| |
Kalapüüdsel
|
|
|
|
2 |
Emajõe kaldal oli tema,
|
|
|
|
3 |
Kalapüüdja, vaene piigake;
|
|
|
|
4 |
Sõela sõudest, külanõia ema
|
|
|
|
5 |
Sala sobind toona temale:
|
|
|
|
6 |
"Kannata, laps! Vaikselt aga oota,
|
|
|
|
7 |
Küll sind leiab siis suur õnnistus,
|
|
|
|
8 |
Emajõe kaldal õnge otsa
|
|
|
|
9 |
Lääb sul kõige kuldsem pärandus."
|
|
|
|
10 |
Istus ellake nüüd eha-aaga
|
|
|
|
11 |
Iga õhtu kaldal kindlaste;
|
|
|
|
12 |
Õngesse küll mõni vesipoega
|
|
|
|
13 |
Heitis - kullast polnud üksigi
|
|
|
|
14 |
Libise mu paelukene alla,
|
|
|
|
15 |
Too mull' kallis ootud õnnistus.
|
|
|
|
16 |
Heidab sinu otsa kuldne kala,
|
|
|
|
17 |
Saan ma kallimad kui pärandust.
|
|
|
|
18 |
Ilmaaegu tööl küll tunnid läinud,
|
|
|
|
19 |
Päevad, nädalad tal kadunud,
|
|
|
|
20 |
Väsimata neiu püüdsel käinud,
|
|
|
|
21 |
Täna ükskord silmad hiilgavad!
|
|
| |
pag. 575
|
|
|
|
23 |
Vaata, - väike kolne kala kiigub,
|
|
|
|
24 |
Mängib õnge ümbr - kahtlane -
|
|
|
|
25 |
Tuleb - lähab - hirm ja lootus liigub
|
|
|
|
26 |
Piiga põues: vist, vist on ta seal!
|
|
|
|
27 |
Seni vait seal sõuab väike lootsik
|
|
|
|
28 |
Ümber võsa hoiab nuka eest:
|
|
|
|
29 |
Kes seal kikivarbil paadist tasa
|
|
|
|
30 |
Astub? Keda otsib võeras mees? -
|
|
|
|
31 |
Lapsepäive sõber, igatsetud,
|
|
|
|
32 |
Seisab neiu selja taga! Ta -
|
|
|
|
33 |
Kuuleb kahtlast sõna: "Nüüd ta tulnud,
|
|
|
|
34 |
See - oot! See võtt' otsa akata!"
|
|
|
|
35 |
Suu suud surub - karjates üles
|
|
|
|
36 |
Kargab laps - jah! saadud püüd on!
|
|
|
|
37 |
Kala läinud - ta hoiab oma süles,
|
|
|
|
38 |
Kes ta ülem varandus ja õnn! -
|
|
|
|
39 |
Päeva loodel koju poole kõndes
|
|
|
|
40 |
Hüiab mõrsja, silmas õnnistus:
|
|
|
|
41 |
"Emajõe kaldal õnge otsa
|
|
|
|
42 |
Läks mul kõige kuldsem pärandus."
|
|
|
| |
|