisine-võõras surm om, kes kunagi nalja ei heidä. - |
|
| |
|
|
| |
Kui mõni nätäl peräst puhtid müüdä ol´l lännü, ja kuvve nädäli pomka ka arr peetu, sis pidi miis mõttid mõnegi tütarlatse pääle käändma, et teda tõõses naases vällä valida, edimädse asemele. Sest miis pidi egapäivi mõtsah puid ragoma, ja kotoh es ole kedagi, kes t´surakesele ja tälle süüki oles kiitnu. |
|
| |
|
|
| |
Paari kuu aja perast, pääle vana naase pohete, ol´l mehel nuur naane kui maal´ käeh. Õige häste ilosap ja valusap kui vana naane, nii et egäüt´s kõrvaltkaeja arvama pidi: na võiva õige õnneliku olla. Ent lugu es ole kaugeltki nii: "Päält kullane, seest sitane," ütles vanasõna mõne ilosa kottale tävve õigusega. Illos naaratav nägo kõneles mehele mõrodit sõnnu, kõige inne timä pojakese üles, kes timä sõnna ei kullevat. Peräst poole nakas ta umma ausat söänd ka mehe vasta üles näütämä, et miis mõistma pidi, missugutse engliga ta kokko ol´l õnnahunu. Tasane miis kannahtas kõik vagusi vällä, ilma et tälle musta ehk valget vasta ütles. Ent seda inämb naas illos naane timaga mõtilikult ümbre käümä. Ta tsuske teda egakõrd kui siugu sao ala, nink es anna tälle ööd ei ka paivä rahu. Niisamate vihas ta tulitselt katsa-aastast t´surakest, päälegi tasadse mehe vaikimise kiuste, et nätä ja kuulda saas, missugune vainuline vastaline tima vaast mehest tälle pidi saama. |
|
| |
|
|
| |
Ent ka miis kinnit hennast kannahtusega. Ta arvas tuuga umale naasele häpü teta, nink timä kurje kombid hüäga ärä väärda. Ent niisugutse mõtsalise kottal olli kõik ilmaasjanda. |
|
| |
|
|
| |
Pääle niisuguste kiusamiste naas ta viil uma kurä ja ropu himo perrä üte nilbe nooremehega kokko elama, mink kottale mehe pojakene viiendas rattas olli, ja tedä alati essitas. Kõigest niisugutsest ropust elust ja olekist es mõista tasane miis unehki arvata, kuis häbemädalt timä illos naane kotoh eliskits. |
|
| |
|
|
| |
Kui nüüd huur-naane üt´skõrd uma sohisõbraga sängüh ol´l, röögas ta säält t´surakesele läve taade: "Kuule sa laiskvorst, ärä tulgu tarre laisklema, mine ruttu mõtsa ja põima säält lehmale hainu! Ent t´surakene pidi siski tarre tulema, et säält tsirpi võtta nink kale võõraimä käsu pääle mõtsa minnä, lehmäle hainu põimama. Vaivalt ol´l vaenelat´s uma jala üle läve tarre tsusanu, kui kuri võõrasimä niigu välk sängüst uma sohisõbra kõrvalt vällä karas, ja ahosuu iist üte puuhalo kätte haard, minka ta t´surakesele vastu pääd põrutas, nii et vaene lat´s hingetult sinnäsamma läve kõrvale maale satte. Vihatselt visas tike kabehine puuhalo käest põrmandule, ja ütles kibedalt naardeh uma sohisõbra poole sängu mano asteh: "Taad ol´l tälle kuräle vaiagi." |
|
| |
|
|
| |
Ent sõber ütel´ vasta: "Ei, ei, nii ei lää kõrda. Kaege perrä, kui ta tävveste arr om koolnu, sis joose ruttu tõõse tare mano, ja kutsu säält kedagi külänaist, et lat´s hinge heitmisel om. |
|
| |
|
|
| |
Tike võõrasima haard kuulus lüüdü t´surakese läve alt maast kättpite kui mõne rõipe, nink sääd sängü pääle niigu kuulva tõbitse. Perast viil juusk ta tõõse tare mano, külanaiste perrä, ja tuu aja seeh lipas ka salasõber umma tiid kodo poole. Kuri võõrasimä tul´l esi ruttu tagasi, kuna muu' naase' viil tükü aja takast peräh tulliva. Sisse astuh näivä na tigehet võõrastimmä kuulnu latse pääl kummale olevat ja ikvat kaibateh: "Oh ma vaesekene, milles ma lätsi ka kotost arr? Tuusama ao seeh kuna ma teile perrä lätsi, ol´l ta hingetus saanu. Viil tarre astmise pääl näi ma timä huulde viimast liikumist." |
|
| |
|
|
| |
Tõõse naase näiva ka võõra imä suurt armastust, mis kavval kabehine kunstlike silmapisaratega üles mõistse näüdäta, nii et tõõse tedä tõeste kibeda kahitsuse käeh arvssiva olevat. |
|
| |
|
|
| |
Nüüd võeti vaenelat´s tõiste naiste abiga puhtas mõske ja lautsile säädä, niigu kunagi kuulja mis kuulja. Ka tõisi naisi tul´l muialt majast viil mano, ja kõik kahitsiva kurva imäga üteh vaa t´surakese äkilist surma tähendeh: "Võt ta vaasekene iks äkitselt läbi lüüdi." Üt´ski inemine es mõista arvatagi, et vaga vaenelat´s kurjalt imält kuulus sai lüüdüs. Ka esale saadeti sõna mõtsa, et poig koolu om, kes niisugust sõnumet kuuldeh ummi kõrvu es taha usku, kuis kodo jäänü terräv ja terve t´surakene nii ruttu ja äkitselt koolda võis. Kodo tulleh pidi timägi uskmata söä kibedalt vallu tundma, kui uma silmaga näk´k, et hummongune lillisarnane t´surakene nüüd lautsi pääl närvenült maah lammep. Siski mõistmatumas jäi esäle salaus: misperast tima uma ainuma pojakese vasta, kes koolult timä iih ol´l, nii tuim ja külm ol´l, nii et üttegi silmapisarat timä silmist vällä es tule, ei mingisugutse mõtte ja moodu all, kas tii mis taht. Nii eleti kolm üüd-päivä edesi. Vanamiis ol´l väega murelik ja tuim, kuna ta kuri naane salajalt rõõmus ol´l, et nüüt üt´s "risuvitai'" tima kurja tii päält iist arr sai. - T´surakene lammes vagusalt lautsi pääl, ka kolmandal pääval, nink esä ol´l jo lavvatükü kokko löönü, kirstu tennü, nink t´surakese sinnä sisse pandnu. Just tuul pääväl, kuna ta maale pidi matetama, lät´s kuri võõrasimä kambrekeste, nink löüse kirstu kaase päält maale tougatu olevat, nink kirst ol´l kogoni tühi. |
|
| |
|
|
| |
Kuri kabehine heitü niisugust luku näteh väega arr, ja haard siski uma mõistuse raaskese kokko, pand kirstu kaase kõvaste kinni, mitte tuust kellegi sõnna lausta, mis ta tiidse. |
|
| |
|
|
| |
Vaesel inemisel suuri puhtid minkagi pitä es ole; noide sammu kaas-"puusulaste" ja neide naiste seldsih viidi vaenelat´s kirstuga keriku mano, koh matus ol´l, nink panti ilma kaemata hauda, mink plaani üle võõrasimä kellelgi tõiste tetä es lase. Muu olliva võõra, neil es ole tuuga asja. Esä silm oles küll umma pojakest küll viil kaia tahtnu, ent kurja naase keelü üle es tohe timägi mitte minnä. Nii mateti vaenelat´s vaikseste rahupaika. Ent kaeme perrä, kohes koolu t´surakene kirstust jäie. Niigu iih puul kuulime, lei kuri võõrasimä vaeselatse puuhaloga maale, ent ta es saa mitte tävveliku surmahuupi, enge jäie hingetüs ja satte varjosurma ala. Kolmandamal pääväl heräsi t´surakene kirstust minestüsest üles, tõugas kirstu kaase päält, nink pan´d suure hirmuga mõtsa plagama. Ta vaesekene arvas et kuri imä tedä sinnäsamma kinni ol´l pandnu, et teda perast säält vahtseste vällä võtta ja nohelda. |
|
| |
|
|
| |
T´surakene juusk kui nuul, umah lumivalgeh lautsiülikonnah mõtsa pite edesi, kooni pooleni pääväni. Kui ta kangest jooskmisest jo väega väsünü ol´l, naas mehekene tassambahe astma, sest ta arvas et siih kavvedah suure mõtsa seeh kiäki teda inäp kinni võtma ja tagasi viimä ei tule. |
|
| |
|
|
| |
Nii aigupite edesi astuh näk´k ta jo õige kavvedast, kuis üt´s miis suurde, lumivalgide hõpekarva habendega, suure puu ossa külge ütte jalga pite rippo ol´l jäänu, koh ta viil tassamisi liigutas, nink aiglaselt ohateh abi perrä oigas. Vaene t´surakene tahtse tedä edimädse nägemise perrä pakku minnä, ent piagi kavats ta ärä, et siih puu külge kinni jäänud miist vaia säält val- lale aruta. Ta aste julgelt hädäh olevale vanamehele mano, nink aste timä soovi pääle, kui orrav puuhe üles, nink päst säält mehekese vallale, kes nüüd nii hirmsast surmast pästetüs sai. |
|
| |
|
|
| |
Vaene lat´s tul´l vanamehe kutsmise pääle ka puust maale, nink ta naas nüüd suure armuga t´surakese kaalast kinni nink ütel´ liigutedu söämega: "Ole terve, pojakene, ole terve, hüä imä latsekene, et sa minno nii hirmsast surmast pästit. Ütle, pojakene, mis sa soovit, et ma su õnnes pia tegemä. Üt´ski vastutasomine su suure ja kalli hüätegemise iist ei ole mulle mitte liig suur ja kallis." |
|
| |
|
|
| |
Vaenelat´s jäi vaiki, nink naas suure helüga ikma, nink es jovva üttegi sõnna lahke vanakese küsümise pääle kosta. Vanamiis näk´k et t´surakese elosaatus liig mõro ja kipe olli olnu, ja ta naas timä käest vastseste nõvvotelema: "Ütle, pojakene, ütle, misperäst nakkat sa nii halusahe ikma? Mis sul viga om? Ülepää, milles sa nii imelikult kuulja rõivih olet? Ehk olet sa havvast üles tulnu?" Niisugutse lahke nõudmise pääle sai t´surakene julgembas; ta naas vanamehele puul-ikuga seletama: "Oh esäkene, oh esäkene! Ma ei ole mitte havvast üles tulnu; a misperäst ma kuulja rõivastega ehitedu ole, ei tiia ma mitte. Nii pal´lo kui ma mälehta, lei kuri võõrasimä minno puuhaloga maale. Peräst, kui ma üles heräsi, löüse ma hinnäst kirstu pantu olevat, kelle kaase ma päält touksi, nink sis mõtsa lippama panni." |
|
| |
|
|
| |
Lahke vanamiis sai nüüd t´surakese kurvast olekist parembide ja selgembide arvu, kui timä esi. Ta tiidse nüüd, et kuri võõrasima teda puuhaloga kuulus ol´l löönu, mink pääle ta tõeste kuulus arvati, nink kirstugi panti, kost ta muidogi hauda oles kannetu ja maamulda matetu. |
|
| |
|
|
| |
Vanamiis võt´t nüüd umast puhust imelik-ilosa pillikese vällä, an´d t´surakesele üteldeh kätte: "Seh, poig, ma anna sulle seo kullatse pillikese, mida sa sis, kui väega väsütses jäät, puhkma nakka. Küll sis sulle kõik kätte ja ette tule, et sa kerembalt minnä võit, kohe eäle tahat. Ent ütte asja pia sa meeleh: vanahalv käü kui hambahaluh, et sedä kullast pillikeist hinele saia, mida ma, kui umma silmäteräkest väega kõvaste hoitnu ole. Selleperäst köütki ta minno, kui ma siia puuhe magama veerahtü - jalgapite üles kinni, nink tougas säält maale, et ma ärä pidi lõpma, ja seo imelik kallis kullane pill tälle saas. - Kui siski piäs ette tulema, et ta kuigi kavalusega seda su käest ärä saa võtta, sis hõika minno appi, ja ma taha ummi sulastega teda takah ajja, ja kallist varandust pästä. Ma ole mõtsa kuningas, ja mu nimi om "Sileni-saleni," kes, kui kunagi kuningas, ummi hulga sulaste ja kõige maailma mõtsa üle valitse. Kae, poig, sest minu huul om tuu, et kevaja lehe puuhe tuu, nee pungakese vallale puhu, ja lehekesis kasvata, nink ummi sulaste ja tiindride läbi kõik leheveerekese tsalgelikotses lõigu, ja mõtsa nii kõigipidi ilosta ja ehitä. Niisama om mu ainus huul kõiki puid üte magusa õliga üle tsiuku, et na kõigile mõtsah lauljile tsirgole, ja mõtsa all käüjile inemisile magusat lõhna ja haisu annasi. Ja ma pea ka kõik viljakandja puukese häitsema panema, nink neide külge kõigesugutsid marju nink ubinit kasvatama. Ka pia ma kõiki puulehti sügüse poole kõllatses ja verevas värmima, mink tüü jaos mulle väega pal´lo tüülisi ja mitmesugust värmi vaia om. Niisama pia ma vasta talve kõik puu ja puukese lehist puhtas roobitsema, nink neide lehe kandsa ja tüntsa asemele vahtse ja värski pungakese paigale panema, tõõse keväja lehti ootuses ja lootuses. Oh, poig! mu tüüpõld om liiga lajaline ja ülisuur! Sa ei mõista arvatagi, kui paljo kuurmit mul haljid nõklu ärä kulus, inne kui ütegi terve mõtsa kuuse' ja pedäja, nink ka alatu kadajaki, neidega ärä ehita! Inemiselatse arvase, niigu ehk sa'ki, et kuus, petai, ja katai na hendast saava. Ei, ei, pojakene, ei ole nii! Ega aasta pia ma neid tuhandide ja miljonide kaupa umah vabrikuh valla laskma, et alati halja ja värski nõgla puuh oles. Kas sa, poig, arvat, et mu mõtsa valitsemise tüü ja toimetus kõik arr om üteldu? Ei, kaugeltki viil mitte. Kui sa mõtsa ala johut, niigu parhilla siiaki, sis kae, mis sa näet. Siih om mitmesaasugumatsi hainakeisi ja neide häiermid, lille, küll ilosit ja ilosampi, suurembid ja vähämbid, nii et sul näid näteh silmä' kiriväs läävä. Ja kui paljo küll üte inemise silm neid mõtsuki nätä joud, mis siih terveh ilmah omma, ent ammuki viil neid nõklu, lehti, lille, ja heinakeisi, keda ma kõiki lehitama ja ehitama pia, niigu sa siihki selgehe ummi silmiga näet. Nii suur ja lajaline om mino riik ja riigi toimetus, keda ma ütlemäda hulga alambidega nägemäda näol ehita ja valitse. Selle perast ole mina "Sileni-saleni" ka kuulus mõtsa kuningas, kes ka välä pääle ja mõtsa ala, suuhu ja saarde kõigesugutse marja valmista ja valitse. Niigu ma ütli, kui piäs ette tulema, et vanahalv kuigi kavalusega sulle kingitu kalli pillikase arr piäs varastama - mink iist küll hoitku - sis hõika minno nii, kui ma oppa: |
|
| |
|
|
|
|
38 |
"Sileni-saleni,
|
|
|
|
39 |
Kuulus mõtsa kuningas,
|
|
|
|
40 |
Lille, lehti leebitseja
|
|
|
|
41 |
Kõige ilma ehitaja,
|
|
|
|
42 |
Sileni-saleni!"
|
|
| |
Viimatsid sõnnu üteldeh kahmas ta tuulde käega, kost tälle väega suur lehist ja lillest kokko säetu vanik kätte sai, mida ta, kui ilmatu suurt ütlemada ilosat lehe- ja lillekrooni umma pähä pan´d ja lät´s. T´surakene sobistas viil tassamisi huuldega timä viimätsid opatuisi sõnnu, nink käänd imelikku kullast pillikest umma kässi vaihel ümbre, kelle ilo tälle ütlemata hüvvä miilt tek´k'. Kui ta teda jo külält imetelnu ol´l, käkke ta teda õige hoolega umma paljahe hammepuuhu, nink lät´s nii suurt mõtsaalust pite edesi, ütte ja tõist marjatsäuka löüdeh nink suuhe tsusateh. Tõõse mõttega kui inne, tsusas ta ega marjatsäuga külge uma käe, nink mõtel auandmisega hüä ja helde mõtsakuninga "Sileni-saleni" pääle. |
|
| |
|
|
| |
Ilma minkisugutse plaani ja põhjuseta rännäs väikene mehekene mõtsaalust pite, huupi kaupa edesi, umah lumivalgeh lautsiülikonnah, kooni ta vasta päävä minekut jo arr vässü, nink niiviisi üte väiku lagendiku pääle, halja mätta otsa maale iste. Tälle tulli sääl istuh selgeste miilde, et hüä mõtsakuningas ütelnu ol´l: "Kui sa arr väsüt, sis nakka seda kullast pilli puhkma." Niigu puultahtmata kahmasiva ta käekese imeliku pillikese puhust vällä, ja säivä huulde mano. Imelik mahe ja armas pehme helü tul´l pillist vällä, ja t´surakene puh´k teda ütlemada suure lustiga edesi. Tükü aja puhkmise perrä jät´t ta äkitselt pilli puhkmise maale, sest et üt´s ütlemada illos kullane hopen tima silmi ette saisahtu, kellel ülikalli kuningliku rõiva sälä pääl olliva. Poisikene vahte puulpeluga imelikku hobest, ja mõtel säält pakku minnä. Ent üt´s nägemada helu naas timä sälä takast sõbralikult kõnelema: "Nuurmiis, nuurmiis, ärä pelaku umma õnne! Haara hopen päitse ohilõiast kinni, ja võta hobese sälä päält neo kalli rõiva, nink pane hinele sälgä. Seda kõike om mii armuline perremiis, kuulus mõtsakuningas, selle imeliku pilli puhkmise läbi sulle saatnu. Hoia õnne, et sa umma ütlemada kallist pilli, käest ei kaota. Timä läbi ütsinda võip su õnn kõige parembahe maailmah häidsedä." |
|
| |
|
|
| |
Sõbralikust soovist julgustedu haard t´surakene imeliku hobese kullatse päitse ohilõiast kinni, kes vagatselt kui vuun timä ette rahulikult saisma jäi. Nüüd pill poisikene uma valge lautsiülikonna säläst maale, ja pan´d hinele ütlemada uhke kuningliku rõiva sälga ja ehte ümbrele, mis tälle küll kogoni suure, tävveliku mehe rõiva näkküva olevat. Ent imelik lugu! Vaivalt ol´l väikene ütsa-aastane t´surakene na sälga pandnu, kui ta ütekõrraga piltilosas noores mehes sirgu, kes hendal ka tävveliku mehe mõistuse ja tarkuse pääh tundse olevat. Usinaste karas ta nüüd kullatse hobese sälga, koh kõige kallimbist ja pehmembist tsirgupudsajist satol pääl ol´l, ütlemada kalli valge siidirõivaga üle tõmmatu. Ta kumbahti viil käega umma "õnnepilli" ja löüse tema hüäh pannipaigah puuh olevat. Nüüd rutas ta uma hobesega siist imelisest mõtsast kohegi välläpoole sõitma: timä tõisine tahtmine ol´l, et nüüd umma kodo saas, ja sääl hennäst umale esäle näüdata võis, kes teda iks palavalt armastas, ka sis, kui kuri võõrasima teda hirmsalt vihkas. Ent mida inämb ta kodo poole arvas saavat, seda kavvembale ja kavvembale kan´d teda välle ja virk hopen, nii et ta mõnetunnilise, tsirgu viisil lendamise, virga sõitmise ja ratsutamise perrä, viil kostki puult välja es näe valetavat. |
|
| |
|
|
| |
Kui ta näk´k, et pümme hämärüs ja kottpümme üü kõike mõtsaalust umma võimuiste võtma tul´l, sis jäi ta üte mõtsa seeh oleva niidulohokese mano saisma. Ta aste hobese säläst maale, las´k kullatse ohilõia pikka, köüt´ uma jala külge kinni, nink heidas´ esi ka puhkama, pühä ristikeist pää ala pandeh. Ta es pelga mõtsakuninga kokkoputtumisest saani inäp ka pümehet mõtsa; sest ta tiidse nüüd selgehe et kuulus mõtsakuningas "Sileni-saleni" ka üü ajal ummi miljonide tiindridega eka ütsikut ja peratüt mõtsa täüdäp ja valvap. |
|
| |
|
|
| |
Pehme, mõtsakuningast valmistedu siidhalja lõhnava aseme pääl tulliva täll' inne uinakut imeliku mõtte, kui ta umma täämbäst pääva johtumisi viil kõrra läbi pää joosta las´k. Täämbä ol´l ta viil surmakirstuh, kost ta vaivalt viil eloga pakku pässi, täämbä õnnahtu ta helde mõtsakuningaga kokko, täämbä sai ta timä imeliku "õnnepilli" abiga väikust t´surakese saisusest ütes tugevas noores mehes, kellel kõige kallimba ja suuremba saksa rõiva säläh, peris kullane hopen ratsanikus om. Nii mõteldeh ja unisteh jäi mehekene süväste magama kui vette. Viil viimäst kõrda kuul´d ta kullatse hobese koombitsemist, kes tima jala küleh niidu lohokese pääl söömäh ol´l. Sis katte kõik kuul- mine ja tundmine - ta magas. Magas nii rasehehe ja süväste, et sõda oles sõita võinu, ja ta es kuulnu ka mihigu midägi; sest täämbäne päiv ol´l teda liiga pal´lo väsütanü, teda, kes jo mitu mitu päivä Jumala jüvva, Maarja marja suuhe es ole saanu, ja tuuperäst ta ka nii nõrgas ja väsütses jäänü. |
|
| |
|
|
| |
Kui ta hummongult üles heräsi, ol´l jo päiv suureh korgeh, nii arvata talgo-pruukostih (hom. k. 7), ja ta naarahas viil inne silmi peräni poigutamist uma magusa ja ilosa unenäo üle, kuis ta ka unenäol ülikallide kuninglike rõivastega ehitedu ol´l, nink peris kullatse hobesega üle mäki ja orge tuhatnelja ratsutas. Ent piagi selgus ta mõte, et ta eila kogoni ilma kullatse hobese umanik, nink kuninglikke rõivaste kandja ol´l. Ta avas uma silma üles nink kaes, kos mu kullane kallis hopen om. Ärä. Ei midägi koh. Ta arvas niisugust hobest kogoni uneviirastuses, ent piägi selgus kimmäs tiidmine: kost ma sis nii suures sai, ja kuningliku ehte hinne ümbrele võti. Ei, ei. Mul ol´l ka tõeste kullane hopen, midä viil üüses kullatse ohilõiaga jala külge süümä panni. Kost ma ta sai? Ah jah! Heldemeeleline mõtsa kuningas kinke mulle imeliku pilli, mink puhkmise pääle hopen esihinnest tul´l, kuningliku rõiva sälgä säetült, na mulle tõi. Piäh. Ma kae, kas mu pill om käeh. Ärä ka pill. Nuurmiis heitü kõik. Viil es usu ta hennast. Ta süpat kõik kuningliku rõivaste karmanni ja kördivaihe kõrdapite läbi, ent mida es ole, tuud es ole, kas otsi kui taht muudu. Suure helüga naas meheke ikma, nii et perätu ütsik mõts kui tühi kerik tälle vasta kumisi. Tälle tul´l nüüd mõtsakuninga kange käsk, õnnepilli kõvaste hoita, miilde. Magama minneh es mõtlegi ta selle pääle, et vanahalva ahne silm tima kalli kingitüse perrä vahis. Ta jät´t teda vallaliste ja hooletohe umma puuhu, kost kuri põrguline varas tedä tõeste ärä varastas, päälekauba viil tima kullatse hobese sälgä karas, nink kõõga umma tiid pakku lät´s. |
|
| |
|
|
| |
Et ütlemada kallis varandus tävveste ja igaveste kaduma es lääs, tul´l tälle hüä mõtsakuninga oppus miilde, kes uma targa tundmise perra kõige vasta tälle abi ja õnne muretsenu ol´l, ka sis, kui vanahalv timä kalli kingitu pillikese ärä pias varastanu olema. Tassamisi nuutskih sobe mehekene opatuisi sõnnu üle, mink pääle ta ka suure helüga ikma paugahti, kui iä poolest lat´s kunagi, nink halehehe sõnuma naas: |
|
| |
|
|
|
|
57 |
"Sileni-saleni,
|
|
|
|
58 |
Kuulus mõtsa kuningas,
|
|
|
|
59 |
Lille, lehti leebitseja,
|
|
|
|
60 |
Kõige ilma ehitaja,
|
|
|
|
61 |
Sileni-saleni!"
|
|
| |
Vaivalt ol´l ta viimätse lause lõpetanu, kui mõtsakuningas kurva näoga timä ette aste, ja kärmalt küsse: "Noh, poig, milles sa olet minno nii pia kutsnu? Kas pill käeh?" Suure helüga ikma naateh koste pois lühkült: "Ei ole. Kui ma süväste magama jäi, varast vistist vanahalv tedä mu puhust ärä." |
|
| |
|
|
| |
Kui välk katte nüüd mõtsakuningas timä mant arr, kuna ta jo õige kavvedah mõtsa seeh kõvaste villu lask, mink pääle mitu tuhat usinat tiindrit kui tuul kokko joosi, ja na kõik hulgani, ega nela tuule poole, kelmi varast takah lätsi ajama. Ent nuurmiis jäi sinnäsamma kottale kaibama ja ikma, et ta nii kergelt uma kalli varanduse käest las´k võtta. |
|
| |
|
|
| |
Mõtsakuningas sai viil vasta õdangut põrgulisele vargale järge, kui ta jo päält maa ilma- ja põrgupiiri pääl pagehemah ol´l. Viil üt´s tund aigu oles ta edesi paenu, sis oles ta igaveste kalli "õnnepilliga" päsnü. Ent varas saadi viil õigel ajal kätte, noheldi kui varast kunagi, õige meheste, ja võeti pill käest. |
|
| |
|
|
| |
Viil tõõsel hummongul joudse mõtsakuningas kalli pilliga nooremehe mano, an´d tälle kalli kingituse tõistkõrda kätte ja ütel: "Seh, poig! Pia sa no kõvaste meeleh, et sa teda inäp kellelegi käest ei anna. Annat sa pilli, annat ka uma õnne. Vaivalt sai ma teda viil vanahalva käest kätte, kes jo timaga piagi umah piirkunnah pagemah ol´l. Kui sul ehk ilmah viil midägi õnnetust pias johtuma, hõika minno tutva nime- ja laulusõnnuga appi!" Lät´s. Nooremehe silma hilkasiva rõõmust, ja ta kai uma kallile hüätegijale tenolikult perrä, kes uma imeliku lilletse ja lehitse krooniga kui mõtsakuningas kunagi timä silmist katte. |
|
| |
|
|
| |
Kallist pilli käeh piteh es tule tälle kullast hobest miildegi, kes ka imeliku pilliga üteh ärä kaonu ol´l. Niisama es tule mehekesele miildegi mõtsakuninga käest perrä küsüda: kos mu kallis kullane hopen jäi. Haige meelega uma ilosa hobese pääle mõteldeh, pan´d ta "õnnepilli" suu viirde, nink naas tassamisi puhkma, kes niisama pehmelt, armsalt ja mahelt, kui innegi, umma magusat hellü vällä helistas. Piagi, pilli puhkmise pikendüsel, ilmus ka innine tutva kullane hopen timä ette, ja jäi sinna vagatsest saisma, umma vanna perremiist ärä tundeh. Kes ol´l nüüd rõõmsamp kui meie nuurmiis, kes jalki uma imeliku pilli ja kalli kullatse hobese kätte ol´l saanu? Vupsti! karas ta kärmalt hobese sälgä, nink naas nüüd hinne arvateh esäkodo poole mõtsast vällä kihotama. Ent ka täämbä kihot ta iks põhjatumat suurt mõtsa pite kodost viil kavvembahe, ilma et kostki puult valetava välja nättäväle oles ilmunu. |
|
| |
|
|
| |
Nii sõit´ ja ratsutas mehekene paari üüd ja päivä, ja es julge hobese säläst maalegi tulla, pelateh: agu vanahalv tule ja mu "õnnepilli" käest arr võt´t. Kolmandamal pääval, kui jo sõitmine ka kullatse hobese säläh, siidisadola pääl ratsuteh liias ja lihavas lät´s nink kõtt ka tulitselt umma õigust nõudma naas´, - sis piatas ta üteh armsah oroh, kost sala mõtsa aluse tii läbi lät´s, kinni, aste hobese säläst maale, nink naas´ sääl umma looma ohilõiaga käe kõrval hoiteh mõtsa alt maasikit korjama ja süümä, keti sääl õige rohkeste mõtsakuningast kasvätedu ol´l. Kui mehekene umbest tunni aigu sääl söönü ja puhanu ol´l, esi, niihäste ka hopen, sis tul´l nooremehe kõige suurembas rõõmus timä armas ja hüä esa kavvedäst mõtsaalust pite õkva timä poole. Latselikust armust ja rõõmust sunnitu, rutas poig ka tälle vasta kullast hobest vallaliselt sinnäsamma süümä jätteh. Suure rõõmuga juus´k nuurmiis tälle mano, võt´t ümbre kaala kinni ja ik´k armu ja rõõmu peräst, et umma kallist essä jall nätä sai. |
|
| |
|
|
| |
Puulpahatselt pan´d ka esa uma käe pojale kaala ümbre ja ütel´ külmält ja etteheitvalt: "Ai poig, ai poig! Kas nii tetäski, et kotost pakku tuldas, kuna ma sinno mitu päivä ja üüd, kõik suu' ja saare', mäe', oro' ja mõtsaaluse takah ole ot´snu. Mis sa siih tiit?" |
|
| |
|
|
| |
Esä etteheitmisest ja pahandusest huulmada jutus´t poig kõik lahkeste ja latselikult, kuis ta mõne päävä iist kotost kirstust lumivalgeh lautsiülikonnah mõtsa arr pagesi ja sääl kuulust mõtsakunningat surmahädäst, jalgapite poomast päst, mink pääle tuu tälle tenopalgas ütlemada kalli pilli, "õnnepilli" kinke. "Kaeh, esä, seo, ütlemada kalli ja kinä pilli, kink puhkmise läbi ma kullatse hobese - näet sääl - neo ilosa rõiva ja üte kõrraga suures sirgumise sai, et ma nüüd mitte inäp kui ütsä-aastane lat´s, tseakarjus su iih ei saisa, enge suur ja tävveline nuurmiis." Nii jutusteh ja kõneldeh kahmas´ ta uma "õnnepillikese" suure rõõmuga puhust vällä ja an´d esa kätte üteldeh: "Kaeh, esä! Kas ei ole illus! Puhu tedä viil, sis kuulet küll, missugune imelik ja armas helü täl om!" |
|
| |
|
|
| |
Esa võt´t ka suure rõõmuga pilli hinne kätte, pan´d suu viirde, niigu tahas ta teda puhkma naada, ja ütel´ pojale: "Saisa sa poig siih, ja kulle! Ma astu siia alla hobese manu ja puhu sääl. Ehk om ta kavvembast kuulda viil ilosap ja armsap!" |
|
| |
|
|
| |
Nuurmiis ol´l esa nõuga rahule, kes rutuste kui tuul mäelt alla hobese ligi aste, sinnä saieh sadulahe karas ja lät´s. Kui poig suud ammahut, et esä käest küsüda, milles ta imelist pilli puhkma ei nakka, sääl ol´l esäkene jo poja silmist jäädävalt kaonu. Nuurmiis jäi kohmetanult kingu otsa saisma, süväste mõteldeh: missugune esä ta küll pidi olema, kes mu mant kui välk arr pagesi, niipia kui ta imeliku pilli mu käest kätte sai. Mida pikembalt ja peenembalt ta tembutaja esä üle perrä mõtel´, seda selgembas sai tälle, et vanahalv hennäst timä esäs ol´l muutnu, et tuul tiil kõige parembahe timä käest pilli ärä pettä. Ka tul´l tälle Metsakuninga mõistlik manit- sus miilde, et ta pilli kõvaste ja hüäste hoias, nii et vanahalv teda ka mändsegi kavalusega käest ärä ei kisus. Nüüd ol´l ta mehekene hinnäst ummehtegi ülirängäste üle lüvvä lasknu, pilli ärä pettä. Ütlemada suur ja tuline kahju lõigas kui kõige terävämp väits timä pehmet ja nuurt söänd, nii et ta ka nüüdki kibehehe ikma naas. Tälle tulliva ka küll miilde mõtsakuninga viimane toovotus, kes viilgi hädätunnil tedä lubas avitama ja trööstima tulla. "Hädä ei anna häbendellä" pidi timägi tunda saama, nink kõike essitüst ja häbenemist unehteh sõnuma nakkama: |
|
| |
|
|
|
|
82 |
"Sileni-saleni,
|
|
|
|
83 |
Kuulus mõtsa kuningas,
|
|
|
|
84 |
Lille, lehti leebitseja,
|
|
|
|
85 |
Kõige ilma ehitaja,
|
|
|
|
86 |
Sileni-saleni!"
|
|
| |
Halle nuutskmise helüga lõpet´ ta opatut laulu, mink pääle ka mõtsakuningas, kui välk tima silmi ette saistas, imelik lillest ja lehtest palmitu kroon pääh, ja timä käest kärmält küsse: "Noh, misperäst oled sa minno nii pia kutsun? Kas pill käeh? Maha löödüide silmiga, kangeste nuutskih koste nuurmiis: "Kavval kurat pet´t ummehtegi ta esa näol tulleh ja olleh mu käest arr." Kõige tulitsemba usinduse ja väledusega katte mõtsakuningas timä mant arr, ja vilistas kõvaste mõtsa seeh, nink jalki tormas tuhandid ja tuhandid ega nelä tuule puult timä mano kokko, keda ta niisama rutuliselt egale poole ilma pite lajale saat, vanahalva takah ajama. Tuulsamal pääval saadi mehekene kätte, võeti "õnnepill" käest, nink noheldi jalki liig rängaste kui kelmi varast kunagi. |
|
| |
|
|
| |
Tõõsel hummongul joudse Mõtsakunningas nooremehe mano, an´d tälle pilli kätte ja ütles: "Kas sa, poig, ei tiia, et kallist asja kallis peetas? Misperast oled sa nii ettekaemata, hooletu ja rummal, et egale küsüjale kalli varandusega uma käega vasta viskat? Pane tähele! Nii pia kui sa üt´s kõrd viil tima arr varasta laset - olet sa timäst ka igaveste ilma. Kurat om kavval vaim, kes kolmat korda inäp hinnast kinni ei anna, ja nii päses ta kõige kalli varandusega umma piirkunda, ja võit om täl. Selleperäst kae terävält hinne ette ja taade, valva üüd ja päivä, et kiäki ei milgi kombel su "õnnepilli" käest ärä ei saa kiskma. - Kui sul ehk õnnepäävä kätte peäs tulema, sis kutsu ka minno uma rõõmu abimehes. Ent hädätunnil ei tule ma inäp su mano. Peät jo esi hinnast kõige hädä ja õnnetuse iist hoitma." Ilma et nuurmiis mahti oles saanu timält kuigiviisi uma tuleva tähendedu "õnnepäävä" kottale midägi küsüdä - ol´l mõtsakuningas kadonu. Just niisama nopest ja kärmält kui ta tulnuki ol´l. |
|
| |
|
|
| |
Nuurmiis võt´t nüüd imeliku pilli kätte, nink puh´k vanna viisi tassamisi, kuna endine tutva, armas ja makus helü pehmelt, ümbre olevast mõtsast vasta kumisi. Pilli pikemba puhkmise perrä tul´l tutva kullane hopen tuhatnelja mõtsaalust pite timä poole ja jäi timä ette vagatseld saisma. Viivimata karas ta nüüd kullatsele hobesele sälgä, nink lask tsirk-virgal kullatsel hobesel tuliste edesi tormata mõtsa seeh olevat salatiid pite. Kõige pika pidumadse suvitse päävä tormas ta edesi, kooni vasta pääva jumalehe minekit edepuult väli läbi mõtsapuie veidikese valetama naas. Rõõmuliste, et üt´skõrd jo mõtsakuninga riigist lake pääle saas, rutas ta nüüd viil usinambalt edesi, tulist kullast hobest viil tulitsembalt minemä nõõteh. Viimäte, viimäte sai ta ummehtegi vällä, kost mitmeki suure külä ummi muste olekatustega hoonehtega vasta mustetiva. Väikest tiid pite edesi ratsuteh sai ta parajadses õdangu ajas üte kõige lähemba külä talo värehti mano, kohe ta nõus võt´t sisse minnä, et säält üümaia küsüdä. Perremiis ja pernaane, mõlemba olliva lahke ja vaa ristiinemise, kes armuga ja rõõmuga eka võõrast vastu võtiva, kui ta ka kõige vaesemp ja viletsämp sant oles. Ent niisugust, kuningliku rõivastega ehitedut nuurt miist kullatse hobesega üüses võtta - see ol´l neile jo suures rõõmus ja aus, et niisugune imelik inemine neide katuse ala ööses om tulnu. |
|
| |
|
|
| |
Lahkelt anti tälle õdangult kõige parembat süvvä, mida eale üteh rikkambah talomajah johus ennegi olevat. Ka säeti tälle saksa ase üles, nink lahke perremees jäi austadeh timä kui mõne suure kuningapoja ette kõiges üüs mano valvama. Niisama käs´k perremiis ummi himokatsi tiindrit tima kullast hobest vahti ja valva, et tälle üttegi vika ei pea saama. Julgelt ja ilma pelülda puhas nuurmiis nüüd hinne vällä kooni hummonguni, sest ta tiidse, et vanahalv timä pilli nüüd varastama ei julga tulla, kuna usutav vaht timä voote ümbre valvap. |
|
| |
|
|
| |
Hummongult üles heranedeh löüse ta viil uma pilli käeh ja puuh olevat, nink perremiist usutavalt man valvavat. Lahkeste ja sõbralikult an´d ta hüäle perremehele käe, nink tehnäs teda kõigest söämest, et ta teda üüsel nii truiste om valvanu, mink läbi täl ütsinda nii rahuline ja õnneline uni om olnu. Ka hummongult säeti tälle suureste ja saksamoodu laud üles nink palleldi lauda istuda. Süvveh jutustas lahe majapaar tälle, kuis neide riigih nüüd imelik mäng mõnelgi noorel mehel võita om. Ja nüüd viil sai nuurmiis tiida, et ta uma mõnepäävätse tulitse ratsutamisega kogoni tõõse kuninga maa sisse om saanu. Perremiis ja pernaane arvssiva umah meeleh, et niisugune imelik nuurmiis tõeste ka üte võõramaa kuninga poig om, kes nüüd neide imelist ja aruldaist kuningatütärd hinele võitma lätt, uma väleda kullatse hobesega. |
|
| |
|
|
| |
Nuurmiis sai niisugutse imeliku jutu üle kärsitumas, ja ta küsse ausa majapaari käest: "Jutustage mulle selgembalt ja pikembalt, missugune võidumäng, tii rahva nooril mehil sis om? Ka mina tahas sinnä minnä ja säält ossa võtta." |
|
| |
|
|
| |
Perremiis koste: "Kas ti sis viil ei tiia, et mii kuningal ainukene, ütlemada illos tütär om, keda kõik maailma kuningide ja vürste poja hinele abikaasas himostava. Mi jo arvssime õdangult ette, et ka teie üt´s maailma kuningide vai vägevide pojest olete, kes mii kallist kuningatütärd hinele võitma lähäb. |
|
| |
|
|
| |
Kaege, jo kats aastat om mitu, mitu kõrd suur võidupido peetü, koh ütlemada suur hulk ratsutajit kuuh om, kellel kõigil suur igatsus ja ihkamine om ilosat kuninga tütärd ratsutamise kunstih väledüseh võita. Sest mii armulise kuninga tütar om kõige tulitsemp ratsutaja, keda seenini maa päält om löütü. Selleperäst om kuningas ka kuulutuse vällä annu, et see, kes timä tütärd ratsutamiseh võidap, see ka tõeste timä väümehes saap, olgu ta muido missugutsest seisusest taht, kui ta enne üt´s meesterahvas, päälegi puhas poissmiis om. Mii kimmäs arvamine om, et teie ütsinda see ime- ja õnnelat´s olema saate, kellel ka tõeste kõrda saap minemä meie kuningatütärd võita." |
|
| |
|
|
| |
Nüüd sai nuurmiis viil arvu, misperäst teda õdangult nii ausaste vasta võeti nink üüse kuninglikult vahiti nink valveti. Ta tehnäs umah söämeh õnne, et na tälle mitte õdangult niisugust võidumängu-päivä es jutusta, mis jo hummen ka käeh peäp olema. Sest muido oles ta rahuline uni rikutus saanu, mida ta nii mitu üüd mitte maitsnu es ole. |
|
| |
|
|
| |
Ta jät´t nüüd neide lahkide inemistega Jumalaga, tehnäs neid viil kord õige söämelikult, nink lubas ka edespidi neide pääle mõtelda, kui na ennegi ka palveh timä pääle mõtlesi. Lahe perremiis saat´ teda küläst viil tükü maad kavvedahe, nink juhat´ tälle kõige õigemba ja õgvemba tii kätte, mida pite kõige innemba hummen hummongus liina võidumängule saas. Kõik külä rahvas tormasiva nüüd majust vällä, et ilusat "kuningapoiga" - niigu na tedä nimitiva - kullatse hobesega nätä saia. Kõik vaheva teda nii kavvõni perrä, kooni veidiki näkkü. Peräst joosiva kõik külä rahvas murruhna kokko perremehe poole, koh nuurmiis üükorterih ol´l. Sääl küsüti ja nõvvoleldi perrä ütte ja tõist, kooni kõik nägemine ja kuulmine üle ja ümbre kõigile jutustedu olli, mis imelikust noorest mehest ennegi nätä ja kuulda saadi timä üü korterih oleki ajal. |
|
| |
|
|
| |
Ent nuurmiis ratsutas tulitselt edesi, küll terve päävä ja ka üügi läbi, kooni tõõse pääva hummongult, just päävä nõsengu aigu kuninga liina ülekullatu tornitipu vasta kirgeliva pääva edimätsele paistele ja hilkusele. Suure lootusliku rõõmuga ratsut´ kuninglik nuurmiis kullatse hobesega edesi, et ennegi liina saas, koh aruldane võidumäng algama saap. |
|
| |
|
|
| |
Nuurmiis oles ehk võidutunnile ildas jäänü, kui mitte võiduplats sinnäpoole liina es olnu määrätü, kostpuult täl liinaminek ol´l. Ja säidse versta liinast kavvedahe, ales ehitedu ja kruusatedu tii, suur ja lagja tii, kost 12 ratsanikku kõrvitsikku tuhatnelja võitu oles ajada võinu. Vihasaste ja väledaste, niigu mõni korgest sugust sündünü kuningapoig, kihot´ tuline nuurmiis ehitetu tiid pite liina ligi, koh tuhandid, ilosid ja lihavid hobesid iih ol´l, nink kange hirnumine ja noorskamine nink jalguga trampimine maad värisemä pan´d. Hobeste suitse ja päitse hilkasiva kõigil ratsanikel puhtast kullast. Niisama olliva ka kõigil hobesil kullatse ravva jalah, siidisadola pääl, kullaste jalarauduga kiirgateh. Ent kuningatütre hobene näüs kõige uhkemp ja ilosamb olevat, mis üli-ilosat sadulah olejat viil ehtsambas ja ilosambas tek´k, kui ta jo muidogi uma Looja loomise perrä olli. Kõiki kuulside noorde meeste silmä näkküvä kena kuningatütre pääl peätävät, nii et ütegi nooremehe silm imelist kaasvõitlejat inne es kavatse, kui ta õtsekui pilvist neide seäh uma imeliku selge kullatse hobesega sais. |
|
| |
|
|
| |
Kui kuninga tütär imelist nuurtmiist silmäs, lei kui välk timä söämest läbi: see ta om, see ta om, keda ma jo inämb kui kats aastat ratsanike tuhandide seäst asjanda ot´snu ole. Kõik kuningide ja vürste poja kaieva kadeuse ja salavihaga kutsumada kaasvõitleja pääle, keda seeniajani üt´ski kuulus kuningapoig tundnu ei ole. Võidumängu alustuse tund olli löönü, kuningas, kes ka sinnä ol´l tulnu, et mängu alostuses märku anda nink õiglase kuningliku silmaga tõisist võitjat ärä tunda. Kuninga märguandmine käve ja kõik ratsaniku tormasiva tuhatnelja minema. Neist kõike edeotsah illus kuningatütär. Kullatse hobese umanik saisahtas viil tükü aigu, nink kaie imehtelleh päält, kuis kõik võitleja, niigu hagija jänese perrä, nii na kuninga tütre takah üt´stõõse võigihna ratsutiva. |
|
| |
|
|
| |
Kuningas, kes muide võiki ajamist terävähe päält kaie, heit´ ka vahel silmi timä pääle ja ütel´: "Noh, aulik nuurmiis, misperäst Te ka ei proomi uma kullatse ruuna jalgu? Võip olla, ehk oles võiduõnn Te puult." Nuurmiis koste pikkamisi kuningale: "Kõrgeauline kuningas, ma arva hinel viil aigu külält olevat, neile roomajile järgi ratsutada, nink neist mõne sammu maad edepoolegi jõuda!" Rahulikult nikut´ kuningas pääga ja ütel´ näko võitlejide poole käändeh: "Noh, küll mi näemi!" |
|
| |
|
|
| |
Kui nüüd kõik võiduratsutaja jo poole maad ärä olliva sõitnu - sis viil lask meie nuurmiis ka uma kullatse ruuna ratsama, kes kui tuline välk mõne silmapilgu peräh tõisil ratsutajil järeh ol´l, nink säälsamah ka neist kõigist mõnesada sammu ede puulgi, kon kuningatütär uma kõige tulitsemba hobesega ratsutas, kellele tõõse kaugeltki ligigi es jõvva ratsutada. Meelega ratsutas nuurmiis kuningatütre kõrval ja kottal tassamisi, nink rõõmustas hennäst salajalt, altkulmu kaieh, ütlemada ilosa kuningatütre piltkaunist palgekesest. Et tõisist kaasvõitlejist õige kavvetahe saas, lasiva na meelega õige tubliste traavida, nii et na ka juttu võiseva ajama naada, ilma et tõõse ratsutaja neide kõnet kuulma küündüsivä. |
|
| |
|
|
| |
Kuningas, kes imelikku nuurtmiist välgu väledüsega minevät näk´k - rutas ka uma ratsala hobesele sadulahe nink sõit tõiste võitlejade sekka, et uma silmaga nätä saas, kas kullatse hobese umanik ka tõeste timä tütärd võitma saas, ja nii ta riiki perändäs. |
|
| |
|
|
| |
Jah, viimätse võidutulba lähkoh las´k nuurmiis õige väledalt, nii et kuninga tütärd sada sammu viil võidutulbast kavvembah hoit´. Võidutulba mano saieh juus´k kuningatütar suure rõõmuga nooremehe mano, võt´t tedä õige armulikult käest kinni nink ütel´: "Üt´skõrd ummehtegi ole ma hinele uma tõisitse armukese löüdnü, keda ma lõpmada suure vaivaga mitu mitu aastat igatsenu ja ihanu ole." Nuurmiis kaie armulikult timä piltilosa palge pääle, nink ütel´ mõne kogeldava armusõna, sest ta ol´l suure rõõmu peräst õtsekui juubnu, nii suur ol´l timä võit ja õnn. - |
|
| |
|
|
| |
pag. 312 Piagi joudseva ka tõõse võitja, ja neidega üteh kuningas sinnä, koh nüüd viimäne kõiki kuuldeh ja näteh nooremehe ja uma ainuma tütre käe kinni võt´t, neid kokko pan´d ja kõiki silmi iih "kosilases" ja "mõrsjas" kihlas. Kõik püüdsevä päält näteh rõõmsa olla, nink hõiskasiva viisi perrä huuldega "huraa", kuna suuremb jago umah söämeh võitja nooremehe viha peräst soolalda arr oles söönu. Nii suur ja sõke ol´l näide söämeh armukadeus. Ent kõigest salajadsest vihast hoolimada ol´l nuurmiis söämest rõõmus uma ütlemada ilosa mõrsja peräst, kes teda ka palavast söämest näüs armastavat jo edimätsest silmapilgust saani, niigu ta tälle esi uma suuga tunnistas. |
|
| |
|
|
| |
Suure pääliskaudse rõõmuga sõideti nüüd liina tagasi, koh terve liina rahvas kui liisna päältkaeja ja tunnistusmehe kihlatule pruut- ehk mõrsjapaarile vastseste vaikijäämätä "huraa" hõiskasiva, muidogi kõigest hingest ja ka rõõmsast söämest. Kõik imehtelliva nooremehe ilosat näko, ja kõigipidi timä ehtsat iholaati, kes neide kallile kuningatütrele õtsekui luudu ol´l. "Kui vakakest nii kaasekest." Ka kuningas saie nüüd rõõmsas, et üt´skõrd timä tütre mehe valitsemise mäng maale jäi, nink tima hinele ka värski väümehe kätte sai. Sest kuningas ol´l jo muidogi vana ja hall, kes uma vanause perrä jo üte jalaga havvah ol´l ja tõõsega ennegi havva veere pääl sais nink nii surmlikuh saisuseh suurt ja vägevat riiki valitses. |
|
| |
|
|
| |
Nuurmiis sõit´ nüüd kuninga ja timä tütrega üteh läbi liina, kuna kõik rahvas kuninga tütre valitava kosilast kõigipidi arvustas nink niiviisi timä vasta umma rahulolemist avaldas. - Nooremehe kullane hopen panti nüüd kuninga kõige uhkembahe hobeste talli, kuna ta esi kuningaga üteh tima ütlemada ilosahe härbänni lät´s nink sääl kui kuninga väümiis kunagi timaga üteh lavvah sei ja jõi. - |
|
| |
|
|
| |
Mõni nätäl lät´s kihluse aigu müüdä, sis kuulutas kuningas kõigele riigile uma tütre kuulust pulmapito nink kuts pulme kõigist riigest, muialt maailmast, kuninga ja neide poja nink tütre. Niisamate kuts kuningas umast suurest riigist kõik sundi ja sandi kokko uma ainuma tütre suureviisiliste saja. - Suur sajapäiv tul´l kätte, koh ega saisuse rahvas esi pääha ja parki süümä säeti, nii et üt´ski rahva jago tõõnetõõsest essütedus es saas, enge egäüt´s vallaliselt ja vabalt uma kõtu tubliste täüs saas süvvä kui kunagi kuningatütre saju aigu. |
|
| |
|
|
| |
Kui nüüd kuninga kõige kallimbah ja uhkembah varetsah (härbännih) kõik vägeva kuninga, suure vürsti nink neide poja ja tütre kuuh olliva nink hendid suuremb jägo õige söämest rõõmustiva kuningliku noorepaari õnne üle, - sis tundse nuurmiis, et ta nüüd umih elopäivih kõige õnnelikump om. Tälle tul´l nüüd tenolikult ja elävält "Sileni-saleni" mõtsakuningas miilde, kes ka hinnäst tulevatseh aupääväh rõõmuabilises kutsu käs´k. Nüüd ol´l tuu ettekuulutedu au- ja õnnepäiv käeh, kuna vaia umma kõige suurembat hüätegijat ka miileh pitä. |
|
| |
|
|
| |
Suure sajakärä ja kõnelemise peräst es kuule kiäki, kui kosilane lugi: |
|
| |
|
|
|
|
133 |
"Sileni-saleni,
|
|
|
|
134 |
Kuulus mõtsakuningas,
|
|
|
|
135 |
Lille, lehti leebitseja,
|
|
|
|
136 |
Kõige ilma ehitaja.
|
|
|
|
137 |
Sileni-saleni!"
|
|
| |
Niigu nuurmiis vaivalt uma laulu lõpetanu ol´l, aste ka imelik mõtsakuningas sisse, üli-illos ja suur kaunis lillest ja lehtedest palmitu kruun pääh, mis uma armsa haisuga tervet suurt kuningliku sajamaia täüt. Kõiki silma jäiva kui nõiutult mõtsakuninga imeliku krooni pääle peätämä, keda ütegi surmlik silm inne viil kohki nännü es ole. Kuningas aste tälle aupaklikult mano, teret´ teda lahkeste nink küsse: "Kõrgeauline kuningas - sest sedä Te' peäte jo olema - kui julgen küsüdä: Kost riigist Teie perit olete? Ega joht vistist mitte lähkost?" Sileni-saleni koste: "Aulik kuningas! Mino kõige õigemb kostus om: Ole kaugelt, ole lähkust. Valitse piaaigu tervet maailma. Mino riigi piiri ja põllu käivä ka Teie omadega vaeldamisi ja ütel. Niisamate siih paljude muidega kah, kes kroonitu pää' siih kuuh olete." |
|
| |
|
|
| |
Temä imelik vastus jäi kõigile saladuses ja mõistatuses, ja na palssiva teda väega neile umma riiki ja riigi maid ja ta piiritulpe selgembalt jutusta, mida ta ka lubas tetä. |
|
| |
|
|
| |
Ent inne istuti kuninga lahke soovi pääle süümä ja juuma, nink mõtsakuningale anti kõige kõrgep ja ausap iste kõige suure sugu sajaliste iih. Pääle süümise algatedi Mõtsakuningale ta lubamine miilde, ja ta saistas üles, nink naas kõnelema: |
|
| |
|
|
| |
" Austedu sajalile! Teie ei pia mitte paljus pandma, kui avalikult julge ütelda, et mina ütsinda ole selle pidopääva valmistaja olnu, ehk Teie küll minno üt´ski ei tunne. Ma ole ja ela ummi miljonide alambidega üle terve maailma, nink valitse sel tiil üte jao üle egah riigih, ja imeh küll, siski ei tunda minno viil. Ma ole mõtsakuningas, ilma kellelda üt´ski riik ei ka rahvas ella ei saa. Kui ma mõnes aastas uma valitsuseohja käest viska, sis koolete ja külmäte Teie kõik. Kiäki ärgu pantku pahas, et ma liig suureste kõnele, sest mino tüü ja toimetus om tuhat kõrda suuremb, kui kiäki seda arvatagi võip. Ilma mino valitsuseta oles Teie niit ja nurm, maa ja mõts üt´s tuiskav liiva laan - kes võip sääl elädä? Mino ja mu miljonide nägemata alambide huul om eka hainakest ja taimekest kasvama ja häitsema panda, niidul, nurmel, ja mõtsa all. Mino valitsuse piir om kõiki mõtsa lühembid ja pikembid puid lehti ja nõkluga
pag. 317 kukka ja tõhvuga, nink egasugu häermide ja marju nink viläga täütä. Niisamate om tõisi, et mina, mina ütsinda Teile selle pidopäävä valmistanu ole. Üt´s vihatu vaenelat´s, kes kurja võõraimä hullu löömise perrä puulkuulus jäänü, nink neide arvateh, kui koolnu kunagi, kirstugi pantu, kes säält õnnekõrral, inne maale matmist viil vaivalt uma vaese eloga, lautsiülikonnah pakku pässi. - Kas niisugutsest oles ilma mino abita nii suure ja vägeva kuninga väümiis saanu? Vahva kuninga väümehe aus pia ütlema, et ta tõeste ku mino vasta kõige suuremb hüä tegijä ol´l; sest ma oles kimmält surma jago olnu, kui ta mino pästjas es oles saanu. Oma tenoavalduses ole ma tedä ka haljale ossale avitanu. Olgu ta õnnelik!" |
|
| |
|
|
| |
Vaivalt ol´l mõtsakuningas uma kõnne lõpetanu, kui ta säälsamah kõiki näteh kui välk neide silmist ärä katte. Kõik jäiva ammule suuga perra vahtma tedä, kink käest sadandid seletüisi üte ja tõõse asja kottale oles peritü, mis ta nii lühkült, niigu müüdäminneh, ega asja kottale tähendäs´. Üt´s ja tõõne habaritsina tedä viil kõrd nätäki, ent ta ol´l kõiki silmist igaveste kadonu. Inne ei ka peräst ei ole teda üt´ski surmlik silm inäp nännü. Ent timä imerikast tüüd ja toimetust näge ega sant ja sunt ega sammu pääl. - |
|
| |
|
|
| |
Kuninga värski väümiis pidi nüüd mõndagi tumedat tähendüst, mis mõtsakuningas tima kottale kõneles, pikembalt seletama. Ta jutus´t neile ka kõige uma kurva ja imeliku elolugu otsast otsani ärä, ent "õnnepillist" es ka timä katekõrralisest kaomisest es lausu ta sõnnagi. Ta jutustas ennegi, et mõtsakuningas uma pästmise tenopalgas tälle äkitselt ja ütekõrraga kui ütsa-aastalise t´surakesele tugeva nooremehe kasu kinkinu, kuningliku rõiva nink kullatse hobese andnu. Kõik imehtelliva tima eloluku. |
|
| |
|
|
| |
Uhke kuningatütär es pane mitte pahas, et timä väljavalitu miis nii alatust jaost, talo sugust ol´l. Ta rõõmustas hennäst ennegi, et ta nii tubli ja tugeva nooremehe naases sai, kes viil uma iä poolest kümme aastatki vana es ole. |
|
| |
|
|
| |
Kuninglik pulmapido, mis kolm pikka nädälit püssi, lät´s otsa. Kõik võõra, kavvest ja lähkost lätsiva lajale, noorele paarile pikka ika, hääd käekäüki ja õnne soovideh. |
|
| |
|
|
| |
Pia peräst kuningliku saja ehk pulmapito jäi ka vana kuningas äkiste rasseste haiges, nink lät´s mõne pääva peräst magama. Magama igävetsele unele. Suure kurbuse ja leina- misega saadeti ta ummi vanembide kõrvale hauda. Väümiis jäi nüüd suure ja vägeva riigi valitsejas. - |
|
| |
|
|
| |
Nüüd mõtel´ ta ka umale maale minnä, et umma armast essa kurja naase küüdsist pästä. Mõteldu, tettü, mis jo ütel vägeval kuningal võimalik. Sinnä saieh rõõmus´t kuningas, kui jo tii pääl muide "mõtsa- vai puusulaste" suust kuulda sai, et kuri naane jo timä mant ammuki lännü, kiäki ei tiia, kohe? - |
|
| |
|
|
| |
Vana "mõtsasulane" tundse hinne nüüd kõige õnnelikumba inemise maa pääl olevat, kui ta uma poja kui suure ja vägevä kuninga kõrval kullatseh tõllah iste nink murreta ja vaivata elopõlve poole sõit´. Vanamiis ol´l suurest õnnest otsekui joobnu, ta arvas mõnikõrd umah vaeseh ja vaivaliseh vaimuh: ega seo asi ilma ei ole. Ma näe jo ütte ilosat ja õnnelikku und. - |
|
| |
|
|
| |
Säält küläst läbi minneh pidi ka nuur kuningas lahkid majarahvid meeleh. Ta kinke neile hulga raha nink päälegi viil suure tükü kroonu mõtsa igavetses omanduses. - |
|
| |
|
|
| |
Nuur kuningas ol´l nüüd üliõnnelik. Ent niigu siih ilmah iks sagede om: õnn ja õnnetus käiva käsikäeh ja selge, hilkava õnnetaiva pääle tegüneva sagede musta murrepilve. Nii ka õnnelisel kuningapaaril. Peräst vana kuninga surma paisu- siva kõik piiri kuninga üles, leivä ütte nõuho, ja kuulutiva tälle sõta. Mis tege üt´s ütsa vasta? Hädä suur, abi ja joud väikene. Mõtsakuningas es lupa ka hennast inäp ütegi hädä ajal kutsu laske. Äkitselt tul´l tälle "õnnepill" miilde, mida ta sõapäävä hummongult puhku lubas. Siski an´d ta käsü välla, üle kõige riigi, et kõik kõvemba mehe vainuväläle tulema pidivä. - Kui nüüd võõrast väke egalt puult kui pilve timä riigi poole kokko tormas, kõiki ummi kunningidega, kellel söä täis ol´l, et neide pojest vägeva riigi perijat es saa, enge üt´s alatust jaost talot´surakene, keda vaia arr häota, - kui niisugune pilvesarnane vainlaste parv egalt puult timä pääle tulemah ol´l, - sis saistas nuur kuningas uma väe otsa, nink naas sääl õige kõvaste pilli puhkma. Ent imeliku pilli helü ol´l nii pehmekene, halle ja armas, et kõik terve sõavägi ütehkuuh, kui üt´s niläne lat´s halehehe ikma naas. Ent kuningas puh´k umma imelist pilli iks edesi, ja ka kõik võõra väe' paugahtiva kavvedast kuuldeh suure helüga ikma. Äkitselt nõs´t egaüt´s ikja oma silmä üles, sest kõrgeh ülevah taiva puult kuultu imeline arusaamata hurrin ja mürrin, niigu oles säält mõni sõda sõitmah. Võõra kuninga tahtseva parhilla umma väke taplusele kammandada, ent ka nimäki jätiva verevalamise alusta- mata ja oodiva, kooni suur räüs vai torm uma tii ärä om käünü. Sest kõik taivaalune lät´s nii pimmes ja mustas nink imelik kõmmin nii vägeväs, et kõik kuulja värisema naksiva. Ainult nuur kuningas ol´l rõõmus ja julge, nink puh´k iks tassamisi umma imelist kullast pilli, mink üle tuhande muud es mõista teta, kui armsahe ja halehehe ikke. Kiäki es jovva hennäst keeldä. |
|
| |
|
|
| |
Ka vainlase ikiva niisama. Ent äkitselt muutu neide halle ikmine suures hädä tänitämises, mis meeleheitmisega segätu olli. Sest taiva alt, ülevast maale ilmusiva kullatse hobese, kellel kullatse mehe säläh isteva, kõigil kullatse mõõga käeh. Nee lasiva õkva loodiviisi, vainlaste päie pääle maale. Egaüt´s soldan, ülemb ja kuningas kisk henda maale kumardeh kokko kui niidse kadsu, et hinnäst imeliku taivast tulnu sõaväe mõõga surmast pästä. Ent es avita üt´ski kokkokiskmine, pagemine ja käkmine midägi. Egäüt´s, olgu ta proosta soldan, ülemb ehk kuningas, sai sinnäsamma paika kullatsest mehest ja mõõgast surmatus. Vaivalt mõni kavveline, kes vainuvälä lähkoh es ole - pässi pakku, et kodomaa umatsile sõnna viia, kui halehehe ja rängaste na kõik, kõik, alamba kui ülemba lüüdus saiva. Muido lammes egäüt´s maah uma vere seeh. Nuur kuningas, kes uma pillipuhkmise maale ol´l jätnü nink esi ka kõige uma sõaväega suure imehtellemisega päält kai, kuis taivalik sõavägi neide vainlaisi kui põrmu maale tallas. Kui viimane vainlane surmatu ol´l, sis pan´d kuningas uma "õnnepilli" suu viirde ja nakas puhkma. Timä sõavägi naas, niigu innegi ikma, kuna imelik kullane taivalik sõavägi aigupite ülespoole naas kerkima, kooni ta korgehe suure musta pilve näol suure hurina ja mürinaga kõiki kaejide ja kuuljide silmist ja kõrvust katte. |
|
| |
|
|
| |
Suure rõõmuga "huraa" hõisateh tul´l nüüd kuningas tervelt uma sõaväega kodo tagasi. Kiäki es tiia õigehe, kost neide pästmine ja abi tul´l. Ainult kuningas mõtel´ tenoliku söämega Sileni-saleni, mõtsakuninga pääle, kes tälle imeliku "õnnepilli" läbi ka nii suurt sõaõnne ja vägevät kuningliku võitu olli kinknü. - |
|
| |
|
|
| |
Tuust edimätsest ja viimsest sõast saani es julge üt´ski maapäälne kuningas noore kuningaga sõdima minnä, sest kõik ilm olli tävvelikule tiidmisele saanu: "Ta om üt´s väkev ja võitmata kuningas!" - |
|
|
| |
|