Meie isaisad ja emaema pidasid saajad, mitte pulmad, aga nüüd on see sõna "saaja" maha jäetud ja tema asemel "pulmad".
Kosja minnes oli peigmehel üks lõvvamees ühes; kes "õhvakest" nõudis, et ta siin olevad, sest ta ise näinud. Kui vastu võeti, siis anti lõvvamehele vöökene, ja võeti viinad vasta. Kui pulmad kätte jõudsid, siis sõitsid peigmees, peiupoiss ja raudkäsi ratsal, hobuste säljas kiriku juure. Teised läksid talvel regedega ja suvel nahk- ehk vaskratastega kiriku juure, nii nimetedi neid puurattid. Pulmadest ei tohtinud ükski noorem osa võtta, veel päälegi tütarlapsed, kes veel alles neitsi seisun oli; aga nüüd on pulma pidamine noorema rahva asi.
Enne kiriku juure minekut kängiti pruudil jalad suvva sukkega kinni, ta pidi püsti seisma ühe jala pääl, ja kaplule ei tohtinud sõlme sisse köita, vaid otsad keerutadi kaplu ala.
Kui õpetaja kirikus käed kokko pandis, ei tohtinud enne lahti laske kui hobuste juures. Praegugi on veel see muud veel näha osalt. Pruut istus nüüd peiu hobuste pääle, kuna peigmees ise oma ratsa hobuse sälga istus.
Kui pulmamajja jõudsid, andis peigmees oma hobuse ära, ja ruttas ise pruuti vastu võtma. Võttis käest kinni ja viis tema sisse. Käest kinni hoitmine tähendas: et keegi nende kahe vahelt läbi ei saanud minna, selle eest hoiti ka kõvaste, et keegi pruudi jala pääle ei saanud astuda. Läbi minek ja jala pääle astumine tähendas riiun elu paarirahva juures. Selle eest hoiti kõvaste.
Pruudil oli ka omalt poolt üks talitajanaene ühes, kes, kui peigmees ära kuhugile ära läks, et siis pruudi järele vaatas et keaki (pruudi) jala pääle astuda ei saanud. Nii pea kui kiriku juurest kodu sai, tõmmati pruudil sõba (üks must riie) üle pää, sel olid pruunist lõngast ääred eegeltatud, ja ulatas kuni alla rindu, mõnel oli ka "linik" (valge riie) all sõba. Tanu päha panek sündusi väga lihtsalt, söögilaua juures. Ämm (peigm. ema) läks pruudile ette, käänis selja söögilaua poole, et ükski pruudi nägu näha ei saanud; tõstis sõba ääre üles, susas tanu päha ja olligi tanutud. Laulti ka paar laulukest.
Söögi aegu oli peigmehel suur kübar pääs, ja sõrmkindad käes. Pääle tanutamist. Vana äiataat oli tares ja lõi orgiga vastu parsi ja ütles: "Kas sa võttad mo iluste vastu kui ma kõrtsist tulen." Tallitaja naene vastas pruudi eest, ütelten: "Küllalt, küllalt:" Äiataat jälle koputas: "Kus sa mu suvvad paned". Talitaja naene: "Suvvad ahju otsa pääl," siis visati äia taadile suvvad. Jälle kopput: "Kus sa mu sukad paned." Talitaja n. "Tare ette vaja otsa." Siis visati jälle sukad. Naljatuses vahetedi suvva ja sukke asemed ära.
Söögiaegne naljasõna oli:
18
Sööge langud, jooge langud,
19
Ärge laske lavva alla,
20
Ärge pistke põlle alla.
Mõned olid ka kes põlle ala pistsid.
Kui kontvõõrastele mitte süvva ei antud, siis nad naljatuses laulsid ära minnes:
25
"Saagu sul savitse latse,
26
Tulgu sul tuhatse latse,
27
Ahjuotsa arvulised."
Rannu kihelkond oli kaasitamiste poolest pulma aegul kaunis rahulik, väga vähe mis olnud, need on ka kautsile läinud, võib olla edespäidi
Kirstu viimisega pruudi poolt peiu poole pidi sel, kes kirstu või laeva müüjas tahtis, eita hea kõne olema, et teda mitte sõnadega kinni ei saanud panna. Vankre või ree ette panti ikka kolm hobust, kus kirst pääl oli. Lipp ehteks. Nende hobestele panti ka kõige rohkem kelli ja korinid pääle. Kui peigmehe maja ette jõudis, hakkas suur kauplemine. Muidugi teada pidi sel ka hääd mokad olema, kes laeva tahab ära osta.
Ostja küsib: kuhu nad tahtvad sõita? ja kas ta müis? ja mis tal sees? Müija vastab et, ta tahta senna-senna purjutada, et tal ka kallis kaup sees olevad, mida ta tahta müia kõige täiega, kui õige rahamees manu tulnud n.n.e. Sääl ei ole siis enam kauplemise juures kopikite ja rublade tegemist, vaid tuhat ja miljonid, nii tähendab siis üks kopik kas tuhat ehk rohkem veel. Kui kaup koos ja käsi kokko pantud, raha välja maksetud, ei ole enam müijadel midagi asja, vaid ostja peab tema oma väega maha võtma ja ära koristama. Sääl näidatas ka passi, et ta õige laev on ja et tal luba on reisi ja müia. Vahel andas ka liiku pikakaela pudeli seest, mõnedel on ka pudel passi eest, kellel hää suur ja ilus sihilt pääl on.
Enne pulma lahkumist hakkati pruudile hoonet näitama. Kui sealauda (manu) juure sai, siis tõstis ämm pruudil alt pallapoole äärt üles, ja ütles: "Kusch, kusch, siginegu sead suures, siginegu sead lauta," siis pidi pruut vöökese ämmale maha laskma. Lambalauda juures tõst ämm sõba äärt üles ja tulet ütelden pruudile meele, et lambalaut on, sest pruut ei võinud ise näha, et sõba üle pää oli: "Laias saagu lambakari." Sääl andis pruut paar kindaid, siis pidid ka lambad paarid pojad voonakesed tooma. Elajalauda juures andis pruut sukad ämmale.
Mõni ämm oli ka nii häbemata, et ta ka saunaaeda ja kõik kohad läbi vedas. Sel viisil korjas tema omale varandust, kel tüdrukul ei olnud kirst poolekile paljalt sukke, suuge kinnaste, vöökeste ja mõne muu peenikese "metalliga", see ärgu mõtelgu mehelemineki pääle, sest ta teadis et ämm ja äi on ahned tahtma.
Pääle pulme pidi ka minij ämmale nõnda hää olema, nõnda nagu kass palava pudru juures, nõnda minij ämma juures.
The similar poems were computed automatically using an optimized weighted
alignment algorithm
(Janicki, 2022)
on sequences of verses.