| |
Ilus lehekuu päev jõudis kätte. Terve päev otsa on talurahval tegemist, õhtul laulavad neid lindudega võidu kauneid lugusid, juhtunud ja mööda läinud õnnest ja eestulevaist rõõmulikkudest ootustest. Kallis neljapäeva õhtu jõudis kätte. Talutütar rõõmustas ennast väga kauni õhtu iluduse üle ja läks vainule oma leekiva kanga järele. Loode pool oli eha kauni päikese oma hõlma varjanud, ise vaatas, roosipuna palgel, õhtu rahus vaikinud looduse pääle. Vilu kaste asus rohtude ja lillide ladvas, nõnda et need oma pääga kummardasivad ja kosutava märjukese eest küllalt oma tänu temale avaldasivad. Kui neiu küllalt õhtu ilu oli maitsenud, siis võttis ta oma kanga ja pööris oma sammusid liigutatud südame ja rõõmsa meelega koju poole. Kambrisse astudes kuulis neiu oma ema haledat õhkamist; - ta küsis: "Kallis emakene, kust sul valutab?" Ema vastas: "Hammas, ma ei või kuskil elada, surm ei tule kah, valu ei kao muidugi ära." See kõne halestas tütrekese südant, ta kurtis ja ütles: Ma lähen täna ruttu arsti järele. Arst ei olnud ka kaugel, umbes poole tunni tee, mis paksust metsast otse läbi käis. Mets oli aga kardetav niihästi noorele kui vanale, sest iga neljapäeva õhtu nähti keset metsa suure kuuse juurest paksu suitsu tõusvat, kui hulgani vaatama mindi, siis ei nähtud midagi, tuldi ära, oli suits jälle näha. Neiu ei hoolinud sest midagi; ta läks teist rada ja jõudis õnnelikult sinna. Arsti juures rääkis oma loo ära, mispärast ta oli tulnud, ja palus teda täna õhtu ühes tulla. See aga vabandas, et kuidagiviisi võimalik ei ole ja ütles: "Homme hommiku tulen hästi vara, las olla täna pääle, sina jää kah siia, siis lähme ühes." Tüdruk ei leppinud sellega, vaid kippus koju minema. Paks udu oli ennast petlikul viisil üle väljade ja aasade laotanud ja heljus tasa, kui nägemata veejumala rikas and. - Vanarahvas uskus, et kui paks udu maad kattis, siis nägemata jumal viljale kosutust annab; seepärast peeti sarnast ööd tänuga meeles. - Ta läks julge meelega koju poole, oli aga kogemata teist teed pöörnud ja sattus seepärast eksitusse. Paksust toomingapõõsastest ja pajurägadikust läbi minnes kuulis ta korraga linnu laulu; ta jäi kuulatama. Lind laulis: |
|
|
|
2 |
Neiu nõrka, noorukesta,
|
|
|
|
3 |
Neiu väeti, vaevalista,
|
|
|
|
4 |
Ike, ilus neitsikene,
|
|
|
|
5 |
kurda, kallis kaunikene,
|
|
|
|
6 |
Ära jaksa oma jõuda,
|
|
|
|
7 |
Palu taevataadi nõuda!
|
|
| |
Esiotsa ei saanud neiu aru, mis see tähendas, aga pea sai ta aru, et see tema kohta käis. Edasi sammudes kordas ta mitu korda neid sõnu üle, sest nad olivad väga õpetlikud ja armsad. Kui tema natukene maad edasi jõudnud oli, laskis korraga teine lind oma häält kuulda: |
|
| |
|
|
|
|
10 |
Püüa aega pikendada,
|
|
|
|
11 |
Öösist aega lühendada,
|
|
|
|
12 |
Aegamööda asjad käivad,
|
|
| |
pag. 252
|
|
|
|
14 |
Pikkamööda pime kaub,
|
|
|
|
15 |
Hoia oma hoolega,
|
|
|
|
16 |
Räägi valet uulega,
|
|
|
|
17 |
Õnn sul tuleb tuulega!
|
|
| |
Nüüd sai neiu väga nukraks, istus kivi pääle maha ja kattis oma palgeid mõlema kätega. Ta ei saanudgi veel üles tõusta, kui korraga kolmas lind oma häält tõstis ja ütles: |
|
| |
|
|
|
|
20 |
Suu sul kinni sulgugu,
|
|
|
|
21 |
Keel sul kinni kuivagu,
|
|
|
|
22 |
Võit ka sinu poole jäägu,
|
|
|
|
23 |
Taevataat sull abiks olgu!
|
|
| |
Nüüd mõistis neiu, et temale üks suur kimbatus juhtub ja pidas kolme linnu laulud meeles. Viimaks tõusis ta üles ja hakas oma teed edasi minema. Äkitselt nägi ta oma ees imelikku tulevalgust; kui ta kartlikult ümber vaatas, siis leidis ta ära, et ta keset metsa suure kuuse juure oli jõudnud. Kuusk oli aga kõiksugu kalli ilu-ehtedega ehitatud, mida tüdruk hirmu pärast aega ei saanud vaadata. Praegu tahtis ta säält rutuste eemale minna, kui ta äkitselt oma selja taga kõlinat kuulis, mispääle tüdruk tagasi vaatas. Nagu kogemata ilmus üks hall mees tema ette ja küsis: Kas sina tahad mu soovi täita? Kui seda teed, siis juhatan sind koju. Kumba sa tahad mulle lubada, kas vana lamba (tüdruku ema) või kirju kana (veike sõsar)? Tüdruk ei saanud sõnagi vastata. Vana lausus ruttu: Mis sa viivitad? Ütle ruttu! Tüdrukul tulivad linnu sõnad meele, et suu kästi kinni pidada, sellepärast ei lausunud ta sõnagi. Vana pääleajamise pärast ütles ta viimaks: Aega ikka on, ma ei saa veel aru, las Jumal kostab minu eest! Tükk aega oli vaieldud, kui veikene tuulehoog tõusis ja nüüd kuulis tüdruk kukelaulu oma kõrvu kostvat. Äkiselt oli kõik kadunud, et ei tää, kuhu jäi, ja suureks rõõmuks leidis tüdruk, et ta metsast väljas oli ning üsna kodu ligidal. Hommik koitis, kui ta õueväravast sisse läks ja kambrisse astus. Nüüd rääkis oma imelikku juhtumist ja õnnelikku pääsemist lindude õpetamise läbi. Teised panivd seda väga imeks, sest nad mõtelnud teda arsti juure ööks jäänud ja ei täädnud teda oodata. Arst ei jäänud valelikuks, vaid tuli hommiku vara sinna, küsis, kas haige on paremaks saanud, kui ei vastati, siis hakas tohertama. Ta pomises tasa mõned sõnad, millest vaevalt kuulda olivad: |
|
| |
|
|
| |
pag. 255
|
|
|
|
27 |
Mäekirja, männikirja,
|
|
|
|
28 |
Ussikirja, hammakirja,
|
|
|
|
29 |
Isekirja, imekirja;
|
|
|
|
30 |
Häda häbenegu,
|
|
|
|
31 |
valu vähenegu,
|
|
|
|
32 |
haigus alanegu,
|
|
|
|
33 |
Uss hulkugu,
|
|
|
|
34 |
ära eksigu,
|
|
|
|
35 |
ots häbenegu,
|
|
|
|
36 |
Mede memme hammas terveks,
|
|
|
|
37 |
valu takka välja kalupsti.
|
|
| |
Pääle arstimise hakas valut vähenema ja enne kui tund mööda läks, oli valu üsna ära. Neiu imelik näituse lugu oli ka arsti kõrvu ulatanud, seepärast tuli talle kavaluse mõte, lugu täiesti järele pärida. Tüdruk rääkis kõik ilma kartuseta ära, ning tähendas, et kõlin muud ei võinud olla kui raha, mida vanapoiss inimeste varjata püüdvat. Vana arst ümises: Noh raha ta küll ei olnud, kust tema raha võttis, aga tema moonutab, kuidas tahab. Päev hakkab ka juba keskhommikusse jõudma, tarvis koju minna, lubasin hästi ruttu koju minna, nüüd on muidugi pikale jäänud. Perenaene palus: Viida nüüd veel natukene aega, ma keedan sooja toitu kah, eks sul aega ikki on? Niisugune jutt oli vana nõia meele pärast, aga siiski palus ta vastu: "Mis sa ilma-aegu sihakest vaeva näed, ega söögist häda põle, kodus sai enne söödud kah, ei hooligi nüüd ühtigi." Varsi sai toiduke lauale kantud, kuhu vana keha kinnitama paluti. Vana pani kauni osa toidukest nahkkotti paigale, võttis igast jaost tükikese ja pistis tasku. Perenaene ei mõistnud vana enese jutu pääle midagi paha aimata, sest ta ütles: Viin koju oma rahvale kah proovi, ma olen mitmes külas süüa saanud, aga noh, olgu oma kõnelda, põle õita koeralakke sarnanegi. Üks vana eit oli seda kõik tähele pannud. Kui arst minema hakas, siis õikas eit järele: "Kui sa leivamäest üle lähed, siis upud jahusalve ära." Nõid näris viha pärast oma keelt, et asjast jälle midagi välja ei tule, aga ommeti mõtles ta tuleval neljapäeval metsa oma õnne katsuma minna. Nädal läks mööda ja oodatud õhtu jõudis kätte. Vana nõid valmistas ennast reisi vastu, mõtles: Mis pean ma enesega ühes võtma; muud ma tondi vastu ei tää jaksavat, kui lauluraamat, kadakakepp ja härja ike, ma võtan need lähen. Juba kaugelt paistis temale kardetud suits silma, mis mehele naha aniihusse ajas, siiski läks ta edasi, olgu elu või surm. Kui ta metsa oli jõudnud, siis nägi ta läbi puude tuld paistvat; ta vaatas teravalt ning nägi: Kaks musta meest tule kõrval, ise kühveldavad kuld- ja hõberaha tulde. Mehel tõusis kange himu kalli varanduse järele. Ta tõmbas härja ikke ja viskas seda tulesse. Äkiselt oli kõik kadunud, et ei tea kuhu jäi. Kui mees natukene toibus ja järel vaatas, siis leidis ta ikke alt otsata kulda ja hõbedat. Nüüd koristas ta õnneliku leiduse kotti, ning tuhatnelja koju. Asi oli kõik kui unenägu mööda läinud, muud kui leidis korraga, et tal ilmatu palju raha oli. Sõnum lagunes ruttu igalepoole laiali, ning et kaunis sile teeke läve eest mööda venis, liugles mõnigi noor peremees tema ainukese tütrele kosja. Nagu kogemata sõitis üks lühike upsakas peremees rikka äiataadi lävele, aga ei sallitud sihukest, ema ütles: |
|
| |
|
|
|
|
40 |
Minge ära kosilased, kaasike
|
|
|
|
41 |
Minu tüttar tillukene, -
|
|
|
|
42 |
Kasva kallis kaitsi aastat, -
|
|
|
|
43 |
Veni viisa heina-aega! -
|
|
| |
Seesuguse tänitamise pääle pöördusivad kosilased paha meelega koju poole ja kõnelesivad tee pääl nurja läinud kosjalugu ja ütlesivad: Parem ikki, et asi edesi es läha, oles kätte saanud, mis sa palja rahaga teed, inimene ei kõlba pääle vaadatagi - saab näha, kes opmann teda võtma lähab sis. Ei läinudki palju aega mööda, kui külas jutt oli, et Sauna Epp saava mehele ja veel talu peremehe pojale. Aeg jõudis ka pea mööda, pulmapäev lähikesele, ning pulma kutsuti kaugelt ja ümberkaudu sugulased ja naabrid. Palutud võõrad ei jäänud ka tulemata, kontvõõrad päälekauba. Need tulivad õhtuse lauakatmise ajaks linule, ning neile anti mõni pätsike leiba ja hää mürakas hundi liha. Nad tänanud, läinud saunanaese juure keetma. Küll keetnud, aga pole mõjunud, liha pehmeks ei lähe. Neil saanud süda täis, mõtelnud, et sauna naine suur nõid on, läinud uksest välja ja pistnud sauna mitmest kohast põlema. Õnnetuma vanadus põlenud tuhaks, ega muud üle jäänud, kui inimene oma igapäevase hilpudega. Pulma talus aga olnud kahemeelsed inimesed; teised olnud kauni pidu pärast rõõmsad, aga teiste südamed täis, et sauna Epu võttis, aga mitte nende tütart. Üks eit vestinud meelepahaga: "Mede juure käis ikki teine iga laupäeva õhtul, mia söödin ja joodin ikki, et pidi mede Kadrit võtma: vaata nüüd, süda nõnda täis, et mõista mitte kolme lugeda." Nüüd jõudis aeg, et tarvis mõrsja ära tuua, mindi hommiku ratsa järele, pandi mõrsja sadulasse ja vana eit sortsis ja sosistas veel ja nüüd minema. Koduvärava pääle olivad külanaesed kokku kogunud ja tahtsid pajatama hakata: |
|
| |
|
|
|
|
46 |
Kodu tuas kootipulka, kaasike,
|
|
|
|
47 |
Vana naese vastalista, "
|
|
| |
Teised hakasivad omalt poolt valjumini nõnda et kodu tänitajate suud sulgusid |
|
| |
|
|
|
|
50 |
Ma toon koju kullalise, kaasike
|
|
|
|
51 |
Õue hõbehelmelise, -
|
|
|
|
52 |
Nüüd sul kodu kuldamini, -
|
|
|
|
53 |
Hõbedane pojanaene. -
|
|
| |
pag. 262 Lauljate kisa vaikinud pea ära ja pulm peetud omasoodu ilusti läbi. Pärast pulmi jõudnud rukkilõikus kätte, sääl ütelnud ämm ühel laupäeval (teised olnud heinal): Võta sirp ja mine ürga rukki ära kah. Mini küsinud kähku: Kas ma puha ära lõikan? Ämm kostnud nalja pärast: Puha jah! Mini oli ju nõia tütar ja mõistnud kaunis hästi nõiduse teel toimetada. Ta läinud metsa, võtnud veikese vitsa rao kätte, liigutanud käega rukki ee juures kaksipidi ja rukki langenud maha kui laine. Ämm oodanud kodus, ei tule miniat, läinud metsa vaatama, ehmatanud koguni ära, sest pool välja olnud juba maas. Ta läinud juure, keelnud ruttu ära ja ütelnud: "Jäta rahu, mede pool seda ei sallita, lase olla." Nüüd keitnud nad mõne vihu, pannud ühe hakkjala ülesse ja tulnud kodu. Tee pääl õpetanud ämm: Ära sihandest moodu enam edespidi pea, see on väga rumal, sest selles ei ole mitte Jumala õnnistust; kui poeg koju tuleb ja seda tääda saab, siis on tüli ja pahandus. Minia võttis ämma sõnu südamesse, ei teinud ilmaski, mis nõiduse kunst õpetas, ja nemad elasivad pääle selle hästi, sest rikkad olivad nad muidugi. |
|
| |
|
|
|
| |
|