h32406640000
Pärnumaa — Halliste
Sõggel, J. P. (Jaak)
1896
Noorerahva naljatusest |
||||
| Naljapidusid pidasivad nooremad vanal ajal enamiste pühapäevadel; kas murul, vainul ehk mujal niisugustel ilusadel kohtadel, kus heasti vagune oli nalja teha. Seal mängiti siis oma kuutskulli, tehdi nõela, visati hundiratast, tehdi reisvaatert, mängiti palli, kiiguti, jooksti võidu ja tont seda teab missuguseid muid naljatusi, mis seal kõik ära toimetadi ja mis nende nimed kõik võisivad olla. Kõik niisugused naljatused ja lõbustused nimetadi veel üleüldiselt, kas teestenu tegemiseks, pillerkaari pidamiseks või jälle nukkujooksmiseks. Oli kui noor rahvas vanal hallil ajal, mis tahte sugu mängi peale välja läksivad, siis nimetasivad nad ikka: Nüüd lähme teestenu tegema, pillerkaari pidama ja nukku jooksma." Nende kolme nime all ühendasivad nad siis kõik oma naljatused, lõbustused ja mängimised. | ||||
| Mängimiste ja lõbustuste peale oli noor rahvas muistsel ajal õige himukas, ei sealt tahtnud keegi ära jääda, kes aga juba jalgu peran jõudis vidada. Oli vahest kui mõned vanemad oma lapsi tihti ei lubanud irtsata, siis oli muidugi näha, et laps kes selle peale õige himuline oli, kohe silmist suhu laskis. Mitte üksi veikse lapste kohta ei ole seda tähendatud, vaid kõik vanemad lapsed, kes veel naest ei olnud võtnud ja mehele läinud, tegivad nii. Kõigil olivad mängimised ja lõbustused armsad ja kõik tahtsivad sellest ühte viisi osa võtta, olivad nad siis kas õige noored ehk pisut vanemad. | ||||
| Ehk küll teoorjused oma jagu noore rahva lõbusat elu ära riisunud, piinamistest ja peksmistest palju väsitada ja pigistada saanud, ei pannud nad sellegipärast oma elus raskusi tähele. Naljatuste ja lõbustuste aegadel nähdi neid nii ergud ja lustilikud olevat, nagu ei oleks nad mitmel päeval tööd teinud ega lilli liigutanud ja vanemad inimesed ütlesivad ka vahest naljatujus: "Ei aita muud, peab ikka niisugusele rohkem tööd peale panema, nüüd ei seisa ta kuil ega muil paigal." - Ja jälle: "Vaat sel on jalad, ei need näita ära väsivad." - Ehk: "Ei see seisa pudelis ka mitte paigal." - Ja: "Kel janu sel jalad!" - Mõned kuuldi jälle ütlevat: "Las aga tõmmata, ega keegi hauda midagi enam järele ei too." Sellesarnaseid ütelusi kuuldi noore rahva naljatuste juures palju ja igalühel oli ikka ka oma jagu tõsidust ja asjassepuutumist. | ||||
| Nagu vanemade inimeste juttudest kuuleme, kelle järele meie oma vanavara aineid kirjeldame, oli ikka vanal ajal noore rahva seas küll üks isiäralik naljatuse ja lõbustuse tuhin ja kui meie seda kõik nüüdse ajaga võrdleks, siis paistaks selleaegse ja nüüdseaegste lõbustuste vahel koguni üks isiäralik vahe olevat, mida teravamad uurijad selgeste ära võivad näha. Juba sellestki näeme kuida muiste üteldi: "See om poiss ja sel om jalad, ei seisa tõine kuil ega mail paigal!" - Ja mõne tütarlapse kohta üteldi: "See om tuline nagu tuleark!" - Niisama üteldi ka laulikude kohda: "Küll see mõistab kõõrutada!" - Ehk: "Noh sel om kõri!" - Ja: "Ei ole hoo ega hooni vahet, muudkui jookseb." Ja mis muud, laul oli muidugi vanal ajal kõige suurem lõbustaja, rõemustaja ja ajaviitja. Teda tarvitati ka vahest sõimamiseks, nokkimiseks, kihutuseks ja ässituseks. See oli ükskõik missugused naljatused või mängid ees olivad, kas teestenu tegemine või pillerkaari pidamine, aga ikka lauldi sealjuures, nenda kas kõlas. Ilma lauluta arvati kõik nii mage olevat, sellepärast siis sagedaste kurdeti niisuguste pidude üle, kus kaasitajaid ja torupillipuhujaid puudusivad, - kui küll seda ka vahest ette juhtus tulema, et niisuguseid pidul ei olnud, siis oli see küll väga harva, sest suurem jagu pidudele olivad seesugused ammugi enne kutsutud kui mõnda tõisi muid. | ||||