| |
Kuida muiste pulmi peeti
|
|
| |
Nagu nüüdsel ajalgi pulmasid perekondade pidude seas suuremateks pidudeks peetakse, nii peeti neid ka muistsel ajal. Pulmad olivad vanal ajal oodetavad ja lõbusad pidud. Tihti peeti neid pikemalt, mõnes talus, isiäranis rikkamate juures, koguni nädal aega. Praegust meie ajal on ka Kõpu kihelkonnas rikkamate juures veel moodiks pulmi nädal aega edasi pidada. |
|
| |
|
|
| |
Tahtis vanal ajal keegi noormees naest kosida, siis kõneles ta enne seda asja ilusaste isaga läbi, kes siis ka ühes kosja minnes kaasa läks. Vanal ajal oli see moodiks, et enamiste ikka isa kosijale kaasa läks, kellel aga isa ei olnud ja kui vahest mõne kosija isal võimalik ei olnud, siis kutsus kosilane muidugi ühe muu mehe ja seda nimetati siis isameheks. Kositava juure enne järele kuulama ei min- dud; muud, kui noorel mehel keegi naesterahvas meele järel pidi olema, mindud otseteed kohe kosja. Kosjavanemade juures kõneles siis kas isa ehk isamees kositava vanematega asjaloo ilusaste ära, mispärast just nemad sinna tulnud. Kui siis neiu ja tema vanemad selle vastu olivad, tehti asi kohe katki; aga olivad nemad selle poolt, siis võeti asja kordasaatmine käsile. Siis võttis neiu kosiviina pudeli lahti, jõi isi ja andis selle järel ka teistele kosiviina. Pärast kui kiriku juures, nõndanimetatud lugemas ära oli käidud, kandis ka neiu külasid mööda sugulastele, sõpratele ja tuttavatele kosjaviina ja tema sai siis nende poolt häid andisid, sest vanal ajal oli see ikka moodiks, kosjaviina too- jale, kas paar kindaid, sukad ehk vöö annetada. |
|
| |
|
|
| |
Oli kiriku juures lugemas ära käidud, siis õikas õpetaja neid kantsli pealt maha ja nagu vahest siitpoolne rahvas naljatades kõneleb: esimesel pühal tõmmatakse neid ja neid ühte kintsu pidi kiriku lakke, tõisel pühal tõist kintsu pidi kah ja kolmandamal pühal jälle lastakse tagasi maha. Noh nüüd olivad siis pulmad käes, aga meie jätame siitkohalt jutustuse katki ja hakkame sealtkohalt kõnele jälle peale, kuida enne pidu kõiki selle vastu valmistati ja kuida asjad ikka edasi läksivad. |
|
| |
|
|
| |
Selle jaoks osteti siis nooriku ehteid, pearätik, põll ja kui ka peigmehel rohkem seda va naudi oli, osteti kõrt ja jakk või pihik kah ja kui noorik ehitatud, näitas see nagu nops välja. Pulmadeks tehti ka oma koduõlut, sest vanal ajal oli ju igas talus oma humalaaed, kus neid õlle jaoks hariti ja kasvatati. Kes jõukam oli, see tegi mõdu kah, ja joogi poolest oli siis küllalt. Aga kes suuremat kedagi ei jõudnud, pidi va kaljaga kah leppima. - Söögi poolest tapeti mõni loom kah ära, tehti pisut peenemat leiba ja odrakaraskid kõrvaliseks; oli kui juba kartohvlid kasvatama hakati, tehdi kardohvlikorpe kah. Selleks aeti veikesed leivapätsikesed lõhki, panti kardohvliputru peale ja korbid olivad missugused. |
|
| |
|
|
| |
Enne pulmi üks nädal aega kutsuti pulmalisteks sugulasi, sõprasid ja tuttavaid niipalju kokku, kui selleks arvati; keda arvati et see pulma ei kõlba, - oli, et ta küll sugulane oli, - jäeti kutsumata; - või oli, et seal mõni muu põhjus asja takistas, kas oldi mõnega jonnis, ehk enne ära vihastatud. Ka kutsuti külast kõige osavamad torupillipuhujad pulma peale pilli puhuma ja vanu vägevaid lauljaid naesi laulma või kaasitama. Arvati ikka järele, et kellegist ei oleks, ega tuleks, - ei joogist ega söögist, ei laulust ega pillist; nõnda et keegi mõne asja üle nurada ei saaks. |
|
| |
|
|
| |
Pühapäeva hommikul sõideti siis kiriku juure nõndanimetatud laulatusele. Seal sõitsivad siis peigmees laulatusenaesega ja laulatuse- poiss jälle noorikuga kiriku juure. Olivad pulmad rikkamate juures, siis sõitsivad veel hulk peiupoisse ja pruutneitsisid järel kuni kirikuni ja sealt niisama tagasi kodu. Kodu sõites istus pruut või õigemalt selle aegse keele järel üteldes noorik peigmehe ja laulatusenaene jälle laulatusepoisi kõrval. Kui koduukse ette jõuetud, siis katsunud pulmalised ikka peigmehe hobuselt looka pealt ära tõmmata, siis visatud seda üle katusse. Aga et peigmehel sarnane vigur teada oli, siis sidunud ta enne kirikusse minekut looga nii kõvaste peale kinni, et kui seda pealt lahti võtma mindud, siis kulunud hulk aega ära, enne kui kätte saadud. |
|
| |
|
|
| |
Kui kirikusõitjad kodu jõud- nud, olnud pulmatares juba jant jalul. Seal puhutud torupilli, lauldud, hõisatud, hüpatud ja karatud. Söödud, joodud, jorutadud ja löödud oma vinderkuuti nii mis ime. Kui nüüd pimedaks läks, siis hakati juba aegsaste peigmehepoolseid pulmalisi ootama ja säeti kõik väravad nii kõvaste kinni, et sisse pääseda koguni võimata oli ja iga sissepääse kohale panti veel vaht juure, et keegi salaja sisse ei sõidaks. Oli tükk õhtut ära läinud, siis toodi käsk pulmataresse, et võerad tulevad. Nüüd läksivad kõik pulmalised välja väravasse võeraid vastu võtma. Seal nõuetud aga võeraste käest passi ja ei tahetud sugugi sisse lasta; viimaks kui passiga õigele järjele saadud, siis alles antud võerastele pulmalistele luba õue sõita ja pulmadest osa võtta. |
|
| |
|
|
| |
Kui kõik ilusaste korda toimetatud, siis viidud ka peigmehe pulmaliste lipp tare arja otsa teise kõrva lehvimaie. Lipu kohta tulnud ka sagedaste seda ette, et mõnikord seda tare arjalt ära varastatud, selleks käinud külast mõned kutsumata poisid kontvõerasteks ja need ei läinud sugugi muu pärast, kui katsunud ainult kuida aga lippu kätte saada. Et aga lippu ära varastada ei saadud, selle jaoks käinud pulmalised korda mööda vahtimas. - |
|
| |
|
|
| |
Et nüüd kahelt poolseid pulmalised koos olivad, siis olnud alles tegemist: Kohe esimene asi olnud, et kaasitajad platsi astunud. Seal laulnud siis laulikud muidu ikka tõine tõise salmi. Kui üks lõpetanud, siis hakanud tõine jälle peale. Neist kaasitajadest olnud aga tõine tõisest pulmalistest ja nimelt ikka need, kes kõige kangemad laulma olnud. Selleks otsitud siis külast muidugi kõige vahvamad ja vägevamad laulikud välja. Esmalt hakanud kaasitajad päris ilusaste lauludega peale, üks kiitnud ühelt poolseid ja teine teiselt poolseid pulmalisi. Viimaks mindud ikka kaugemale - ja ikka, mida rohkem lauletud, seda vägevamaks läinud laulud. Ka selle järel tulnud laulmistega päris sõimamised ette, aga sellest ei pantud midagi tähele, sest seda ainult tahetud näha saada, kumma pulmaliste pool vägevam laulik oli. Kui lauludega nenda ikka vaieldud sai ja vägevam juba välja paistis, sest et see nõrgema üle laulis, siis oli võit selle ja ka sellepoolste pulmaliste pool. Nüüd sai võitja muidugi oma pulmaliste poolt austatud ja need pulmalised olivad ka siis õige uhked, sest et nemad oma laulikuga tõiste pulmalised üle olivad löönud. Nenda oli siis võidulaulmisega pulmas lugu. Ka muud laulud olivad ikka mis pulmades lauletud saivad ja need olivad siis nooremade lõbustuse laulud. Peale selle oli ka hõiskamine õige moodiks; hõisati muidu ikka: |
|
| |
|
|
|
|
20 |
Õissa saaja, saaja,
|
|
|
|
21 |
Õissa pulma, pulma,
|
|
| |
pag. 682
|
|
|
|
23 |
Katte noore pulma
|
|
|
|
24 |
Õih, õih, õih!
|
|
|
|
25 |
Katte noore pulma.
|
|
| |
Seda piab ütlema, et niisuguste laulmiste ja hõiskamiste peale nagu vanasti, ei lagunenud neil suu ega kulunud keel, muudkui lõugasivad et seda võtt. - Ikka söödi, joodi ja jorutadi, puhkamistest ei olnud vanal ajal pulmades juttugi ja seda ei tohtinud ka keegi teha. Kui siis vahest nii ette tulnud, et mõni väsimuse peale vahest keha pikali pani, siis toodi väljast redel sisse, aeti pikaliolija peale ja viidi välja. Üteldi isi: "Raibe ei kõlba inimeste sekka, see peab ära koristatud saama." Ja sellepärast ei tohtinud ka keegi puhkama või magama heita, kui küll ka väsinud olnud, ikka pidanud tõiste pulmaliste seas kaaberdama. - |
|
| |
|
|
| |
Oli nüüd niikava nooriku kodus söödud joodud ja jorutadud, kuni tõise päeva lõunaajani, siis sõitnud peigmees ja noorik peigmehe poolste pulmalistega peigmehe kodu, kus neid lahkeste lauludega vastu võetud. Oli nüüd nii, et noorik peigmehe kodu elama viidi, siis sõitsivad õhtul noorikupoolsed pulmalised peigmehe kodu pulma ja viisivad ka ühes nooriku kirstu ära. Moodiks oli siis kirstu vidamise juures see, et kui kirst kerge oli ja arvati, et seda peigmehepoolste pulmaliste poolt vastu ei võeta, sest et see noorik kehv, ilma varandu- seta olevat, siis panti mõned suured kivid kirstu põhja, nii et kirstu siis õige käristada andis. Noorikupoolsed pulmalised võtnud niisama väraval kinni peatamisega ja passi nõudmisega vastu, nagu enne peigmehepoolseid pulmalisi nooriku kodus. - Kui viimaks tulnud külalised nii kaugele jõudnud, et kirstu varju alla saanud ja isiendale ka luba antud luuri lüüa ja pidutaresse tulla, siis hakkas jälle pidu vana viisi peale. Mõni kord oli nii, et peigmehepoolsed pulmalised küll kirstu vastu olivad võtnud, aga võtme küsimise koguni ära unustanud, kui nüüd noorik kirstu juure tahtnud minna ja kirstu vastuvõtjade käest võtit küsinud, siis olnud need päris kimbus, et nad võtit ei olnud tellinud. Need hakkanud siis kirstu andjade käest võtid järele küsima, aga tõised olnud nii uhked ja suurelised, et enam sellest midagi teada ei tahtnud. Kui õige kava võtme nõudmisega oli jonnitud, siis alles antud suure hinna eest nõudjatele seda kätte. |
|
| |
|
|
| |
Õhtul võeti nooriku ehitamine käsile: seal pani siis laulatusepoiss noorikule räti päha, pärast seda tõsteti kohe noorpaar hurraa-hüüdmisega toolide peal ülesse ja selle järel tõmmati torupill platsi. Nüüd oli kohe esimene asi, et laulatusepoiss nooriku tantsima viis ja selle eest ta paari kindaid. Oli nüüd hea puhk aega küllalt juba hüpatud ja karatud, siis hakkas noorik veimi jagama. Veimesid saivad kõik kutsutud pulmalised oma osa, kontvõerad, või ilma kutsumata jäeti veimedest ilma. Veimedeks oli ennamiste ikka ame (särk), paar kindaid ja vöö; mõnele nagu lähemalt sugulasele ka sukad ja ämmale anti ka sängitekk rohkemaks kui teistele pulmalistele. Selle järel säeti nüüd kohus platsi. See tükk oli pulmades õige naljakas mäng. Kohtukull säeti laua peale ülesse ja kohtumeesteks säeti muidugi kõige valusama sõnadega mehed pulmaliste seast, kes taga laua istusivad ja etteantud süüdide järel kohut mõistsivad. Paar poissi säeti nüüd, kes pulmalisi ja nimelt veimesaajaid ükshaaval kohtumeeste ette viisivad, süüdi üles andsivad ja nende peale kaebasivad. Nüüd trahviti neid nii kuida kord ja kohus, ning nõueti trahv kohe sisse. Kui siis vahest mõni enda haigeks tunnistas ja maksa ei tahtnud, sellele andis tohter kohe head tropid ja nüüd oli tohtri kulu ka veel rohkemaks maksta. Mõned naljakad tegivad seal juures vigurid, ütlesivad et raha maksa ei ole ja andsivad mõne asja, kas nöörist kokkumässitud kera, ehk mõnda muud sellesarnast kuhu raha oli ära peidetud. Kõik niisugused võeti ikka vastu ja vaadati läbi, leiti maksu selle seest, siis oldi rahul muidugi ja tänati veel andjad peale selle. Niisugune mäng vältas mittu tundi; - kui kõik pulmalised juba kohtu ees olivad ära käinud, siis lõpetas kohus istumist. Niisugust nalja tehti sellepärast, et välja antud veimede eest jälle raha sisse võtta; kuna nüüdsel ajal enam raha ei küsita, vaid sellega rahul ollakse mis keegi isi annab. Vanal ajal pidi ikka neiul hea suur kirstutäis veimi olema, et ikka kui mehele sai, välja võis laamida; - muidugi teada, et siis pärast heasti tagajärele kõneldi, - nimelt: "Vaat see oli alles noorik, sel oli veimesid mis ime, sai tõisel mitmes ajas välja jagada." |
|
| |
|
|
| |
Olid veimed jagatud, oli söödud, oli joodud ja oli juba tahtmist mööda killatud, siis tuli vahest ka pulma lõpp. Enne ei liigutanud küll ükski pulmavõeras oma konte, kui pidu peremees lipu tare arja otsast maha tõi, alles siis oli igalühel kahelemist mis ime. Siis pandi hobused sõiduriistade ette, aeti enestel riided selga ja ikka muidu tuhknai tuhalaane poole. Nenda tuli siis pulma lõpp. |
|
| |
|
|
| |
Tähendus: Mis aga vanausus ja rahva arvamises pulmade kohta kuulukse kõneldavat, sellest sulestan tulevases saadetuses, - aga ikka nii kuida praegune elav vana rahvas veel mulle ette kujutada teab. |
|
| |
|
|
|
| |
|