H III 4, 30/7 (1)

h30400300001
Järvamaa — Koeru
Schultz (Schults), Hans (Anton)
1890

Types

Improvisatsioonid
└ Omalooming
 └ Määramata
omalooming

Metadata

COL: Anton Schultz
ID: H III 4, 30/7 (1)
INF_ELUL: 80 a.
INF_NIMI: taadike
LLIIK_YHT: Improvisatsioonid (Omalooming)
LOC: Koeru khk., Vaali v.
ZANR: jutt/regilaul
TMP: 1890
TYP: omalooming
TYP_YHT: Määramata

Tükikene kangelastest
Ennemuiste Muuga aal, kui Virus kange Kalev valitsenud, olnud meie maal kanged mehed, kes vanapoiste vastugi hakanud, ja neid alla ilma tagasi saatnud. Sel ajal olnud ühes külas Ugalamaal üks vähe jõuga mehike, ta ei ole põllutööd jõudnud teha, ja sellepärast pidanud ta karjas käima. Mehike ohkanud: "oh oleks mul ka niigi palju ramu et ma tööd võiksin teha aga vaata kui palju jõudu Kalevipojal on. Mis on taevataat mind nii viletsaks loonud." Kui karjane niiviisi mõtelnud laulnud tihane üht imelikku laulu, karjane ei ole oma muretujus esmalt seda tähelegi pannud. Korraga aga ärkanud ta linnulaulu kuulma. Tihane laulnud jälle seda imelist lugu.
     4  Tule kallis karjane
pag. 31
     6  Söö need marjad puude alta
     7  Mis on kirjud ja punased
     8  Siku silme sarnalised
     9  Siis saab jõudu sul tulema
     10  Rammu soonde hakkamaie.
Karjane kuulnud seda lugu hakanud marju otsima. Leidnud salust marjavarred Leidnud terad teeraalt. Karjane söönud marjad linnu õpetuse järele ära ja mõtelnud: soab näha linnud peavad olema targad küll ja teadma kõik asjad ära.
Korraga oli aga üks lehm tümmase sohu sisse jäänud ja karjane mõtelnud: lähen katsun kas jõuan ka lehma välja aidata. Ta võtnud kui oleks ta tugev mees lehma sarvist kinni ja visanud kui topi välja, ta ei ole ennast veel uskunud, ajanud lehma jälle tümasse tagasi ja tõmbas teda jälle välja. Oi vennike, mõtles mees, nüid olen ma tugev mees ja võin omale paremad teenistust leida. Ta jätnud karja maha ja läks oma teed. Sai ta mõne penikoorma käind eksis ta ära paksu metsa sisse. Viimaks leidis ta ühe suure maja mis pealtnäha mitte inimeste elumaja ei olnud.
Karjane läks sisse ja nägi et üks suur vanaeit üksi kodu oli. Ta küsinud: kas neil tugevad meest tarvis on? Vanaeit ütles, ei tea ühtegi meil on ka kaks kaunis tugevad poega, neid ei ole praegu kodu, läksid jahi peale. Saab näha kui nad kodu tulevad. Vanaeit ise keetis suure paaga kapsaleent, kui leem valmis, tõstnud eit suure kausitäie leent ja terve leiva ja pani lauale. Karjane pani seda kõike nii imeks, suur eit aga ütles: Hakka nüid sööma. Karjane kis ise tugev toiduvõtja olnud, istus ka aja viitmata lauale. Ta kõht oli tühi. Vennike vihtus ka kaunis tublisti toidule pihta, sõi poole leiba ja ühe jäu leent kausist. Kui ta lõpetanud oli, ütles suur eit veel: ei sa söö meie meeste vastu poolegi, meie poisid söövad kumbki hea liuatäie leent ja terve leiva ära. Heida nüid õlge peale puhkama nii kauaks kui meie mehed kodu tulevad. Mehike kuulis sõna heitis puhkama. Kui ta õhtu ülesse ärkas, kuulis ta mehi kodu tulevad, kui naad tuppa astusid, oli teisel põdra püssirauaga seilas ja teisel karu püssirauaga selgas. Kui nad karjast nägivad küsinud nad eide käest: Mis mies sie on? Vanaeit vastanud: see on üks tugev mies ja otsib teisi tugevaid mehi taga. Ohoo velike meie tõmmame ta lõhki. Vanaeit ütlenud: mis sest saab teil lõhki tõmmata. Noorem poeg ütlenud: meie laseme ta sitahaisuga maha. Vanaeit vastama: jätke mees järel ja hakake sööma. Mehed istusivad lauale kumagille anti terve leib ja kausitäis leent ette Mehed söönud leeme ja leiva puhtaks ära. Suureit ütlenud: See mees ei söönd pooltki teie vastu. Heitke nüid puhkama küll pärast homikul katsute rammu. Mehed heitsid karjatse juure õlge peale magama aga ei karjatsel tulnud enam und silma. Võis kesköö aeg olla kui mehed korra peeretasid ja karjane käis kui vänt vastu seina. Nüüd ei olnud mehikesel enam aega, ruttu kargas maast ülesse ja uksest välja ja joosma. Päike olnud juba pätsiarus kui karjane metsast välja jõudis, lagedal tuli temale Kalevipoeg vastu ja küsis kohe: mis sul viga on et nanda kiiresti jooksed? Mees rääkinud oma lugu ja kuda tugevad mehed teda vastu seina lasknud ja tema nanda jooksma saand. Kui mehed metsas homiku ülese tõusid, ei leidnud nad karjast kuskilt. Nüid olnud meestel aru käes, et mees ära jooksnud on. Suureit ütlenud: minge teda taga ajama. Mehed tegivad raudpiitsad ja pannud veskikibid piitsa otsa sõlmeks et siis mehele head keretäit anda kui teda leiavad. Nad leidsivad peagi mehe jäljed ülesse ja rutanud järele, kui nad metsast välja jõudnud, näinud nad meest Kalevipoja juure olevad. Mehel tulnud hirm peale ja ütlenud: kuhu peaks ma nende eest minema nad tapavad mind ära. Kalevipoeg ütlenud: Kui sa nanda arg oled siis poe minu püksireide kunni ma nad ära ajan. Kui nüid piitsamehed sinna tulid küsinud nad Kalevipoja käest: Kus sa selle mehe panid mis su juures oli? Kalevipoeg aga vastanud: Mis teie sest mehest tahate, ma tahan teiega rammu katsuda. Kalevipoeg kiskunud suured puud kõige juurtega maast üles ja virutanud sarvilistele vastu silmi et nad uimaselt maha kukkunud, siis võtnud nende raudpiitsad ja peksnud nad surnuks, kui ta nende kehad ära oli põletanud tulnud tal meele et üks tema püksireide puges, ta puistanud selle välja ja küsinud: kas sa ka minu vastu tahad hakata? Mees paluma: ei ilmas seda saa olema et mina sinu vastu hakkan, nii kaua kui ilma ilmal on. Ja tõutanud seda vannet Uku nimel pidada. Siis ütlenud Kalevipoeg: Sa võid rahuliselt minna sest sinu tagaajajad on otsas. Ja Kalevipoja kellad olid mehe pealae paljaks õerunud sellepärast on tänapäävani selle mehe suguvõsas palja peaga mehi leida mis sellepärast Kalevipoja püksipoistest hõigatakse.