h30902610000
Tartumaa — Torma
Rosenthal, J.
1889
| Avinurmes, 22sel Novembril 1889. | ||||
| Kõrgest austatud doktori härra! | ||||
| Kurvastusega pean ma nägema, kuidas kallis vanavara Avinurmes kolletab ja maha pudeneb, ilma et keegi vaevaks võtaks sulge kätte võtta ja paberisse panna, mis veel üle on jäänud. Ma ootsin, et targemad sulemehed seda saavad tegema, aga et seda ei sündinud, siis võtsin mina oma roostetanud sule ja hakkasin korjama. Kui raske see töö mul oli, seda võivad need tunnistada, kes vennastekoguduse keskel seda tööd on teinud. Minu korjandus on küll väga veikene, aga sellegi pärast olen ma seda korjates mõndagi pidanud kannatama. Iseäranis on selle koguduse liikmed minu elukohas, Laekannu küla ümberkaudu oma "usu" sees väga kindlad. Isegi minu vanemad ei tahaks seda heasti sallida. Üks vana taat, keda ma palusin, mulle mõnda vana laulu ette lugeda, vastas pahaselt: "No nüüd on lugu lahti! Noored inimesed on muidugi jo hukas küll: a'avad pilli, tansivad, laalavad laalud, mis vana inime ei taha kuuldagi, ja nüüd hakatasse neile viil vanaaegsid regivärssisid õppama ja raamatusse trükkima. Sii on jo suur patt." - Ei aitanud ükski seletus, ma pidin teda rahule jätma. T'al oli ka omast kohast õigus, sest "meie nukas" on ka noorem sugu veel üsna tuimuse sees. Ööhulkumine, harimata toorus ja ropud laulud on siin veel täieste päävakorral, ja ka nende poolt olen ma oma töö kohta tublisti pilkamist kuulnud. Üks tõine taat päris minu käest suurt maksu oma "toreda" laulude eest, ja et mul seda ei olnud võimalik teha, siis ei saanud ma ka midagi. - Ma palun aga seda kirjeldust mitte aruandes avaldada, sest ma saaksin siis vist kirikuvande alla pandud ehk linnupriiusele mõistetud, kui nad kuulda saavad, et ma nende peale olen julgenud kaebada. | ||||
| Vanavara allikad on siin just käesoleva aasta voolul märksa vähenenud, siiski oleks veel ikka midagi leida, nagu nimelt vana usku ja juttusid, aga kahetsedes pean ma tunnistama, et mul seekord võimalik ei ole edasi korjata. Meie põllud on veikesed, peame käsitööga oma pead toitma, ei ole aega, ja siis veel mõni muu takistus, mis aga parem nimetamata jääb. | ||||
| Ei tea kas minu näputäis aga kõlbab ka salve panna? Nimelt on paar lauluriismekest natuke jämedad ja ropud. Võib olla ka, et kõik Teile ju isegi tuttav on. On aga mõnigi tükk sündsa, siis ehk loodan ettepidi veel natuke saata, aga lubada ei või ma mitte. Teie ehk ei hooligi enam korjamisest, sest et kuulmise järele juba õige palju olla saadetud. | ||||
| Ma rõõmustaksin väga, kui Teie vaevaks võtaksite mulle kirjalikult mõnda head nõu anda, kui Teil aega niipalju üle jääb. | ||||
| Jutud olen ma Avinurme murdes kirjutanud, mis teistest Torma kihelkonna murretest hoopis isevärki on, laulud aga kirjakeeles. | ||||
| Palun siis alandlikult, mitte pahaks panna, kui minu paberilipakad Teid aga muidu tülitavad. | ||||
| Jõudu Teie suurele tööle soovides jätan seekord jumalaga. | ||||
| Въ Лифляндiю, Дерптского уѣзда, Черезъ Чёрна, Torma kihelkond, Avinurme vald, J. Rosenthal. | ||||