| |
Vanaisa, ehk taevatoat
|
|
| |
Ennemuiste väga vanal allil ja igavesel külmal ja pimedal aal kui alles koldelõke valged näitas ja leelõugas istepingiks oli old ja (ahjujaare) lõsnanurk asemeks oli. Ja kui vanaisa ehk Taev-isa isi alles on leelõukal istund ja koldetule jaares ennast soendand ja on isi peergu koa ahju rinna kül´les põletand. Põle siis veel vennike taevast tuntud ega pääva nähtud, ei ole kuuldud kuud ega ole koa muad ilma nähtud, ei ole linnulaulu ega inimeste jaalitsemist viel old. Kõik old vaike ja vagane. Ei ole kuuldud siis veel laulikute kannelde kõlinad ega piduleste pilgaari ei laulukoasitajaid ega mingisugust as´sa mis nimetada võiks, need old kõik alles siis loomata ja algamata. |
|
| |
|
|
| |
Kõige esimene ja kõige vanem ja vägevam laulumies on muas ilmas Vanaisa ehk vana Taevatoat isi old. Tema on kõige vanem ja keegi ei tia kui vana tema on olnud ehk mil aal tema on aland ehk kis tema on loond. Vana Taevaisa isi oli nagu vanad inimesed tiadsid reakida ammugi vanast igavusest külmast aast old ja eland ja ei ole siis veel vaimusi ega vägevaid mehi old, ei taevatähti ega metsaloomi, kõik old alles Vanalisal loomata. Vanaisa eland sel aal ainuüksi uduoones ja öökojas. - |
|
| |
|
|
| |
Vana isa eland üksipäine ühe määratu pika igava aa omas kojas istund vahel kuldjäri pial ja soendand ennast tule jaares mis kolde pial põlend (vanasti üitud leepialist koldepialseks) ja vahest puhand koa lõsna ja ahju jääre pial. Ei tia kui kaua aega. Viimaks ommeti aeg Vanalisal kolde ees istudes igavaks läind ja Vanaisa tõust järi pialt ülesse ja astund üle läve õue voatama, kas ehk kuskil kedagi põle, kis mielt lahutaks. Ja igavust eemalle peletaks. |
|
| |
|
|
|
|
8 |
Tuul old toale põrandaks
|
|
|
|
9 |
Udu old õuele aluseks
|
|
|
|
10 |
Pime katnud katusida.
|
|
| |
Vana Taevatoat isi old see kuu ja pää kus ta isi käind sial old valge, kus teda ennast põle old, sial old igavene külm ja pime. Vanaisa käind kõik muailmaruumi läbi ja voadand, kas kuskil kedagi põle, kis igavust lahutaks. Aga kõik ilm old tühi ja pime ja külm ja eluta, ei ole ühtigi elavad inge old piale vanaisa enese. Vana ennemuistne muailm ja aeg, mis juba enne aegade aru on old, on kadund old ja õhu ja udu, pimeduse ja külma sisse ära lõppend ja kadund ja põle mitte märkigi änam leida old. Muud kui mõned kibikillud ja kal´lurahnud, keda tuul veel edasi-tagasi tantsitand, see old kõik mis veel ennemuistsest muast-ilmast leida old. |
|
| |
|
|
| |
See vana pimeda aa muailm oli omal aal vanaisa meele ää pahandand ja vanaisa vennike käskind udu ja külma tuult ja tuld vana muailma jälle õhku laiali aada. Ja ühest ära lahutada. Nüid põld änam neist loomadest ega inimestest jätiseidki järel old. Muud kui taevaisa üksi, kis iganeski ära ei lõpe ja kis kõik on ja kõik loob ja teeb, mis ta aga tahab. |
|
| |
|
|
| |
Nüid old vanaisa juba mitu korda tuhat ja sada oastad üksi eland, põle änam tüitajaid ega tülitajaid old. Selle pika aa piale on siis kord vanaisale aeg igavaks läind. Vanaisa pöörand sammud jälle koju puole tagasi, tuppa minnes old tuluk juba koldest ära kustund, vanaisa võtt lõukalt uue peeru, puhund sööst tule ülesse, pand peeru ahjurinda põlema, istund isi ahju jaare kuldjäri piale maha ja pidand isienisega nõu. Ilma ja inimesi, nagu ennemuiste oli, ei taha ma änam luua, aga üksi lähäb aeg koa igavaks istudes, akkan õite aaviiteks mängima ja laulma, ehk peleneb igavus eemalle.- |
|
| |
|
|
| |
Siis teind vanaisa oma targa nõu ja mõtte järele kullast kandle ja pand selgest kullast ja kõige puhtamast terasest keeled kandle piale. Siis võtt vanaisa kandli kätte, läind õue jäa pingile istumaie kandlikieli katsumaie. Nanna istund vanaisa jäärüngale maha ja akkand kandlega esti mängima ja laulma. Siis: |
|
| |
|
|
|
|
19 |
Tuul jäi tasa tantsimasta
|
|
|
|
20 |
Udu vaikseks hüppamasta
|
|
|
|
21 |
Pilvekillud kiikumasta.
|
|
| |
Kui Vanaisa mängulugusid oli mängind, siis olid kõik, mis veel taevaruumis tantsima akkand nagu tuul ja udu, aga kui vanaisa laululugusid akkand lööma ja isi koa viel laulma kandle kõrva, siis jäänd kõik vagaseks ja vaikseks. Vanaisa näind, et laul pailu viisakam old kui mäng, lauld vanaisa veel kõiksugu imelugusid. Vanaisa oma mäng ja laul old nii ütlemata imelikud ja ilusa viisidega, et kõik looduski on imetsend ja ei ole ka enne ega pärast niisugust mängu ega laulu keegi kuuld. - Veel tänapäävanigi kannab ja oiab tuul Taevaisa kandlekõlinad ja laulukaja oma põues ja laseb vahe loanemetses, kus vaikne ja vagane on, Vanaisa armast ja kallist laulu ja mängukaja Vanaisa ime mängu ja laulu mälestuseks inimeste kõrvu kosta. Sellepärast, lapsekesed ja noored inimesed, kui te juhtute vahel üksikus loane ehk metsa sees olema ja kuulete, kuda tuul tasa ja pühalikult Püha ja suure Taevaisa esimest mängu ja laulukaja puudelatvasi mööda edasi kannab, siis andke au taevaisale ja tulitage miele, et Püha Taivane isa seda laulu ja mänguelinad on siis juba tuulele mälestuseks luband oma põues pidada ja Tema mälestuseks ja auks inimeste kõrvade ette kanda, kui viel taivast ega muad ei inimesi ega loomasi ei old. Ja et inimesed teda kardaksid, armastaksid ja austaksid ja et inimesed selle piale mõtleksid, kui suur ja tark ja püha tema on ja et meie kõik tema armu läbi elame ja tema õhust elu soame ja et Taevaisa ükskord jälle inimeste inged enese juure laseb tuua oma püha sõna ja surmaingelite läbi. Põleks taevaisa oma eluõhku ilma soat ega taevast ja muad loond, põleks meid ega meie vanemaid old. Sellepärast, noored inimesed, kui te metses käite ja tuule sees metses vagast kandleelinad kuulete, siis tuletage ikke taevaisad meele ja paluge tema kääst armu ja alastust oma eluteele ja tänage teda. Seda on minu vanemad mind käskind ja õpetand ja mina reagin nüid teile koa. Sest taivane Isa käib nüidki veel mua pial, aga inimesed on nüid väga kurjad ja õelad üheteise piale, sellepärast ei näita ta ennast änam inimestele, aga ennemuiste on teda tihti nähtud. |
|
| |
|
|
| |
Vana taevaisa isi oli aga kõik imeviisid mõist ja lauld. Kõik ilmaruum jäänd imeviisisid ja laulusid kuulama ja kand nagu salavääga Vanaisa lauluelinad ja kandlikõlinad kaugelle tühja ilmaruumi edasi. Nanna et kaja, mis tuul edasi kand, nagu mõnest igavesest surnuhauast vanaisa kõrvu on kost. Ei ole siis veel ühte elavad inge old, kis oleks tema mängu ja laulu kuulama tuld, kui aga tuul, tuluk ja vesi, sellepärast on ka tuule, tule ja vie sisse Vanaisa laulukaja tänapäävani alles jäänd ja kis mere ehk järve ehk jõegi jaares elavad, need kuulevad vie seest Vanaisa imelugusid ja lauluelinad tänapäävani, nagu meie metseski kuuleme tuule kääst. Vanaisa old vana pimeda aa vaimudki ilma ädase ja ööudusse käskind tagasi minna ja oli neid kõik oma meelevalla alla kinni pand ja oli üksipäine viel järele jäänd maaratu ja ilmotsatu tühja ruumi sisse valitsema sest et vana muailm oma vaimudega ja inimestega teda oli pahandand. Nanna kõlisend siis vanaisa laulukaja nagu salavääga kaugelt ilmaruumi siest tagasi. Ei ole enne ega pärast nii vaigist ega surnud aega nähtud kõigil vanaisa alguse ja elu päivil kui enne meie muailma ja selle taeva algust ja loomist old. |
|
| |
|
|
| |
Vanaisal läind see vaikus viimaks imeliseks mis ta oma mängu ja laulu läbi oli sünnitand ja aeg viel igavamas. Ta jätt mängu seisma ja tõust jaapingi pialt ülesse läind tuppa. Ennemuiste oli tuast alati laste laulu ja naerulagin vanaisale vasta kost, nüid aga oli tuba tühi ja kole nagu surnuaud, ka peergi old lõppemas. Vana isa süidand uue peeru põlema ja istund isi kolde ette, teind tulelõkke lee piale ja soendand ennast tule paistel. Ja pidand isi oma tarkusega aru, kuda jälle uud elu ja tööd ilma luua. |
|
| |
|
|
| |
Mõnda vana Eesti rahva laulikutest ja nende laulude ajast ja algusest. (mis meie esimeses korjanduses pooleli jäi.)-
|
|
|
| |
|