| |
Miks suuri kiba ei tohi lõhkuda
|
|
| |
Vanamuiste muuga-aal kui alles kõik inimesed sulgiliste ja nel´lajalgiste keeled mõistsid, siis tuld mõndagi lugu ette mis mehe julgust ja rammu nõudis ja mis meieaegsed mehed sugugi ei julgeks ette võtta. Sel aal see old juba ammu enne Aadamid ehk inimese jägamist eland alles vanapagan sagedasti mua pial inimeste hulgas avalikult ja pett inimesi ja moondand ennast sagedasti ilusaks nooreks meheks ja vahel ilusaks nooreks piigaks et lust old näha kohe. Ja noored mehed nagu mesilased ilusa piiga ümmer on lipitsend. Seda on ta kõik sellepärast teind et ta seda rohkem inimesi saaks püida ja inimeste lapsi ära vahetada ja varastada et siis inged omale saaks. Ükskord moondand ta jälle ennast ilusaks nooreks neitsiks ja kutsunud ühte kuningatütart omaga seltsis metsa marjule. Kuningatütar kes kedagi kurja põle tiand karta palund vanemate kääst luba ja läind lahke neiuga metsa marjule. Piigakesed läind hiad jüttu vestes lin- nast väl´la ühte ligemalle metsa ja nal´latand ja reakind üheskoos ega ole aega tähelegi pand mis juba mööda oli läind. Võeras piiga ehk vanapagan isi võera piiga näol moondand kõik metsa kuningatütre silma ees marju täis et kuningatütar koju ei akkaks igatsema. Mida kaugemalle metsa nad jõund seda ilusamad ja suuremad marjad old. Viimaks tuld üks suur kibi vasta kuningatütar kohkund suurt kibi nähes ära ja tuld talle meele et need suured kibid piavad vanainimeste jutu järele altilma värava suhu olema pandud et kurjad vaimud olla enne mitu korda kuningatütrid ja -poegi nenda alla viind. |
|
| |
|
|
| |
Tütarlaps akkand kohe võerast piigad paluma et nad nüid ümmer pööraks ja koju tagasi lähäks. Aga nüid löönd võeras piiga kolm korda oma voasukese jala kannaga vasta muad ja kohe old piiga suureks mustaks meheks ümmer pööratud. Kuningatütar ehmatand seda nähes kangesti ää ja võtt marjakorvi ja taht koju tulema akata. Voadand korvis kõik marjad old puu- ja rohulehed ja õie nupud koguni põle marju kuskil änam old. Siis soand kuningatütar küll aru et võeras piiga keegi muu ei old kui vanapagan isi ja tuli piiga näol teda marjule meelitama. Vanapagan tuld kuningatütre juure võtt koleda naeruga neitsikese kääst kinni mis tütarlapse luust ja lihast läbi käind ja üteld isi: |
|
| |
|
|
| |
"Nüid oled sa ommeti minu võimu all ja piad mind teenima ja minu tütardelle tüdrukuks olema et sa änam ei soa mua pial noorte mieste silmi ära petta kis minu tütrid oleksid kosima tuld." - |
|
| |
|
|
| |
Vanapagan viind nutja kuningatütre suure kibi juure ja löönd voasukese jala kannaga kolm korda kibi külge ja ööld:" |
|
| |
|
|
|
|
10 |
Kerki kerki kibikene
|
|
|
|
11 |
Anna ruumi astujaile
|
|
|
|
12 |
Tee teeda teisi ilma
|
|
|
|
13 |
Avane altilma väravad.
|
|
| |
Kohe kerkind kibi mua seest isienesest väl´la ja üks tee läind kibi alt mua alla! Küll palund kuningatütar vanapaganad silmaveega et ta teda lahti laseks aga ei vanapagan ole palumesest oolind. Vanapagan võtt tütarlapse sülle läind kibi alla. Kibi all old tee nagu trepp või jalaasemetega. Vanapagan viind kuningatütre jalaastmid mööda alla, all tee ots' old uks. Vanapagan löönd jälle voasukese jala kannaga vasta ust siis löönd ta voasaku kää nimetesesõrme otsaga ukselingi piale ja ööld: |
|
| |
|
|
|
|
16 |
Mine lahti uksekene.
|
|
|
|
17 |
Lase sisse tulijad.
|
|
|
|
18 |
Keela väl´laminijad.
|
|
| |
Uks läind isienesest lahti ja vanapagan viind kuningatütre allailma. Sial old sihukene pää ei see ole pailu madalamale looja läind ega ole koa pailut kõrgemalle ülesse tõust kui ta old, vaid käind aga piale möda muakummi alust ringi. Vanapagana elumajad old nagu ühest allist kibist raiutud kal´lukoopad, sial old mitu suurt tuba. Vanapagan viind kuningatütre möda tubade vahetänavad edasi: teinepool ja teinepool old uksed. Vanapagan teind ühe kamre ukse lahti ja sial oldki vanapagana tütred kahekesi elamas. Vanapagan viind kuningatütre nende juure ja ööld: "Siin lapsed on teie tüdruk kis teid piab teenima. Ja kis teile mua pial alati tie pial risuks ees on. Nüid võite rahuga isi mõneks kuningaprouaks soada. Nüid pole teil änam tema ilu ega armu karta, aga voadake ette et lind teie küisist pakku ei piase enne kui ma isi para aa tal arvan olema, kus ma taast hia suutäie saan ja ma ta sest paksusest piastan." - Isi läind ta siis kõleda irvitamisega toast väl´la ja jätt meie vaese kuningatütre põrgupiigade pilgata ja piinata. |
|
| |
|
|
| |
Põrgupiigad pilgand ja piinand, sõimand ja vaevand vaest tütarlast ööd ja päävad, küll pidand ta nende päid sugema ja neid riidesse panema kui noad vahel olid mua piale tuld lusti pidama ja peimehi otsima. Ja pidand alati nende ehtimise juures sõimusõnu ja löökisi kannatama. Söök old vilets ja läpastand magu ega ole kudagi süia kõlvand. Aga et küll kurjavaimu tütred endi inetuid nägusid kõiksugu nõiarohtude abiga ilusaks olid püind teha ja kõiksugu kallid riided endille selga moondand ei ole siiski ükski noormees neid taht armastada ega neid omale naiseks kosida. See noorte meeste põlgtus ja külmus vihastand alati altilma piigasid. Nanda et nad iga kord on paha ja tusase meelega koju tuld. Ja vaene kuningatütar pidi kõik seda põrgupiigade meelepaha hiaks võtma ja vastama. Nanda eland meie vaene kuningatütar mitu aastad vangis. Kui kuningatütart marjult ei ole koju tuld läind kuningas kohe oma sõjameestega tütart metsa otsima. Küll otsitud kõik kohad läbi aga kuningatütar jäänd ja jäändki kaduma. - |
|
| |
|
|
| |
Sel aal eland alles veel meie mual vanad tuusla ja tuuletarga pojad. Üks tuuletarga poeg eland koa kuningalinnas. Vana kuningas läind tuuletarga kääst nõu küsima. Ja reakind oma tütre kadumese loo tuuletargale ää ja küsind et mis nõu tuuletark annab. Tuuletark üteld: Ma pian enne metsa minema ja lindude kääst järele küsima ehk juhtus mõni nägema kus kuningatütar sai, siis vast võin teile õiged otsust anda." |
|
| |
|
|
| |
Tuuletark läind linnast väl´la metsa poole käima vana majapiasuke linnand tuuletarga ümmer nagu tahakse ütelda "Tian tian kussa lähäd ja nägin koa, küsi aga minu kääst." - Tuuletark küsimagi. "Kuule kulla hia sõber piasukene! ehk nägid vahest tuneeila kuspoole kuningatütar selle külapiigaga marjule läks? - Ehk tiad vahel reakida!" Piasuke ööld: "Tian küll ja nägin koa ei see old kellegi külapiiga see oli vanapagan isi kis ennast piigaks oli muut ja kadeduse pärast tuli kuningatütart vangi petma. - Ta viis kuningatütre Kolga kõrve suure kibi juure ja viis sialt mua alla oma juure vangi. Ma lindasin nende ümmer ja järel ja nägin kõik ää. |
|
| |
|
|
| |
Tark tänand peasukest selle sõnumi eest ja luband peasukesele iga maja ulu alla pesa teha ja pia varju kurja ilma ja val´lu tuule eest. Tuuletark läind kuninga juure ja reakind lugu kuningalle ja üteld: "Ega nüid muidu saa kui piame katsuma Põhjamuale minna ja sial mõnda suurt Maanatarka ülesse otsida ja Maanatargale sõnumid viia ja Tema kääst nõu küsida." - |
|
| |
|
|
| |
Tuuletark pand ennast teeleminikuks valmis ja pidand isi Põhja-Suomemoale matkama (reisima) Maanatarka üles otsima. Sial linnand ühel pääval kui meie tark juba teel old ja läbi metsa läind üks päratu suur põhjakotkas üle metsa ja keeritand metsa pial ringi nagu tahaks ta mõnda lindu püida. Meie tuuletark hüind kotkast ja küsind: Kotkas kullide kuningas. Mis sa vennike nääd sial?"- Kotkas kost: "Ma nägin paergu vanapagana tütrid mua pial väl´la tulema uhkes riietes ja tahtsin voadata kuspoole nad nüid lähvad, vist küll mõnda noort meest oma võrku petma."- |
|
| |
|
|
| |
Tuuletark küsind uuesti kotka kääst: "Sa lindude kuningas käid koa laiemalt ringi ehk oled juhtund kuulma või nägema kui kaugel Põhja-Suomemoal elab suur Maanatark?" Kotkas ööld: "Küll ikke. Tark elab Lapi rannas mere keanu sees ühe suure kibi mää all! Mina olen tihti tema teenistuses old." |
|
| |
|
|
| |
Tark ööld: "Võid ehk sa koa hia lind minu jalatäisi lühendada ja suure Suome targale minu poolt sõnumid viia?" - Kotkas kost: "Väga hia meelega, ma lähängi paergu sinnapoole." - Tark reakind kotkale nüid kuningatütre varguse lugu ja palund targa nõu kuulda kudas kuningatütart piasta võiks. Kotkas luband tuuletarga soovi täita ja linnand edasi ja tark tuld koju tagasi. Tark juhatand kotkalle oma elukoha ää et kotkas tiab kus tema elab. Kui ehk Maanatark tiab kuda kuningatütart piasta võib, et siis kotkas otseteed tema juure võib tulla. Kotkas jätt targa jumalaga ja linnand otse teed Põhja-Suomemoa poole üle metsade ja merede. Kolme või viie nädali pärast või kis just karvapial tiab kui mitu viiku oli aeg edasi veerend, ühel kenal õhtal istund tark oma koja ukse ees pingi pial ja mõeld, kuda kuningatütar vangis on ja kas kotkas toob tiadust targa kääst. Kui korraga kost suur kohin taeva alt targa kõrvu. Tuuletark voadand ülesse ja näind kuda üks suur kotkas pilve piirel keeritand ja aegamesi ikke madamalle ja madalamalle tuld. Kunni ta viimaks vana iietamme otsa Tuuletarga õue piale maha last. Kotkas ööld Targale: "Vana suur ja püha Maanatark Põhja-Suomemoalt Lapi rannas soadab sulle pailu tervisid ja tänab sind ei sa tema kääst oled nõu küsima tuld ja ei ole teda ära unustand. Ta käskis sulle ütelda et kuningatütart võima küll ära piasta kui üks julge ja tark noormees seda ette võtab. Kuningatütar elab alles allilmas ja vanapagana tütred piinavad teda alati. Noormees kis kuningatütart piastma tahab minna võtku omale ernid ligi ja mingu otsekohe kuningalinnast pääva loojaminemese poole paksu metsa sisse, tee piale riputagu ta ernid maha et ta pärast teed leiaks. Sügavas metses leiab ta suure kibi. Siis löögu noormees oma pahema jala kannaga kolm korda vasta kibi; ja ütelgu: |
|
| |
|
|
|
|
35 |
Kerki kerki kibikene
|
|
|
|
36 |
Tee teeda tulijalle
|
|
|
|
37 |
Anna ruumi astujalle.
|
|
| |
Siis kerkib kibi isienesest ülesse ja tee lähäb sialt mua alla. All tee ots' on üks uks see lähäb siis jälle lahti kui noormees oma pahema ehk voasukese kää nimetesesõrmega kolm korda ukselingi külge lööb ja ütleb: |
|
| |
|
|
|
|
40 |
Mine lahti uksekene
|
|
|
|
41 |
Ava end altilma väravad
|
|
|
|
42 |
Lase oidjad uinuneda
|
|
|
|
43 |
Valvajad aga vaibuneda.
|
|
| |
Siis lähäb uks isienesest lahti ja ei lähä änäm kinni. On noormees lävest läbi läind siis mingu ta otsekohe möda suurt teed julgesti vanapagana kibi lossi poole otsku tüttar laps salaja ülesse ja püitku tüttar lapsega sala mah- ti vanapagana nõiduseriistad ära võtta olgu need nii tühjad kraamid kui nad iialgi on ja põgenegu siis jalamaid tulema. Aga ilma nõiduseriistade abita ei lähä põgenemene neil korda. On aga nõiduseriistad nooremehe ehk kuningatütre kää siis ei või vanapagan neid änam nii kergesti taga aada ega kätte saada. Kui põgenejad ukse ja kibi juure on jõund siis ütelgu neidsammu sõnu nagu sisse minnes ja tehku niisammati. Siis lähäb uks ja kibi lahti ja eest ää. |
|
| |
|
|
| |
Kui põgenejad on juba uksest läbi tuld siis löögu noormees oma voasukese ehk pahema jala kannaga vasta ukse lävepakku ja ütelgu: |
|
| |
|
|
|
|
48 |
Kuule käsku uksekene
|
|
|
|
49 |
Seisa kinni tulijalle
|
|
|
|
50 |
Seisa kinni minijalle.
|
|
| |
Siis ei soa vanapagan änam nii õlpsasti ust lahti ja kibi piale löögu noormees jälle kui nad juba mua pial väilas on kolm korda oma voasakese jala kannaga ja ütelgu: |
|
| |
|
|
|
|
53 |
Maga maga kibikene
|
|
|
|
54 |
Ära kuule kurja käsku
|
|
|
|
55 |
Ega õela hirmutusta.
|
|
| |
pag.72 Siis suitsetagu noormees üheksad sugu nõiarohtu mis nad enne põgenemest vanapagana salakamrest ligi võtku siis ei soa vanapagan mua piale änam neile järele tulla kui ta ka altilma uksest piaks läbi piasema. Vanapagana nõiakraamid käskis aga Manatark omale soata sest temale minema neid väga tarvis palgaks selle õpetuse eest. Ja käskis noortmeest ästi teravalt tähele panna ja valvata kus vanapagan need salakraamid piab ilma nende salariistadeta ei või nad eluga piaseda." - |
|
| |
|
|
| |
Tuuletark tänand kotkast selle vaeva eest ja and kotkalle hia tüki liha ja siis läind kotkas jälle oma teed. Tuuletark aga läind kohe kuninga juure ja kõnelenud kuningalle piastmese loo otsest otsani ää. Kuningas kuulutand kõigile poole väl´la et kas kuskilt niisugust noort meest leiaks kis tema armast last võiks vanapagana küisist piastma minna. Pärast luband kuningas oma poole kuningriiki sellele anda kis seda ettevõted korda soadaks. Aga ei ole kedagi leitud. Viimaks luband kuningas selle mehe oma surma järele oma riigi ku- ningaks. Ja kui tütar tahaks selle nooremehe naiseks minna ja see noormees seda tütarlast armastaks ei keelaks tema seda sugugi vaid annaks pialegi oma poole varandust neile ja pool vara soaks tema kahe poiale. |
|
| |
|
|
| |
Selle nii suure lubaduse piale tuld ommeti viimaks noorimehi kokku kis oma südiduse piale julged kõigi ilma kaare poolt või kas pane karuga rammu katsuma nii old mehed kohe valmis.- Aga kui tuuletarga suust on kuningatütre piastmese lugu kuuld siis kadund meeste julgus viisupaelte alla ja soapasiarde ää. Siis palund iga mees mõtlemeseaega, et aga sedaviisi oma argtust varjata. Soand mõtlemeseaeg mööda ei ole mehi kuskilt änam väl´la tuld. Kõik |
|
| |
|
|
|
|
62 |
kadund kuusikusalusse
|
|
|
|
63 |
Pugend pädaka vilusse
|
|
|
|
64 |
Hirm aand mehed metsateele
|
|
|
|
65 |
Poigad suured põlluteele
|
|
|
|
66 |
Noored mehed niiduteele
|
|
|
|
67 |
Kanged kiba kandemaie
|
|
|
|
68 |
Vägevad vainu kündema.
|
|
| |
Kõik pugand põõsastest, valand vaarikusse. Igaüks katsund aga et kuningakojast eemalle soaks ja kuninga silma alt kaugelle et seda parem mida varem varjule on soand. Pärast ei ole ühtegi noort meest näha old kellel veel himmu oleks old kuningatütart piastma minna. Ehk küll kuningriik ja suur palk lubati. Ei ole see ühtigi aidand. Ka kuninga oma pojad ei ole miski hinna eest julgend piastmese katsed ette võtta ehk küll kuningriik lubati ja ema neid silmavees oli palund õde piastma minna ei ole pojad siiski julend minna. Elu old ikke armsam kui kuningriik ja suur vara. - Nanna va hia sõber venind nagu vanad inimesed ütlesid kuud voonadeks ja päävad viigudeks: (Selle juttu järele on enemuiste iga pööripävade vahet ehk neli kuud voonaks või kuude koguks üitud ja sõela tähtede järele päivi arvatud. Sest seitse tähte sõelas ja igal tähel pää. Sai sõelatäis päivi siis loetud need päävad kokku: "sõela täis" ehk sõela viik pärast on ka lühemalt (sõela) viigus (sõela) viik viitus ajaviit õhta ajaviit. videviku viigudelle videviku viikuselle. j.n.e. Mis vist niisamma päävade mööda läind ajamõet oli ehk mööda läind aega tähendas. Nanda seletab selle juttu rääkija. Ja muul viisil ei oska seda arvata mis on aja voona ehk päävade viik viig ehk viit. A. Sch. -) Iga mees tiadis küll et kuningatütar vanapagana kääs on ja kui suurt palka kuningas piastjalle lubas. Aga või venike see nii kerge on kätte soada. Kiski ei ole julgend katsuma minna. Aegamesi kadund õnneotsijate hulk ja viimaks ei nähtud änam ühtegi noort meest, kis veel oleks vana kuninga kääst tema ainukese tütre piastmese katseks juttugi teind. See rõhund vana kuningad väga nii et ta juba kurvastuse pärast on aigeks jäänd. Küll oli õnnetu kuningaemand ööd ja päävad Taev-isad palund aga kõik ei nähtud midagi aitama. Nähti nagu oleks vana taevaisa nende kurva vanemate palved oma lapse eest kuulmata jätt.- Aga Taevataat tiadis nõu mis tema tegi ja inimestele õpetuseks andis: et inimesed piavad teineteisele andeks andma ja leppima ja ei mitte üheteisega tühja ilmaliku asjade pärast viha pidama.- Seda sai koa meie kurv vana kuningas näha. |
|
| |
|
|
| |
Meie vanal kuningal old noorest aast juba vana vihamees keda ta silma otses ei oleks võind näha ja ta oleks ta küll mua pialt suotumaks ära kaotand kui teine kuningas temast mitte vaksavõrt vägevam ei oleks old ja piale selle kõneldud veel et tema vanal vihamehel üksainus poeg olla kis aga ästi julge ja agar noormees olema ja kellegi eest ei pia kartma ega kohkuma. Kus aga tema oma pojad arad ja kelmid olid. Siis ei julgend keegi tema vihamehe vasta võitlema minna. See oli mitu korda meie vanad kuningad vihastand kui tema poegi rahvavanemad on lait ja naabri kuninga julged poega kiit. Ehk temagi vahvatest meestest lugu oli pidand käind see siiski läbi tema südame et rahvas tema poegadest ei ole lugu pidand ja et poigad juhmid julguselle, ahned aule old.- |
|
| |
|
|
| |
Nanda jõudnud aeg ruttu edasi ja meie vana kuninga vihamehele reagitud sulaste läbi ette et tema vana vihamehe tütar vanapagana juures vangis olema ja et keegi ei julgema teda sialt piastma minna. See kuningas üteld oma sulastelle: "Võibolla et Taevataat sellepärast selle viletsuse tema piale lasi langeda et ta ennast parandaks ja mitte nii leppimata ja kange ei oleks oma naabrite vasta ja tühja viha ei piaks: Võib koa olla et vanamees isi oma kangusega oma tütrelle niisugust viletsust tegi ja oma tütre kurjavaimule lubas." |
|
| |
|
|
| |
pag. 77 Poeg kuuld seda lugu ja üteld isale. "Kui sial mitte ühte noort meest ei leitud kis selle vaese tütarlapse piale oleks alastand ja teda püind vanapagana kääst ära piasta siis tahan mina minna ja teda katsuda ära piasta." Isa aga üteld: "Sina ei pia mitte minema tema isa ei ole meiega ära leppind ja piab ilmaaegu viha meiega ja sina lähäd veel tema tütart piastma. Soad sina surma kis siis veel meid vanu inimesi aitab ja päranduse pärib. Tal on omal kaks poega eks need läha soabki teine otsa teine jääb järele. Aga soad sina otsa ei meil ole tuge kuskil änam."- |
|
| |
|
|
| |
Meie julge kuningapoeg aga ööld: "Isa, kas see on nüid see õpetus mis sa alati õpetasid et meie piame kõiki inimesi aitama ja kõigi piale alastama ehk oleks see meie kõige suurem vihavaendlane olema aga meie piame teda ikke ädas aitama sest sa ütlesid et Taev-isa on küll suure vihaga aga on siiski armastusele ja halastusele suurema võimuse and ja on armastuse ja halastuse üle oma viha valitsema pand. Ja taevaisa ei ole vanapaganadki ära hukand oma viha läbi vaid on ta piale veelgi alastand ja on teda mua alla elama pand. Kui pailu änam piame meie oma vihavaenu unustama. Ja sa isi ütled omiku vihas- tad õhta alasta, rohkem pole inimesel tarvis teise piale vihane olla ja ütled et seegi põle õige et inimene ühe pääva teise piale vihane on. Kui meie nüid selle ilma süita tütarlapse laseme hukka soada ja ei püia teda piasta võib olla mis kurja Taevataat meie piäle laseb tulla ja võib tema inge meie kääst nõuda. Ega tütar sellepärast süialune ole et isa meiega vihane on. Võib olla et ongi Taevaisa mind sellepärast loond nii julgeks et mina seda vaest tütarlast pian ära piastma ja teid ära lepitama. Taev-isa soab mind aitama teda piasta. |
|
| |
|
|
| |
Vana kuningas ja kuningaemand olid nuttes oma ainsa lapse kaela ümber akkand ja veelkord palund et poeg seda nõu järele jätaks. Aga poeg olid ööld: "Ei isa see ei lähä et mina teda vanapagana kätte jätan, kui teilgi üks tütar oleks ja sel niisammasugune õnnetus juhtuks, kui suur oleks teie rõõm kui teie teda jälle piastetud saaksite. Ehk oleks see piastja teie kõige vihasema vaendlase poeg, teie lepiksite ikke temaga ära." - |
|
| |
|
|
| |
Nüid oli kuningaemand koa vanad kuningad palund ja üteld: "Laseme oma armsa lapse minna ja palume Taevaisad et ta teda aitaks seda ilma süita tütarlast piasta ja et ta teda oiaks ja kaitseks. Nüid oli vana kuningas koa järele and ja ööld: "Mine pojake ja katsu ehk võid seda ilma süita elu piasta, küll Taevaisa meid jälle aitab kui sa ei piakski änam tagasi tulema, siis taevas taevaisa juures soame jälle kokku. Mine veel pojake enne iietarga juure. Tema on Taev-isa sulane ei tia ehk teab tema sind veel õpetada ja palub taevaisad et ta laseks so teekäiku korda minna. Ära unusta teda ega ole oma julguse piale suurelene sest tema on Taevaisa sulane ja võib sulle tema sõnu kuulutada sellepärast kuule tema nõu ja ära põlga tema hiad nõu ära." Vana kuningaemand oli pojale veel kaela akkand ja suud and ja üteld: Armas poeg palu Taevaisad et tema sind aitaks seda neitsid piasta sest taev-isa ei jäta sind iialgi abita kui sa tema piale loodad ja mõtle ikke et sinu ema koa on kord neitsi old ja et see tütarlaps niisamma võib ema olla ja tema ja tema lapsed soavad sind õnistama. Aga ära aga miskid muud patumõtet mõtle vaid ole õiglane ja puhas ja oma ema palve läbi soad sina teda piasta, küll Taev-isa kuuleb ühe ema palvet oma ainsa poja eest." - |
|
| |
|
|
| |
pag. 80 Meie noormees oli veelkord ema kaela akkand ja oli üteld: "Jah armas ema mina usun et taevaisa mind sellepärast on nii julgeks loond et ma seda ilma süita neitsid piastan ja loodan et taev-isa sinu palvet kuuleb ja minu tee laseb korda minna." - |
|
| |
|
|
| |
Nanna soat vana kuningas ja tema emand oma ainsa poja teise kuninga tütart piastma kis tema vihamees oli. Meie julge kuningapoeg old aga paar korda metses seda kuningatütart näind, oli temaga mõne sõna kõnelend ja oli teda salaja armastama akkand, aga nüid valutas ta süda et see neitsi nüid vanapagana kääs vangis oli, oma vanematelle ei ole ta seda julgend reakida et ta seda kuningatütart on enne näind, küll aga palund ta Taev-isad et taev-isa tema tee laseks korda minna. Jah Taev-isa isi oli armastuse inimeste südamesse and ja kuulis koa kui armulesed vanemad oma lapse eest teda palusid ja kuulis kui hia noormees oma mõrssi pärast teda palus. Noormees tiadis et tütarlapse isa iialgi teda oma vihavaindlase poega oma väimeheks ei võta. Ja kartis oma vanemaid selle pärast kurvastada et tema jüst oma isa veri- vaindlase tütre oma mõrsjaks oli valitsend. Selle pärast oli meie noormees nüid kõige palavamad palved taevaisa ette kand et tema oma kullakest võiks piasta ehk temaga ühes surra. |
|
| |
|
|
| |
Noor piiga valas palavaid pisaraid oma vangipõlves, ootas ja lootis et kui keegi muu teda ei piasta aga et peiu ikka teda piastma tuleb. Ööd ja päävad palus ta taevaisad et see teda abita ei jätaks. Ja taevaisa ei jäta kedagi aitamata kis tema piale kindlasti loodavad. Nanda oli ka lugu seegi kord. Noor kuningapoeg sõit linnast väl´la, rahvas aga kohe küsima kuhu kullane sõidab, kas kosjateele või sõjateele? Kuningapoeg ööld: "Ei kahte kummaskisse, lähän ühe targa taadi kõnet kuulama." - Kuningapoeg sõit iide. Iietark küsind: "Kuhu kullasta sõidab, hõbedane obust ajab?" Kuningapoeg kost: "Ei ma ole kullane ega ole õbedane, olen lihane inimeselaps nagu teisedki inimesed ja tulin oma nõdra piale teie kääst tarkust küsima." - |
|
| |
|
|
| |
Meie noor kuningapoeg jutustand nüid iietargale naabrikuninga tütre kadumese lugu ja küsind nõu mis iietark sest arvab kui tema seda tütarlast piasta katsub? |
|
| |
|
|
| |
pag. 82 Iietark üteld: See on väga armas ja kallis nõu kui teie teda piasta tahate ja et sina seda ette oled võtnud seda ilma süita neitsid piasta siis laseb Taevaisa seda tõesti korda minna ole aga vapper ja ära karda küll taev-isa sind oiab. Sest see tütarlaps palub iga pää ja öö alandlikult ja silmaveega taevaisad et see teda piastaks. Küll Taev-isa kuuleb sind ja teda kui teie puhtast südamest teda palute ja appi üiate. Aga mine esti sinna linna ja küsi enne tuuletarga enese kääst hiad nõu küll tema sind õpetab mis sul teha tuleb mo pojuke ja Taevatoat soab sulle igas asjas õnne andma. Kuningapoeg sõit iietarga nõu järele sinna linna tuuletarga juure kus vana kuningas oma tütart kurvastas ja kus kuningaemand murest murtud iga öö ja pää silmaveega oma kadund tütart taga leinas. |
|
| |
|
|
| |
Meie julge kuningapoeg läind kohe Tuuletarga juure nõu küsima. Tuuletark rõõmustand väga ilusad noortmeest nähes ja et noormees ei vara ega riiki ei ole palgaks ihaldand nagu teised enne teda vaid aga õpetust ja tarkust tema kääst tuli otsima. Ja üteld nooremehele: "Kui sina julge noormees seda ilma süita tütarlast tahad ilma ahnusepag. 83 ta ja aupalgata piasta siis ei sua Taevaisa oma abi sulle mitte keelama." - Ja tuuletark reakind nüid kuningapoiale kuda suur Manatark oli kotka läbi õpetand kudaviisi kuningatütart vaja on ära piasta. Meie kuningapoeg ööld: "Enne tahan mina tema vanemate kääst paluda et nad teda siis kui ma tütarlapse olen ära piastnud teda mulle naiseks lubaksid tulla." - Ja nüid kõnelend kuningapoeg targale et nad teineteist juba ennem olid tund ja et tema seda tütarlast oli armastama akkand. Tuuletark ööld: "Nüid tunnen mina et sa teda piasta võid sest et see vanaisa enese nõu on olnud et teie teineteist läbi viletsuse ja vaeva piate kätte soama et kui teie tõesti truud ja kindlad olete tema isi teile pärast seda suuremad õnnistust võib anda. Vaata seeläbi võid sina vanemate viha lepitada. Sellepärast ei võind teised teda piastma minna et Vanaisa isi teda sinu jaoks oli loond. Taevaisa tarkus on imelik ja käib ikke üle inimese mõistuse." Nüid läind meie Tuuletark rõõmsa südamega kurva kuningapoari juure ja tänand südamest Taevatoati kis kõik imelikud as´ad siab ja teeb ja inimesi karistab et nad hukka ei lähäks. Tark kõnelend seda lugu kuningalle. Aga vana kuningal old see siiski veel vastameelt et tema oma pojad kis koa noored mehed olid ei julgend endi ainuma õe piastmest ette võtta ega leitud tema riigi seestki nii südid ega julged noort meest. See vihastand ja kurvastand väga vana kuningad et nüid tema vihamehe ainus poeg tuli tema last piastma, sellepärast ei ole kuningas esti Targa juttu taht kuuldagi võtta. Aga tark ööld: "Kas sina veel ikke taevaisa tahtmese vasta paned ja oma tühja jõnni aad. Taevatoat võib sind veel suurema viletsusega nuhelda kui sina oma vihamehe vasta nii leppimata oled. Ja pialegi oled sina oma kuningliku sõna and ega ole siin kellegille vahet teind olgu tema sinu vihamees ehk kis tahes vaid iga noormees, kis sinu tütre piastab soab oma palga ja nüid ei või sina oma sõna änam tagasi võtta. Pialegi on julge vihamees kaugel parem kui arg poeg kodu. Ja Taevaisa ei salli iialgi et lihalikud inimesed üheteisega vihavaenus elavad." |
|
| |
|
|
| |
Viimaks and kuningas targale järele ja käskind julged noort meest oma ette kutsuda. Kuningaemand kuuld seda juttu ja ruttand koa julged meest vaatama. Meie noor kuningapoeg astund kartmata vana kuninga ja tema abikaasa ette. Noormees teretand kuningad ja tema emandad lahkesti. Vana kuningas näind et noormees on alandlik ja lahke old ja vana kuninga meel läind koa lahedaks ja üteld: "Tere tulemast minu sõber ehk küll mina ja sinu isa kahekesi vihamehed oleme ei ole sina siiski sest oolind. Ja oled tuld mind trööstima ja minu lapse elu piastma. Ja kui see piastmene sul korda lähäb ei taha ma oma kuningriiki pärast oma surma sulle keelata. Ja pialegi kui soa tahad ja kui minu tütar sind piaks armastama ja sina teda, sis ei keela mina teda sinule naiseks tulemast. See on mis ma igale piastjale olen luband ja oma poole varandust - aga tänini ei ole ükski julgend minu last otsima minna." - Meie noor mees aga kost: "Ei sinu kuningriiki ma ei taha ega sinu raha, vaid teda ennast ja see olgu minu piastmese palk. Sest et ma teda olen enne juba armastand." - Kui emand kuuld seda ja langend nooremehe kaela kinni ja palund silmaveega oma lapse elu piasta. |
|
| |
|
|
| |
Kuningapoeg aga üteld: "Jah! Armas emand paluge aga Taevatoati et ta meile tarkust ja jõudu annab siis lähäb piasemene meile korda ilma tema abita ei ole meil ühtigi võimalik teha." - Ta jättis kurbi vanemid jumalaga ja ruttand Tuuletarga juure. Tuuletark and ernekoti kuningapoja kätte Ja nüid akkand meie julge kuningapoeg Tuuletarga õpetuse järele oma teekonda ette võtma. Vana kuninga pojad old aga südamest rõõmsad et julge mies kuningriiki ei taht. |
|
| |
|
|
| |
Meie julge kuningapoeg rutand tuuletarga õpetuse järele teele, ernekott seilas, üle küngaste ja mätaste, soode ja aasade ikke otsekohe päävalooja poole suure metsa ja loane sisse. Tark ja kuningaemand soovind südamest noore mehele õnne ja kuningaemand ööld: "Kui see noormees minu õnnetud tütart armastab siis ta piastab ta küll ää. Sest armastust lõhub kal´lud puruks ja murrab ahelad katti. Ja Taevaisa on ikke nende abimees kis truult üksteist armastavad. Piaks ometi armuline Taev-isa minu silmavett ja palvid kuulnud olema!" Nii ohanud kuningaemand veel julged meest järele vaadates kunni mets noore mehe nende eest ära kattis. |
|
| |
|
|
| |
Kuningapoeg aga sammund möda tundmata metsa edasi ja poetand vahel ernid maha nagu tark oli õpetand. Et tagasitulles ära ei eksi. Soand juba hulk muad möda loant ja kõrbe edasi läind, sial näind kuningapoeg korraga ühe suure kibi. Kuningapoeg visand ernekoti seilast maha, puhand natuge aega ja arvand kohe et see on see samma kibi kust tee mua alla lähäb. Kuningapoeg löönd voasukese jala kannaga kolm korda vasta kibi ja ööld: |
|
| |
|
|
|
|
103 |
Kerki kerki kibikene
|
|
|
|
104 |
Tee teeda tulijalle
|
|
|
|
105 |
Anna ruumi astujalle.
|
|
| |
Kohe kerkind päratu suur kibi isienesest mua seest väl´la ja tee läindki trepi moodi mua alla. Kuningapoeg läind kibi alla tee piale ja kohe vaond kibi jälle isienesest oma auku tagasi, kuningapoeg astund käsikaudu ikke allapoole mua alla soand juba ulk moad edasi läind siis tuld viimaks üks uks vasta. Kuningapoig löönd jälle oma voasukese ehk kuura kää nimetusesõrmega kolm korda ukselingi külge ja ööld: |
|
| |
|
|
|
|
108 |
Mine lahti uksekene
|
|
|
|
109 |
Ava end altilma väravad
|
|
|
|
110 |
Lase oidjad uinuneda
|
|
|
|
111 |
Valvajad aga vaibuneda
|
|
| |
Uks läind kohe isienesest jälle lahti ja kuningapoeg läind alla ilma. Soand kuninga poeg uksest läbi üle lävepaku allailma astund, kohe praksatand uks isienesest järel kinni. Allilmas old kohe suur lai tee kuningapoja ees mis libamesi mäest alla läind. Kaugel tee ots' paist ka kohe vanapagana elumajad. Kuningapoeg sammund aga edasi ja pand imeks et siin kõik isi viisi ilm old kui mua pial. Puudel old õbeda- ja kullakarva lehed aga ei tuuleõhk ole neid liigutand ei ole linnulaulu metses kuulda old. Kõik old nagu hauas vagane ja sumpus. |
|
| |
|
|
| |
Kuningapoeg sammund aga agarasti edasi saagu mis soab, old küll läpastand ja lämpund õhk ja ais ninas aga ei julge mees ole sest oolind. Kuningapoeg astund vanapagana õue üks nagu vilksatand korra ukse vahelt voadata teda ja kadund jälle ära. Tüki aa pärast tuld vanapagan isi väl´la teind omale lahke näo ja teretand kuningapoega ja küsind: "Kus kaugelle külamees vennike lähäb?" - Kuningapoeg kost: "Ei tia vennikene kedagi ühti kust see tee ots vasta tuleb! Olen ilma teenistuseta keegi ei taht änam pialilmas mind sulaseks võtta tulin õite allailma voatama kudaviisi siin lugu on ehk soan siia mõne juure sulaseks kaubelda!" - Vanapagan mõeld: "Üsna kena noormies võib olla ehk tuleb mulle viimati väimeheks ja ennä eks ole üks ing jälle minu oma ja lapsed ja lastelapsed pialekauba." - Ja ööld: "Minul ongi jüst sulast tarvis ei tia ehk soame kaupa kolme oasta teenimese eest annan sulle külimitutäie kulda ja kehikutäie õbedad, vaske võid ühe vana vakatäie veel pialekauba soada söök ja riided võid kõik priild saada noh oled selle kaubaga rahul?" - Kuningapoig ööld: "Eks või korraks ää katsuda, on paha võib jo pärast ää minna." Vanapagan ööld: "Muidugi neh see on jo ikke meeste viis ega minagi vägise sunni teenima, kui ei taha ei taha, võid jälle minna, aga palka enne ei saa kui kolm aastad oled ära teenind." - Oldgi kaubad koos. |
|
| |
|
|
| |
Vanapagan viind nüid uue sulase tuppa näidand kõik oma töö ja tallituse uue sulaselle ää ja viind siis viimaks uue sulase oma tütrid koa vaatama. Need old väga toredas tuas ästi uhked siidiriided old neil seilas ja kuldsõrmused kalli kibidega väl´la ehitud hiilgand sõrmedes: kõik old nii toredad teised et las aga olla. Vaene kuningatütar kammind ja sugend uhke piigade juusid ja old nii kahvatu ja lahja et kuningapoeg ei ole änam teist ära tundki. Ja voadand ja imetsend põrguneitside toredust ja ilud, ega ole vaest vangi tähelegi pand. Tütarlaps aga tund noore kuningapoja kohe ära ja arvand et see ikke teda piastma on tuld. Ja rõõmu pärast värisend tütarlapse kääd. See aga vihastand põrgupiigasid nii väga et kohe on sõimusõnu ja jalahoopisi vaese vangi pihta and. Tütarlaps kannatand kõik sõimusõnad ja jalahoobid rahulikult ää ega ole sõnagi vasta lausund. Vahest voadand nagu abi otsides salamahti vesise silmadega nooremehe poole. Noormees tund küll südamest haledust vaese piinatud tütarlapse üle aga ei ole änam oma mõrsjad ära tund. |
|
| |
|
|
| |
Ehk küll põrguneitsid kõige suuremad lahkust on nooremehe vastu ülesse näidand siiski old nende vali ümmerkäimine vaese vangi vasta nooremehe südame külmaks teind. Kui vanapagan nooremehega toast väl´la tuld, kuuld noormees jällegi tütarlapse haledad nuttu ja palumise jaalt. See tegu teind meie kuninga- poja meele koguni nukraks ja ta küsind vanapagana kääst: "Kis see orjatüdruk on kis nende uhke neitside juusid suges: ja keda need nüid sial suomavad ja peksavad?" - Vanapagan ööld: "See on üks vaa laisk orjatüdruk ma sain ta mua pialt ühekorra ühe töö juure pialekauba kingitud. Aga oia sina tema eest et sa temaga üht sõna ei reagi ega tohi tema sinuga koa reakida sest muidu nõiub ta sinu kohe ära. Aga minu tütardega võid sa nii pailu aega viita kui sul süda kutsub alati võid sa kartmata nende juure minna kui sa aga tahad. - Aga selle nõiatüdruku eest oia ennast kui sa üle minu keelu temaga sõbrustama akkad ehk ühe sõna temaga reagid siis on meie kaup kohe katti ja võid veel oma pia kaotada sest tema nõiub sind kohe ää ja õpetab sind ulla tempa tegema minu ja minu tütarde vasta. Aga niikaua kui sa temaga tegemist ei tee piab sul kõige parem elu olema. Ja veel juhtub sul mõte olema mulle väimeheks tulla, siis tahan ma poole oma varandust sulle anda." - Siis näidand vanapagan kõik oma kulla ja varanduse kambred noore mehele ää. Soand kõik ära näidatud siis and ta noore mehe kätte ühe kuldkepikese ja ööld: "Kõik toimetus ja tallitus on sul selle kepi läbi kerge. Kui tahad kedagi tööd ette võtta siis puudu selle kepikese otsaga kolm korda selle asja külge ja ütle see töö mis sa tahad tiha siis soab sie töö isienesest valmis: Ma sain selle kalli kepi kord salaja ühe nõianaise abiga põhjamua suure Targa järelt ära varastada, selle kepi sees on ime loomese salavägi varjul. Temaga võib kõiksugu imed ära tiha. Mina aga ei oska kõiki tema salakunsti viel. Nüid ei ole sul iga pää muud tiha kui rakendad valge obuse iga omiku tallist vankre ette võtad vikati ja riha ligi sõidad heinamuale käsid kepikese läbi vikati akata heina niitma kui küll arvad olema siis löö jälle kepikesega vikatilöö külge kolm korda ja ütle: "küll jo, jää seisma" - Niisamma käsid riha loogu võtta ja seisma jääda heinad vankrille minna ja köied ümmer siduda. Kõik on sul kerge teha käsi aga ja keela iga asja külge kolm korda kepikesega puudutates ja töö on tehtud. Kui saa aga minu keelust üle lähäd ja selle orjatüdrukuga sõbrustama akkad siis võtan ma kepi jälle ära ja saa piad isi kõik akkama tegema mis nüid kepike sulle tieb, ja võid ka veel oma pia kaotada. Sest ilma minu luata ei piase sina siit änam väl´la." - Siis viind ta nooremehe kööki kus juba orjaneitsi oli nooremehele söögi valmis keet. Köögi kõrvas old kammer ja ase kus noormees elama ja magama pidi. Vanapagan ööld: "Nii siin on seekord sinu korter, edespidi võid paremad saada kui sa aga isi tahad. Ja kui sa minu väimeheks tahad tulla siis võid minu pärast selle orjatüdruku veel pialekauba saada." - |
|
| |
|
|
| |
Vanapagan läind oma teed ja kuningapoeg jäänd üksi oma kambri. Õhtasöögi aal kand jälle orjapiiga toidu lauale aga noormees põle änam oma endist pruuti ära tund. Nii old tütarlaps ära lõppend ja näost lahjaks ja alla jäänd. Nanna läind mitu pääva mööda. Kuningapojal old kerge elu põle muud tiha old kui kuldkepikesega tööriistu taga sundida ja töö oldki tehtud. Heinad läind isi obuse ette ja ämred kand isi vee kaost obuse künasse põle mihel muud tiha kui kepikesega käskida. |
|
| |
|
|
| |
Ühel õhtul läind kuningapoeg ka vanapagana tütrid voatama need võtt suure rõõmuga noortmeest vasta ja viit nooremihe seltsis aega ja kutsund noortmeest tihti endi juure aega viitma ja viimaks soand jo nii sõbraks et põrguneitsid on juba noortmeest palund juba öössi koa endille seltsiks olla. Noormees mõeld ühel õhtal lähän õite piale eks sial siidisängis ole pehmem puhata kui siin kõba õlgede peal. Õhta videviku aal noormees söönd laua juures ja orjapiiga läind vanapagana tütarde asemid tegema. Noormees soand söönd ja siand siis sammud põrgupiigade kamre poole. Vanapagana oma kamre uksest mööda minnes kuult ta kuda vana jätis isi norsand ja norisend magades, et seinad põrund kohe. |
|
| |
|
|
| |
Põrguneitside kamri ligi jõudes kost sialt aga ale nutt mehe kõrvu mis vaese kuningatütre suust tuld, keda põrguneitsid paergu parajasti pekst ja piinand. See valukisa käind nagu nuga kuningapoja südamest läbi ta pidand vaest tütarlast appi minema. Sial tuld talle aga vanapagana kõba kield miele ja kuningapoeg siand kurva mielega sammud oma kamre poole tagasi. Soand tüki aa pärast siis tuld tütarlaps vesise silmadega kööki tagasi. Noore kuningapoja süda ei ole änam jõund ära kannatada, ta rutand tütarlapse juure ja küsind mikspärast teda nii väga piinatakse. Neitsike kost: "Oh! noormees: ma olen üks väga õnnetu inimene ma olin kuningatütar mua pial aga vanapagan varastas ja pettis mind kavalusega ära ja tõi mind siia vangi oma tütartelle mängukanniks; kus nad mind nüid iga pää piinavad ja vaevavad. Ja kõik selle pärast et nooredmehed mua pial neid ei taha ega armasta kui nad vahel mua pial käivad." - |
|
| |
|
|
| |
Nüid alles soand kuningapoeg aru et see vaene orjatüdruk tema oma pruut oligi ja et vanapagan kartuse pärast teda keelas vaeselapsega reakimast. Nüid reakind kuningapoeg kuda tema on teda piastma tuld ja ei ole tütarlast änam ära tund. Kuningatütar aga ööld: "Ma tundsin sind kohe ära esimesel silmapilgul aga ma sain selle eest kõbasti karistada ka keelasti kangesti ära sinuga mitte üht sõna reakida. Nüid kallistand kuningapoeg oma pruuti kõige õrnemalt ja old nüid palju teineteisele reakimast. Kuningapoeg hoind nüid õrnalt ja armsalt oma mõrsjad oma rinna naal ja süles; ja nutnud mõlemad. |
|
| |
|
|
| |
pag. 96 Nüid reakind kuningatütar kuda vanapagana tütred endid pialt küll ilusaks ehitama ja moondama, all aga olema ihu kõik nagu ussinahk ja soomused. Ja et vanapaganal midagi varandust ei ole, kui see mis ta silmamoondamiseks on sünnitand ja vili mis ta mua pialt inimeste järelt varastab. Kui nad kaua olid aru pidand üheskoos, läind nad viimaks teine oma kamre ja teine oma kamre magama. - Jah eks see olnud jälle vaese tütarlapse ema palve kelle pärast Taevaisa noort kuningapoega vanapagana tütarde võrgust lahti piastis ja ta silmi selgitas, et ta libeda tee piale ei pidand sattuma! - |
|
| |
|
|
| |
Teisel pääval oli juba põrguneitsidel ja vanapaganal aru kää et asjad änam õigel korral ei ole. Kuningatütar oli veel teisel omikul läind vanapagana tütrid riidesse panema oli aga veel ästi sõimata ja tõugata soand ja ei ole änam kästud ennast nende silmi anda. Vanapagan tuld koa pääval oma kamrest väl´la ja kutsund kuningapoja oma ette. Võtt kuldkepikese noore mihe kääst ää ja ööld koleda jaalega: "Miks sa üle minu käsu astusid? Nüid ei soa sina änam kuldkepikest omale ette, vaid piad isi tööd tegema seda oled sa isi taht. Hia siis küll tee koa isi tööd. Tüdrukul on köögis ammetid ja sina piad väilas tööd tegema et teil änam aega põle tühja juttu lobiseda, õhta ole valmis mo juure tulema ma juhatan sulle omse pääva töö ära." |
|
| |
|
|
| |
Õhta läind kuningapoeg vanapagana juure vanapagan mõeld ei ma anna talle esti väga rasked tööd ehk ta akkab mind viimaks paluma ja ööld: "omme ma sulle väga rasked tööd ei anna ehk parandad veel meelt, on sul vaja valge obuselle heinu tuua ja vett talle ette kanda ja sõnnik tallist väl´la aada et obuse ase puhas on. Aga oia et sul obuse eest heinad ega vesi ots' ei ole ja sõnikud obusel all ei ole kui ma vaatama tulen. Muidu soad mo kääst soomata ja võid veel oma pia kaotada. Sa nääd nüid et sul änam kuldkepikest ees ei ole sellepärast piad isi tööle akkama.-" |
|
| |
|
|
| |
Kuningapoeg tuld kööki, kuningatütar küsind mis tööd omseks teha anti. Kuningapoeg üteld: Ei suuremad ühti pian valge märale heinu tooma ja vett ette panema ja sõniku obuse alt koa väl´la aama et obuse ase puhas on. Tütarlaps ööld: "oi see on üks suur töö mis sina ei jõua teha sest see valge mära on üks vana nõiamoor kis isiennast vanapaganalle on ära müünd ja kellega ta need kaks tütartki on soand. Sellepärast vanamees ta eest oolt piabki. Ta ei söö küll loomulikult heinu aga ta sööb seda nõiduse vääga sulle kiusatuseks vanapagana tahtmise järele ära nõnda et viiskümmend miest temale heinu ei jõua ette kanda ega sõnnikud kasida. |
|
| |
|
|
| |
Äga ma tahan sind õpetada: mul on siin üks pihlakapuu kepp keda üks suur Maanatark põhjamualt mulle soatis võta see kepp omale igale poole töö juure ligi ära teda enesest kuskille maha jäta. Sa rakenda valge mära vankre ette nagu ennegi ja mine heinu tooma kui keegi ei taha sinu sõna kuulda siis anna neile pihlakast keppi maitsta küll siis töö edasi lähäb. Kui aga valge mära ei taha veel sinu sõna kuulda siis anna talle pihlakasega mõni hoop pahema ehk voasukese kõrva taha küll ta siis vidama hakkab. Ja kui ta jälle pailu sööb ja joob siis anna jälle mõni hoop pahema kõrva taha ja ütle et ta enne teist hommikud ei tohi heinu ää süia ega vett künast ää juua. Küllap kepihirm kõigile keeled suhu loob. Piale selle pidand veel kuningapoeg ja -tütar nõu kuda neil võimalik oleks vanapagana järelt nõiduseriistu ja kuldkeppi kätte soada ja siis ära põgeneda. |
|
| |
|
|
| |
Teisel homikul rakendand kuningapoeg valge hobuse rakkesse ja pand vikatid rihad piale ja hakkand heina-aasale minema. Aga vat vennike ei valge hobu kuule änam sõna ega võta tühja vankertki vidada.- Aga kuningapoig võtt pihlakatubina ja and mõned jutid valge märale voasukese kõrva taha. Oi vennike küll see toond kohe elu valge mära sisse ja läind heinamoale mis välkund kohe. Niisamma soand koa vikat ja riha pihlakatubinast enne kui tööle on akkand. Oi küll pihlakakepp on kõigile elu sisse aand. Soand heinad koju toodud ja lakka aetud ja kuningapoeg and valge märale heinad ette. Kus selle aaga old valge märal ammugi heinad sõimest ots, kui kuningapoeg uusi on toond. Ei siingi pole muu nõu aidand kui pihlakatubin tööle. Valge hobune kiunund ja vingund aga mehe kää, viimaks hakkand inimese keelel armu paluma. Mees ööld: "Siis vaest jätan järele kui sa ei luba mo kääst enne kolme pääva vett ega heinu tahta." - Valge hobune luband siis jätt kuningapoeg peksu järele.- Soand töö toimetud old mehel aega küll. Tütarlaps tallitand köögis endille süia tiha ega ole teda änam lastud vanapagana tütarde ligi. |
|
| |
|
|
| |
Piale keskhomiku tuld vanapagan sulase tööd vaatama ja leind kõik korras olema. See vihastand vanapaganad väga ja ööld kuningapojale: Hia küll, õhta tule mo juure et ma sulle teiseks homikuks tööd annan selle tööle sina ei kõlba. Kui vanapagan ära oli läind üteld neitsi kuningapoja vasta: "See Põhjamua suure targa pihlakakepp võis vist väga valus olla ega muidi vanamees nii vihane ole, sa võisid vist valge märale liiga teha ega muidu vanamees sind selle ammeti pialt ära luband aada." Kuningapoeg kost: "Noh! Andsin ikke koa, omast kohast tegin esti teisele hiad viledad jatad alla kui heina-oasale läksin. Pärast piastsin teise keelepärgad lahti, akkas jo inimese keelil kõnelema." - Õhta läind kuningapoeg jälle vanapagana jutule. Vanapagan ööld: Ei sinna ammeti piale sind änam või jätta aga homme on sul teine töö teha sa piad laades (laudas) mul musta lehma ää lüpsma kis lüpsis seitse voati piima annab aga nanna et piima änam nisasse ei jää. Kui ma voatama tulen ja leian et piima veel nisades on siis kaotad sa oma pia." - |
|
| |
|
|
| |
Kuningapoig tuld kööki neitsi küsind.: "Noh mis tööd sulle omme tiha anti?" - Noormees kost: "Kästi musta lehma laades ää lüpsta kis piab lüpsis seitse voati piima andma aga nanda et piima änam nisadest leida ei ole kui vanapagan voatama tuleb. Kui piima nisadest veel leitakse siis pian seda oma eluga vastama!" Tütarlaps ööld: "Nagu näha püiab vana pagan sinu elu ja see kõik minu pärast mul ei ole nüid küll suurt viga ega ole mul midagi suuremad tiha kui sulle ja omale süia sest et vanapagan ega tema tütred mind änam ei tarvita. Aga meie piame põgenema kui meil elu armas on." - Kuningatütar õpetand omiku jälle noort meest ja üteld: "Võta jälle see põhjamua targa pihlakakepp ja löö kolm korda musta lehma voasukese poole sapsu alla ja veereta voadid lehma udara alla ja sunni lehma isi ennast igasse voati ära lüpsma ja ähvarda isi ühtepuhku pihlakakepiga lehma nuhelda küll ta siis piima kätte annab. Noormees läind laada juure musta lehma voatama ja võtt neitsi kääst pihlakakepi koasa. Kus lehm old üle mehe pia! - Mees ulatand aga parajasti udarad katsuda nisad old jämedad nagu redenipuu otsad et mehe pöo põle ümmer ulatand. Lüpsa siis selle nisast piim väl´la. Mees veeretand voadid lehma alla ja käskind lehma ennast piima voati sõerutada aga ei lehm tee sest väl´lagi nagu ei mõistaks ta mehe keelt. Aga nüid võtt mees pihlakakepi ja and lehmale kolma korda vaosuksese poole sapsu vahele. Oi vennike seda ulgumist mis nüid oli old. Ja kohe akkand lehm kuningapoja käsu piale isi ennast sõerutama ja lüpsma. Kui lehm põle taht sõna kuulda ega lüpsta, kohe ähvardand kuningapoig pihlakakepiga nii kaua kui kõik seitse voati piima täis soand. Noormees ähvardand veel lehma et kui vanapagan katsma tuleb udaras änam piima ei tohi olla. Aga kui piima veel udaras on siis tema kohe pihlakakepiga tööle akkab. Lehm lubandki irmuga mihe tahtmist täita. |
|
| |
|
|
| |
Soand piale keskomiku vanapagan tuld laada juure kuningapoia tööd voatama katsund lehma udara läbi leind udara piimast tühja olema. Vanapagan raputand piad ja ütteld: "Nüüd soan aru küll kis sull see hia õpetaja on; õhta tuled mo juure ma juhatan omseks sulle uue töö." - |
|
| |
|
|
| |
Kuningapoeg läind kööki oma armsa mõrsja juure ja reakind sial kuda vanapagan oli väga vihastand et ta lehma nisadest põle piima leind. Kuningatütar ööld: "Ei nüid ole meil änam armu loota kui meie ei soa siit nii ruttu kui võimalik on põgenema siis sööb vanapagan meid mõlemid ära." - Õhta läind kuningapoig nukra meelega vanapagana jüttule. Aga pagan teind omale lahke näo ja ööld: "Nüid vennike ei ole mul sulle änam tööd anda ja ma nään et soa tubli mees oled. Siis ma mõtlesin sind teenistusest lahti lasta aga sa piad veel kolm pääva oma mõrsjaga siin paigal olema. Ma olen tähele pand et sa seda orjaplikad oled armastama akkand siis mõtlesin ma teid siin enne poari panna ja teile pulmi tiha enne kui ma teid siit ära soadan. Nanda siis valmistage ja puhastage endid kõik valmis kaks pääva aga kolmandal pääval tulge mo juure siis tahan ma teid poari panna ja mo tütred soavad teile veel ilusad pulmakingitused ligi andma enne kui teie minu juurest ära lähäte. Aga oia et sa enne kahte pääva mind ei tule äratama ma tahan ennast ästi teie pulma vasta väl´la puhata." - |
|
| |
|
|
| |
Kuningapoig tuld kööki ja reakind kuningatütrelle mis lahke ja helde vanapagan tema vasta old. Aga kuningatütar ehmatand ää ja ööld: "Armas noormies kui meie nende kahe pääva sees põgenema ei soa kui vanapagan oma tütardega magab siis sööb vanapagan meid kolmandamal pääval ära. Ja piab oma tütardega meie lihaga pidu. Nüid võtt kuningatütar ja -poig nõuks vanapagana nõiduseriistu ära varastada selle aa sies kui vanapagan magas. |
|
| |
|
|
| |
Kuningatütar leind kuningapojaga vanapagana toidukapist köögis natuke nõiaunerohtu. Kuningatütar õerund unerohu peeneks tolmuks ja läind ja puhund läbi ukseprao vanapagana tuppa mis vanamihele ästi raske une piale toond. Nüid lipsand kuningatütar peimehega ukse vahelt tuppa ja voadanud ringi kus vanapagana nõiduseriistad seist. Kuldvitsake old laua pial selle soand kohe kätte. Aga kus muud kraamid old neid pole kuskilt leind. Viimaks läind kuningatütar vanapagana sängi juure voatama. Vanapagan magand sängis norinal ja üks must kast old kaindlas. No mis nüid teha ei soa kudagi kasti kätte. Kuningatütar pand küll veel unerohtu vanamehele nina alla et vanamies ästi magaks aga akka kastikest võtma võib olla ehk ärkab siiski ülesse ja siis on nende elu ots. |
|
| |
|
|
| |
Sial leind viimaks kuningapoig hia nõu. Ta võtt oma piast täi, pand selle vanapagana nina otsa, täi akkand nina pial kõbistama vanapagan võtt kää unisest piast kasti koane pialt ää ja akkand nina sügama. Ja kuningapoig võtt kasti ää. Kuningatütar pand viel rohkem unerohtu vanamihe nina alla et vanamies ästi raskesti magaks. Küll oigand vanapagan unes kolm korda kõbasti kui kuningapoeg kasti ää võtt aga uni old raskem ei ole mies ülesse ärand. |
|
| |
|
|
| |
Kuningatütar võtt kuldkepi laua pialt ja läind kuningapojaga toast väl´la, kuningatütar keerand vanapagana kamre ukse lukku ja and võtme kuningapoja kätte. Kuningapoig pist võtme oma tasku. Ja nüüd läind kuningapoeg ja -tütar teele. Tie pial voadand nad kastikest järele kastikese sies old kolm vitsaroagu üks pisike laas veega üks õbedast pisike lootsikuke kuldmõladega ja kolm kibi nagu lähkre (pesemise) kibid. Ja üks väga imelik kuld-pitserisõrmus mis pimedas on valged näidand. Kuningatütar voadand kõik asjad oolega järele ja üks kalaluust karbike old veel kasti põhjas. Seda nähes rõõmustand väga kuningatütar ja ööld kuningapojale: "Kui kõigi asjade takka vanapagan meid kätte soaks ei soa ta vee takka meid änam nii kergesti kätte sest ta oma nõialootsik on koa meie kää." Kuningatütar tuld oma peigmihega õnnelikul käigul ja tänand taevaisa kis neid nii armulikult oli hoind ja neile jõudu ja tervist and.- Aga korraga kuuld nad endi seila taga suurt kohinad tõusma. Ei tia kuda vanapagan oli ülesse ärand või olivad tütred ta lahti piast ja ülesse aand ja oli aru soand et nõiduseriistad varastud old. Ja ruttand kööki voata- ma aga ei ole põgenejaid kuskil änam. Kohe old vanapaganal aru kääs et nõiduseriistad kuningatütre ja -poja kää old ja kutsund kõik oma vaimud kokku ja ruttand põgenejaid taga aama. Kuningatütar ja -poig voadand tagasi ja näind et vana pagan oma vääga tuulekiirusega nende järele ruttand. Kohe võtt kuningatütar kasti seest kolm vitsaroaga visand road maha ja ööld: |
|
| |
|
|
|
|
156 |
"Veni veni vitsaroagu
|
|
|
|
157 |
Sõua ruttu suure'eksi
|
|
|
|
158 |
Kasva kärmest kõrge'eksi
|
|
|
|
159 |
Veni pikaks pilvedeni
|
|
|
|
160 |
Aa ladvad taevalaeni." -
|
|
| |
Silmapilgul kasvand määratu suur ja paks mets põgenejate ja vanapagana vahele. Kohin jäänd metsa taha seisma mets old nii tiht et vana pagan ei ole oma vaimudega änam läbi soand. Vanapagan jäänd metsa taha seisma ja soat sulased kottu kervid tooma kellega metsast teed läbi raiuda. |
|
| |
|
|
| |
Kuningatütar murd ruttu ühe puu kül´lest jälle kolm vitsaroagu pist kasti ja akanud kuningapojaga nii ruttu minema kui jalad aga vähe luband. Aga pailu jõuab inimeselaps vaimu eest põgeneda või oli Taevatoadi vägev käsi ja ema palved neile abiks kis neile nii pailu jõudu ja julgust andis ja vanapagana nii kohmetuks tegi et ta põgenejaid kätte ei soand. Piagi old mets läbi raiutud ja vanapagan ruttand jälle põgenejate kannule. Juba akkand altilma uks põgenejatele silma paistma kui jälle kohin seila taga kuulda old. Kuningatütar voadand tagasi ja näind kuda vanapagan oma vaimude seilas neile järele ratsutand. Kuningatütar võtt kastikese siest kolm lähkrekibi ja visand maha ja ööld: |
|
| |
|
|
|
|
165 |
"Kasva kaljuks paisu paksuks.
|
|
|
|
166 |
Kerki seinaks kõrge'elle
|
|
|
|
167 |
Piira pilvepiiredella."
|
|
| |
Kohe kasvand päratu suur ja järsk kal´lumägi põgenejate ja vanapagana vahele. Piiga võtt kolm lähkrekibi liiva siest ja pand kasti ja akkand jälle kuningapojaga edasi joosma. Kohin tuld mää taha ja jäänd sinna seisma. Mägi old järsk ja suur ei vanapagan ega ta vaimud ole üle soand. Vanapagan soat vaimud koju nee old silmapilk labidate ja kangidega tagasi ja lõhkund mäge imeruttu eest maha. Piagi old määl tie sies ja vanapagan ruttand jälle põgenejate järele. Põgenejatel old viel ligi kolmveerand penikoormad edasi joosta enne kui altilma väravate ette on jõund. Aga juba old kohin jälle nende kannul. Nüid võtt piiga vieloasi kasti siest ja tilgutand loasist kolm tilka vett maha ja lausund isi: |
|
| |
|
|
|
|
170 |
"Tõttaa tõtta tilgakene
|
|
|
|
171 |
Tekki esti tiigekene
|
|
|
|
172 |
Tiigekesest järvekene."
|
|
| |
Kohe asund lai järv vanapagana ja põgenejate vahele ja vanapagan pidand vie eest oma vaimudega mitu penikoormad tagasi taganema et järve ära ei upuks. Seda nähes möirand vanapagan nii hirmsasti ei kõik vaimud on värisend ja meie põgenejatel kõik ihukarvad on püsti tõust. Neitsikene võtt kolm tilka vett järvest tilgutand loasi tagasi ja and jälle kuningapojaga jalgadelle tuld. Vanapagan soat vaimud jälle tööle määratu suurt kaevandust teha ja järvevett sinna sisse mahutada. Ehk küll põrguvaimud kolmekordse rammuga tööd teind jõund ommeti meie põgenejad enne altilma ukse ette enne kui järv kuivaks on joost. Paadike old neitsi kääs, sellepärast läind ka vanapaganal aega et ta kohe järvest üle ei soand. Tuult ei ole allilmas koa old, kelle tiivul ta mehike üle järve sõit. - |
|
| |
|
|
| |
Altilma ukse ette jõudes kippund juba meie põgenejate rammu raugema aga hirm elu eest pand veel viimast jõudu kokku võtma ja kuningapoeg löönd kolm korda pahema kää nimetesesõrmega ukselingi piale ja ööld: |
|
| |
|
|
|
|
177 |
"Mine lahti uksekene
|
|
|
|
178 |
Aava end altilma väravad
|
|
|
|
179 |
Lase oidjad uinuneda
|
|
|
|
180 |
Valvajad aga vaibuneda." -
|
|
| |
Kohe läind altilma uks isienesest lahti. Ja meie kuningatütar ja -poig astund üle ukse küinise altilma tee piale mis juba mua piale väl´la tuld. Vanapagan seda nähes möirand jälle koleda jaalega (hialega) viha pärast et kõik mua on värisend kohe nagu tahaks ta altilma teed kokku lasta langeda ja ikke sel viisil põgenejad või surnultki kätte soada. Aga meie kuningapoeg põle sest oolind ja pöörand ümmer ja löönd oma voasukese jala kanaga vastu ust kolm korda ja ööld: |
|
| |
|
|
|
|
183 |
"Kuule käsku uksekene
|
|
|
|
184 |
Seisa kinni minejaile
|
|
|
|
185 |
Seisa kinni tulijaile.-"
|
|
| |
Kohe läind uks isienesest jälle kinni. Nüid akkand põgenejad möda treppi mua piale tulema, kuningatütre põlved taht alt ära nõtkuda, aga kuningapoeg toetand teda oma naal ja rondind ikke suure vaevaga pikkamesi edasi sest puhata ei ole tohtind. Nad kart et pärast vanapagan lõhub altilma ukse puruks ja soab neid ikke kätte. |
|
| |
|
|
| |
Viimaks jõund meie põgenejad suure vaevaga mua piale suure kibi alla väl´la. Vanapagan lõhkundki juba all altilma väravad. Aga piasemine old juba ommeti silma näha. Meie kuningapoeg löönd jälle oma voasukese (ehk pahema) jala kannaga vasta kibi ja ööld: |
|
| |
|
|
|
|
190 |
"Kerki kerki kibikene
|
|
|
|
191 |
Tie tieda tulijalle
|
|
|
|
192 |
Anna ruumi astujalle."
|
|
| |
Kohe kerkind kibi isienesest põgenejate eest ää. Ja jälle kaua aa pärast sai meie õnnetu kuningatütar päävavalgust näha ja lahked õhku ingata. Kuningapoeg löönd jälle oma voasukese jala kannaga vasta kibi ja ööld: |
|
| |
|
|
|
|
195 |
"Maga maga kibikene
|
|
|
|
196 |
Ära kuule kurja käsku
|
|
|
|
197 |
Ega õela irmutusta." -
|
|
| |
Nüid suitsetand kuningapoeg veel kibi pial üheksad sugu nõiarohtu ära et vanapagan änam eladeski mua piale väl´la ei sua. Küll möirand ja mürisend vanapagan veel mua all aga ei ole änam meie põgenejate järele soand. Kuningatütar ja -poeg last põlvili maha tõst kääd taiva poole ülesse ja tänand kõigest südamest armast taevaesad kis neid oli nii armulikult kaitsend ja oind ja neile tervist ja jõudu and et nemad eluga vanapagana küisist olid piasend. Soand nad taevatoati tänanud siis eit nad muru piale puhkama. Soand nad puhand jo hia tüki aega siis akkand nad erneteed mööda metset väl´la tulema. |
|
| |
|
|
| |
Enne aga kui nad vana kuninga juure on läind, läind nad iiele iietarga juure ja tänand sial viel kord taevaisad tema armu eest. Ja vana iietark õnnistand neid ja old väga rõõmus et kuningapoja tie oli korda läind." |
|
| |
|
|
| |
Kuningapoeg ruttand nüid oma mõrsjaga vana kuninga juure vana majapiasuke aga oli tihti suure kibi juures kolgakõrves voatamas käind et kas julgel kuningapojal korda lähäb kuningatütar piasta ja oli neid juba suure kibi alt näind väl´la tulema ja oli sest kohe tuuletargale sõna soat. Juba ulk moad linnast eemal tuld meie põgenejatele tuuletark vana kuninga ja tema abikaasaga vasta ja veel ulk muud rahvast. Vana kuningaemand joost kohe oma tütre kaela kinni ja nutt rõõmu pärast. Nüid old kõigil rõõm suur - Vana kuningas võtt nüid rõõmsa südamega oma tütre piastja omale väimeheks vastu ja unustand kõik viha mis tal enne oma väimehe isa vasta oli old. |
|
| |
|
|
| |
Tuule tark oli kuldkepi ja nõiakraamid kõige as´sade ja kastiga Põhja-Suomemuale suure Maanatarga kätte soat. Siis on see suur Maanatark kõik vanapaganate teed suurte kibide alla kinni pand et vanapagan änam mua piale ei soa tulla inimestelapsi ära petma ja varastama, enne põle Maanatark seda soand teha. Vanapagan oli vanamuiste nõianaise abiga tema pitserisõrmuse ära varastand mis taevatoat alguses oli Maanatargale and, ja mis jo põlvest põlveni Maanatarkade kää oida oli old. Siis keeland Maanatark inimestele ära et inimesed ei või suuri kiba ära lõhkuda ega paigast ära liigutada. Kui suured kibid soavad ära lõhutud siis vanapaganad piasevad jälle väl´la mua piale inimestele kurja tegema. Sellepärast ei tohi suuri kiba ära lõhkuda. |
|
| |
|
|
|
| |
|