h30702730001
ViljandimaaViljandi
Ojasuu, Karl
1889

Metadata

COL: Karl Ojasuu
ID: H III 7, 273/7 (1)
LOC: Viljandi khk. (? Kõpu khk.), Suure-Kõpu v.
ZANR: jutt/regilaul
TMP: 1889

Mustast-järvest käinud muiste päivil üks poole jala pitkune ilus piiga kesk suve ikka ühel neljapäeva öösel välja. Enamiste tulnud ta enne ehavalge kustumist järvest üles, niipea aga, kui koit oli hakanud, kadus ta kiireste järve. Kuna aga jaanipäeva laupäev üks kord neljapäeva peale kaldus; siis läksivad mitu südakat meest teda sinna varitsema ja kinni püida, et näha saaks, kes ta on, ja mis temast arvata.
Neiu tulli ka kui oodeti, käis tutval viisil külas ära, ja läks salusse.
Sinna aga oli juba enne päikeseloodet üks täieealine poiss toomingapõesasse peitu läinud.
Ta nägi, kuida ilus neiu veest välja ilmus, salakeste mööda kaldaäärt külasse tõttas, varsi aga kergel sammul tagasi tuli, saluse kivi otsa istus ja ilma nooremehe ligiolemist märkamata laulma hakas:
    9  "Tulen tasa peale-ilma,
    10  Veeren mäele vete alta
    11  Salakeste sügavalta;
    12  Kasvukodut katsumaie,
    13  Häte salut silmamaie,
    14  Lillevainut vaatamaie,
    15  Kusa enne kõõrutelin,
    16  Lapsepäivil lauletelin
    17  Linnukeelil laksutelin
    18  Igav on Ahtussa asuda,
    19  Alla-ilmassa elada
    20  Vetevoolu veeretusel,
    21  Musta lainte koputusel!
    22  Selle'p kuldakülakene,
    23  Muiste kodukohakene,
    24  Pealse-ilma paigakene
    25  Iga aasta meelde ärkab,
pag. 275
    27  Ahtu vallast mind avatab
    28  Tulen tasa peale ilma
    29  Ehapuna paistusella;
    30  Astun mäele märjadelta
    31  Vaga isa vainudella
    32  Muistse põlve murudella
    33  Haljast heina tallamaie
    34  Aga ei siin endist aega,
    35  Endist ilu ei ihastust -
    36  Ei siin enam eidekesta,
    37  Ei siin tarka taadikesta,
    38  Ei neid enam pealta ilma,
    39  Ilmu kustki silma ette
    40  Juba kuldakallikesed
    41  Ammu maassa magamassa,
    42  Ammu külma kaljudelle
    43  Muru põueje pugenud!
    44  Selle'p jällegi tagasi
    45  Tõttan lausa laenetesse
    46  Vilu voogude varjule
    47  Juba mind vette vajunud lasta
    48  Ilma süita uppund lasta
    49  Varsti vaja leietakse
    50  Kõval käsul katsutakse.
pag. 276
    52  Kuule: heali helkinessa,
    53  Ahtu kutse kõikunessa
    54  Vete põhjas põrkunessa
    55  Lainde pinnal laksunessa,
    56  Isa healil hõikunessa
    57  Ilus on Ahastussa elada,
    58  Vilu voogudes valada
    59  Veteema hellitusel
    60  Veteneide naljatusel,
    61  Veteväe vallatusel
    62  Ahtu õuede varjula
    63  Alla-ilmas olla õnne.
Noor mees kuulas hinge tõmbamata ja oima liigutamata, sest ta märkas nüüd, kuida asi lauljaga oli. Kuna aga neiu laul oli lõppemas ja kivi pealt ehtis üles tõusma, tahtis ka poiss varjupaigast välja astuda.
Korraga aga kiljatas neiu, nii et varitsejal poisil veri tarretama jäi, neiu aga jooksis ise järve. Kodu poole minnes rääkis poiss meile kõigile ilusast laulust, mis ta neiu suust kuulnud, ja poiss tõudas ei eluilma enam sarnaste asjadega tegemist teha, ega vesineitsi endisest kodukohast hirmutada. Seda lubamist ei olnud aga enam tarvis, sest peale seda ei näinud neiut enam kellegi surelik silm.

The similar poems were computed automatically using an optimized weighted alignment algorithm (Janicki, 2022) on sequences of verses.

Similar poems