| |
Kord oli Võidu vallas Vennijaagu talus rikas peremees. Talu oli ilusa mäerinnaku pääle ehitatud, põllud kandsivad kaunist sui- ja talivilja; põldude all oli luhaheinamaa, mille pääl tored toomingad ja uhked pärnad oma uhkeid päid kõrgel kandsivad ja oma keerulisi oksi laiali lautasivad. Videvikul ja koidikul vilistasivad laululinnud ja pesitasivad häämeelega toomingate oksadesse. Karjamaal kohas suur kuuse- ja männimets, mille keskel ühe kääru sees suur lai kivi oli. - Talu peremehel oli imeilus tütar, kes kaugelt ja laialt kuulus oli, nõnda et iga päev peigmehe täkud tare räästas hirnusivad, ja peretütrel palju tegemist oli kosilasi vastu võtta. Viimaks läks kosjateel ühe noore talu peremehele korda, imeilust neidu oma mõrsjaks saada. Selle pääle võeti pulmad kohe käsile. Peigmehe talus aga elas kuri nõid, kes neiu kõige tigedam vaenlane oli, see pomises iseeneses: "Oot, oot, ma tahan katsuda." Ta laitis ämmale miniat, kuidas ta mõistis, ja kaagutas: |
|
| |
|
|
|
|
3 |
"Ilu ei panna padaje,
|
|
|
|
4 |
Kaunist ei kanta katelasse."
|
|
| |
Pulmapäeva hommik jõudis kätte, ämm oli küll selle vastu, aga ei võinud siiski midagi parata. Mõrsja toodi kodu, aga talunaesed panid tänitama: |
|
| |
|
|
|
|
7 |
"Viige ära see vihane, Kaasike
|
|
|
|
8 |
Pange ära see pahane, -
|
|
|
|
9 |
Viige seda teeda mööda, -
|
|
|
|
10 |
Seda laia laanta mööda, -
|
|
|
|
11 |
Kus ei kuulda kukelaulu, -
|
|
|
|
12 |
Ega pääse päevapaiste, -
|
|
|
|
13 |
Viige see kirstu kesale, -
|
|
|
|
14 |
Tehke tuli tulba alla! -
|
|
| |
pag. 223
|
|
|
|
16 |
See pole sinu oma vaeva, Kaasike
|
|
|
|
17 |
Vaid on vaeselapse vaeva. -
|
|
|
|
18 |
Ema tuikus voki najal, -
|
|
|
|
19 |
Tütar suikus suitsuajal. -
|
|
|
|
20 |
Peretütar, neitsikene, -
|
|
|
|
21 |
Maksa vaese kätetööda, -
|
|
|
|
22 |
Tasu vaeselapse vaeva!" -
|
|
| |
Teised naised es ole ka lollid ja hakasid vastu: |
|
| |
|
|
|
|
25 |
"Eks te ammu tääda annud? Kaasike
|
|
|
|
26 |
Eks te kõrtsina kõnelend? Kaasike
|
|
|
|
27 |
Eks teil palju paljakida, -
|
|
|
|
28 |
Palju paljaid perseida? -
|
|
|
|
29 |
Hiiretütar sai mehele -
|
|
|
|
30 |
Nirgi noorema pojale." -
|
|
| |
Viimaks sai viha vaigistatud, langud leppisivad kokku ja pidulauda kaeti, kuidas mõisteti. Nimetatud nõiamoor oli vaene inimene, ta tahtis omale ka pikema aja tarvis paremat toidupoolist muretseda ja selleks tuli tal ka hää nõu. Ta läks piduliste hulka, sosistas ja sortsis, millest mõned sõnad kuulda olivad: |
|
| |
|
|
|
|
33 |
"Et ei pidu pikalt viiviks,
|
|
|
|
34 |
Ega seisaks kaua riimis!
|
|
|
|
35 |
Mõrsja mõnus mojukas,
|
|
|
|
36 |
Peigmees rikas jõukas.
|
|
|
|
37 |
Susi suikus väravissa,
|
|
|
|
38 |
Hunti ulus õuessa".
|
|
| |
Vaevalt oli ta oma sortsisõnad välja ütlenud, kui see nõnda peigmehe, mõrsja ja teiste piduliste kohta mojus, et nad korraga hundikasukad selga said ja tuhatnelja uksest välja üksteise järel metsa hüppasivad. Vana nõid naeris kaua tagajärele, et kõht katkes, ja kui viimaks naerust mahti sai, kohmitses ta toiduvara kõrvalistesse urkadesse nõnda palju, kui jõudis. Kaks päeva läks mööda, sääl hakas vana nõid piduliste pääle mõtlema ja neid nõiduse väel inimesteks tagasi sortsima. Varsti oli tare pulmalisi täis nagu ennegi, kes nüüd igaüks koju poole hakasid nihutama, ilma et keegi oleks täädnud, mis sündinud oli. Kolm õnnelikku aastat läksivad mööda ja selle aja sees õnnistati noort paari veikese pojakesega. Aga et nüüd jälle pidud olivad tulemas, ajas noor perenaene vana nõiamoori oma õuest minema, et jälle mõni õnnetus ei sünniks. Vana moor ei võinud parata, et küll õige pahane, ometi kolis ära, aga ilma et talurahva kuuldes kordagi oleks pahandanud. Pääle selle olid joodud, mis hästi läksid. Mõni aeg läks mööda, vanamoor kõpsis kord oma vana koha pääle, läks tarre, teretas igaühte kättpidi ja viimaks ka noor perenaist. "Tere kah, kallis noorikukue, olen õita rõõmus, et jälle mõne aja tagant näha saan, ah, sii on siu veike silmaterake, oo kallike nutike, kanapojake, ilus riske lapseke justku siu oma suust maha sadanu, oo heldeke tilluke, anna Jumal tervist kasva edespidi." Vanamoor oli linule tulnud, aga talle ei annud keegi kõhutäit, kaelkotti pistest es ole juttugi. Vanamoori viha tõmbas mokad vingu, iseäranis noore perenaise pääle, et pomises iseendas: "Oot, oot, ma tahan näidata, mis ma võin!" Ja vaata imet! Korraga oli noor perenaene kadunud, keegi ei täädnud, kuhu jäi. Tüdruk tuli lauda juurest elajaid jootmast ja ütles tarre astudes: "Mede kajoväratist läks üks hunt välja, ise vahtis aga tagasi." Ämm mõistis kohe, mis sündinud oli. Sest hunt on kange ja ei saa tagasi vaadata; siis pidi see soend olema. Nüüd hakati mail ümber käima ja vaatama. Kas hunti kuskil näha on. Küll otsiti, aga ei leitud kusagilt. Viimaks, ees õhtu, läheb kodu poole tulles ämmal viisu peal katki; ta istub kuusiku veeresse maha paela jakkama. Ja kas näe, -hunt tuleb koplilepikust välja, jääb kivi juure seisma ja kuulatab ning vahib teravaste ümber. Vana memm seisab vait, et ei hingagi. Äkitselt viskab hunt naha kivi otsa ja istub ise selle pääle. Ämm vaatab, just tema minia, õikab: "Kadri, ae!" Seda kuuldes tõmbab ta hundi naha kivi päält ja tuhatnelja alliku-kaasikusse. Nüüd on ämmal aru käes, tuleb kodu, räägib teistele. Minia ema sai sellest kuulda ja andis ämmale nõu: "Vii laps kivi juure valmis, kui ta tuleb, siis imetab, muidu sureb laps ära kah!" Nõnda tehti. Teisel õhtul sündis lugu hundiga nõndasama nagu esimeselgi. Ta viskas kasuka kivi otsa, võttis lapse, istus naha pääle ja imetas last nagu inime kunagi. Kui ära oli imetanud, siis tõmbas naha selga ja plagas metsa. Teised võtsid lapse ja viisid kodu. Nüüd peeti aru, kuidas õnnetumat noorikut hädast päästa. Üks vanapoiss võttis asja oma pääle. Õnn oli ka hää. Ta võttis hää sületäie puid, läks metsa ja ajas kivi hästi kuumaks, koristas siis söed ja tule eemale, nagu poleks midagi juhtunud. Õhtu viidi laps aegsaste sinna, kus ta ema tulekut piid ootama. Hunt tuli oma säetud ajal, tõmbas naha, viskas kivi pääle, aga see küpsis kokku mis kärinal. Noorik ehmatas kangeste, kui teised teda nimepidi kutsusivad ja tema juure tulivad. Ta tahtis hundi nahka selga tõmmata, aga seda ei olnud enam. Teised tulivad juure, panivad talle riided selga ja viisivad teda kodu, kus ta nõndasama õnnelikult elama hakkas nagu ennegi. Vana nõiamoori pärast ei olnud ka enam karta, sest see oli ju surnud ja omad sortsitembud enesega sügavasse viinud. Ämm leidis nüüd ära, et minial midagi süüdi ei olnud, vaid see oli nõia kade jutt olnud, mis teda minia vastu vihale oli aritanud. Seepärast ta armastas teda enam kui enne. Kui minia oma halva saatuse üle kurtis, siis trööstis ämm nende sõnadega: |
|
| |
|
|
|
|
41 |
"Õnnis, kes näeb õnnetusi,
|
|
|
|
42 |
Viisak, kes saab viletsusi,
|
|
|
|
43 |
Noorepõlve pigistused,
|
|
|
|
44 |
vanaea vaigistused!"
|
|
|
| |
|