| |
Miks ei või nuga selili olla (rahvajutu jähes)
|
|
| |
Rahvajutu riismed on järgmised |
|
| |
|
|
| |
pag. 54 Vanal ajal olli vanapagan oma vaimudega väga tugev, nanda et ta inimeselapsi ja kuningatütrid ja -poegi oma juurde vangi viis. |
|
| |
|
|
| |
Inimesed olid kimpus ja mõned tuuletargad kis linnukeeli oskasid saivad veel mõned altilmast kätte. Kalevipoeg aga puksis kõik Vanapoisi teendrid alla ilma ja nad ei tohtind oma nägu temale näidatagi. Sellepärast püidis vanapagan temaga võidelda aga ta ei soand ta vastu. Kalevipoeg virutand ta kohe minema. |
|
| |
|
|
| |
Ükskord tuli Kalevipoeg Tallinnast ja heitnud magama. Vanapagan näinud seda, ta tahtnud Kalevipoja mõeka tupest välja tõmmata ja pead otsast ära lüia aga mehikene ei jõudnud liigutadagi, siis ütlend ta: Oot oot vennike ma otsin nõia küll see so mõeka tõstab. Läinud nõia juurde palunud nõida ja lubanud külimitu kulda kehiku õbedad ja vaka vaske anda kui see Kalevipoja mõega ära varastab. |
|
| |
|
|
| |
Nõid kuulnud sõna katsus mõeka tõsta aga ei jõund, siis hakkas lausuma ja lausudes vidanud ta mõeka lohinal järele Mustajõe jaarde ja lükanud ta sinna jõehauda ja lausunud ta sinna igavesti et Kalevipoeg teda enam kätte ei saa. |
|
| |
|
|
| |
Kalevipoeg ärkanud üles ja leidnud et mõek kadunud, läind jälgi mööda järele, leidnud küll et mõek jõkke oli viidud aga ei saanud enam kätte. Kalevipoeg vandunud et mõek leigaku selle jalad alt ära kis teda on kannud. Kalevipoeg tuli jälle ükskord kaua aega pärast Tallinna poolt ja juhtus Mustajõest läbi minem, tal põle meelegi tulnud et mõek jões oli läind jõest läbi ja mõek leikand jalad põlvist saadik otst maha. Kalevipoeg heitis maha, valu pärast oiganud ta nii raskesti et lehed puudest maha pudenend. |
|
| |
|
|
| |
Taevataat saanud seda kuulda soatis ühe ingli kis tema haavad ühe eliga terveks teind. Kalevipoja pea katnud külimitumoa ja keha katnud vakamoa, jalad poole penikoorma pikkust. Siis saatnud taevataat ühe hobuse ja mõega, Kalevipoeg istunud obuse selga ja ajanud vanatondi teendrid igal pool allailma, korra juhtus vana koll ise jälle Kalevipoja ette, ei nüid annud Kalevipoeg enam asu, Vanapoiss põigelnud küll kord sohu, kord rabase, aga ikke Kalevipoeg järel. Ka pugenud ta põõsastesse aga sealt ajanud Kalevipoeg ta jälle välja, viimaks ei ole aidanud vanal tondil muud nõu kui lollike pugand põrgu poole. Ta jooksnud otsekohe põrguuksest sisse. Kalevipoeg jäänd kõige hobusega põrguukse taha mõek pöos vahtima. |
|
| |
|
|
| |
Vanaisa aga ei ole enam Kalevipojale luba annud tagasi tulla vaid peab sial ööd ja päävad valvama et vanadpaganad välja ei tule. Nii palju olla tal luba tukkuma jääda kui nuga selili on ja siis katsuvad vanapoisi teendrid jälle välja lipsata. Sellepärast keelata tänapäävani iga vana isa oma lapsi et nad mitte nuatera ülespidi ei pea pöörama sest siis jääb Kalevipoeg tukkuma ja kurjad vaimud peasevad välja. |
|
| |
|
|
| |
(Tähendus, ka minu vanemadki keelasid seda, üteldes: Ära pööra nuga selili, Kalevipoeg jääb tukkuma ja kurjad vaimud tulevad välja.) |
|
| |
|
|
| |
Kui kuulsid seda sood ja rabad et Kalevipoeg põrgu ukse peale jäi palunud nad ühest suust vanaisad: Anna meile üks juuksekarv mälestuseks. Taevataat annud soole ja rabale ühe juukse Kalevi peast, sest olevad tulnud soohein mis vanad inimesed Kalevipoja juusteks nimetavad. |
|
| |
|
|
| |
Kui kuulis seda Kalevi kaasa Linda et tema noorem poeg igavesti sinna jääb nutnud ta ja laulnud |
|
| |
|
|
|
|
24 |
Kus on minu noorem poega
|
|
|
|
25 |
istub alla ilma'assa
|
|
|
|
26 |
Põrguilma vahtijaksi
|
|
|
|
27 |
Olid mo enese nägu
|
|
|
|
28 |
Valged lokkis neiu juuksed
|
|
|
|
29 |
Ilul õitsvad õunapalged
|
|
|
|
30 |
Sinilillest paisvad silmad
|
|
|
|
31 |
Sooheinast soojuuksed
|
|
| |
pag. 60
|
|
|
|
33 |
Nutku nurmed nägusamad
|
|
|
|
34 |
Kurvastagu kuldakaunid
|
|
|
|
35 |
Aasalilled leina kandku
|
|
|
|
36 |
Õhud kangelast kaebaku
|
|
|
| |
|