| |
Kullategija kits
|
|
| |
Üits kord vanal ajal oli üits vana lesknaene oma pojaga ütsikus sannaurtsikus. Nema oliva nõnda vaesed, et neil ei olnud muud toidukraami kui üits matti täis jahu sanna kõrval urtsikun, seda käskis ema ära tuua ja andis kindla käsu, et tema pidi jahumatti hõlma alla panema, aga poisikene pani jahumatti pää otsa, nõda et tuul viimatse kui põrmu välja ajas, enne kui ta ema juurde jõudis. - |
|
| |
|
|
| |
Kui ema seda nägi, mis poiss teinud oli, ütles meele-ära-heitliku häälega: "Kes ei taha sõna kuulda, see peab valu tundma." Nende sõnadega hakkas poissi karvu pidi kinni ning peenikene vitsakimbukene pidi üleannetumat karistama. "Mine nüüd, sa jõle poiss, kuhu sa ise tahad, mina sinu enam pidada ei või, et ma kah nälga ei sureks!" |
|
| |
|
|
| |
Vaevaga kui poiss ema käest valla oli pääsenud, läits ta metsa, istus puu juure pääle maha ning nakkas ikma, nõnda et puud metsas haleda kaebamise pääle nakasiva temalt küsima, mis sull' om viga tettu, et sa nõnda haledast kisendat! Poiss kõneles neile ära, kuidas ning kuida moodu olnud asi. Kuusk kõnelas: "Ei sa ega jää paremat nõu üle, kui heida minu alla puhkma. Sest vanasõna ütleb: "Aeg anna arutust."" Nõnda ka poiss tegi kuuse tahtmist ja heitis magama. - |
|
| |
|
|
| |
Tõisel hommukul tuli ta üles ja nakas jälle ikma, siis ei tulnud ainult puud kaitsma, vaid ka metsaloomad, tema haledust ühes kandma. Nõnda tuli lõvi ja ütles: "Tule mulle selga, ma kannan ja viin sinu sinna, kus sa iial aga soovid. Poiss aga saatis lõukoera nende sõnadega minema, et mis sa tühjast tüli või näljatsest näru otsid ehk jalarätist jagu saad? Ega minust parematki välja ei tule. Poisi ikmine tuli jällegi käsile. Nii et |
|
| |
|
|
|
|
10 |
Taevas pääla nagisessa
|
|
|
|
11 |
Maa alla kõikunessa
|
|
|
|
12 |
Puud metsasa mühama nakasiva
|
|
|
|
13 |
Puulehed latvasta langesiva.
|
|
| |
pag. 226
|
|
|
|
15 |
Mis sääl raginast räägitakse
|
|
|
|
16 |
Müdinast alla kõneldakse!
|
|
|
|
17 |
Raginast alla räägitakse,
|
|
|
|
18 |
Müdinast pääla kõneldakse,
|
|
|
|
19 |
Et Taara tullu taeva tubadesta
|
|
|
|
20 |
Kulda kirju kamberista
|
|
|
|
21 |
Hõbedase õnne kojadesta.
|
|
|
|
22 |
Maa pääle mandelasse,
|
|
|
|
23 |
Kurjadele kuhjani kätte masma,
|
|
|
|
24 |
Õelatele kiusajaile
|
|
|
|
25 |
Nende kurjust tasumaie.
|
|
|
|
26 |
Vagasida vangist päästma
|
|
|
|
27 |
Haigeid valu kütkesta
|
|
|
|
28 |
Vaesidlapsi vaevaelust.
|
|
|
|
29 |
Viima rõõmu ruumidessa
|
|
|
|
30 |
Taara-taadi tubadessa
|
|
|
|
31 |
Kuldakirju kammerisse
|
|
|
|
32 |
Hõbedasse õnne kojadessa.
|
|
| |
pag. 227
|
|
| |
Hale nutuheli oli ka Taevataadi kõrvu ulatanud! Nüüd kompis ta vana halli mehe kombel vaeselatse juurde ja küsis: "Mis sa iket? Mis sul kullakesel õige om? Kõnele minule ehk ma võin sind kuidagi moodu avitada!" Poisike pani vana ätti meest imeks, kel valged hõbekarva juuksed olivad ning sai vanake õige armsaks temale, nii et ta oma häda, üleannetust üles kõneles, nagu meie juba eenpool kuulsime. Vanake lausus: "Sa oled väga paha teinud, mu poeg, aga nüüd tahan ma sind avitada, et teie peate jälle oma kurbtust, häda kaotama." - |
|
| |
|
|
| |
"Säh, siin on laudlina, kui ütled: "Laud katta," sis om kiksugutse söögi laual, mis te aga iial ihaldate!" Poiss võttis tenades lina vanakese käest vasta ning läits kõrtsist mööda, mis sääl tee veeren oli. Kui kõrtsunaene nägi poissi tulevat, hõigas: "Poiss, ae, tule ka sisse", ja poiss läits ka sisse kõrtsunaese kutsumise järgi. Kõrtsupapa küsis ka vahele, et mis trull sul om seal kandlan. Poiss ütles: "Mul om siin niisugune laudlina, kui ütled: "Katta," sis om kõiksugutse söögi pääl. Kõrtsupapa näie seda kasulikku lauda ja üttel: "Kas sul ütsinda niisukune laud om, mul om veel 10 korda parem. Lähme vahetama." Ja na vahetasiva laudlina ära. Poisi jommikas oli väega rõõmus, kõrtsupapa sängi linarull õlal, ka mõni rengel taskus, mis nüüd viga, ema võtab mind armulikult vasta. Aga võta näpust, ta olli ennast sellega pettan. |
|
| |
|
|
| |
Tuli kodu ema manu, üttel: "Mul om niisukene laudlina, kui ütled: "Katta," siis om kiksugutse söögi pääl." Ema üttel: "Laud katta," aga sest ütelusest ei tulnud välja midagi, ta jäi katmata. |
|
| |
|
|
| |
Ema andis poisile jällegi mõne vopsu, et see kiunudes mõtsa läits ning oma tuttava kuuse juuriku pääle maha iste. |
|
| |
|
|
| |
Vana hall eiline mehike tuli jälle tema juurde, üttel: "Oled jälle, sa kangekaelne karumats siin, eks ma ei üttelnud: "Hoia ennast eemal pahast kohtadest.""
Nüüd ütles vana mees: "Ma annan sulle kitsi. Kui sa ütled: "Sittu kulda," pane taaldrik alla, sis tuleb kui kõlinal pääle. - Poiss võts jälle "aitähts" vasta seda kitsi, läits jällagi kõrtsi ja üttel: "Mul om sehukene kits, kui ütled: "Sittu kulda," sis tuleb kui trinal maha." Kõrtsimees üttel: "Mul om kah nisukene kits, vahetame ära." No vahetasiva jällegi ära. Poiss võts jällegi kõrtsimehe kitsi ning läits oma ema manu ja üttel: "Emä, mul om sehukene kits, kui ütled: "Sittu kulda," sis tuleb kui kõlinal." Ema üttel kitsele: "Sittu kulda," aga kitsike lask vedelat taaldriku täis. Ema ands poisile jällegi mööda kõrvu, kes uludes jällegi metsa joosk. Vana mees tuli jällegi vasta, üttel: "Nüüd annan ma sulle nuia, mine kõrtsimehe manu, ütle: "Andke minu laudlina ja kits tagasi, kui mitte, sis ma näitan teile. Mis te minust petsite."" - |
|
| |
|
|
| |
Poiss võts nuia, läits nüüd vana mehe õpetust mööda jälki kõrtsimehe manu, üttel: "Kas sa annad minu kits' ja laudlina tagasi? Kui mitte, sis ma tahas teile tuld näita." Kõrtsumees ja -naene ütliva: "Kus meil õige näitaja om." |
|
| |
|
|
| |
Poiss üttel: "Nuia kotist välja!" Oh seda imet! mis sis nuia teiva. Na kolksiva kõrtsimeest ja -naest nõnda, et pooluimatses olekus vastu nakasiva paluma: "Meie anname kõik kätte." - Poiss üttel: "Nuia kotti tagasi." Nuia täitsiva tema käsku. Siis sai poiss kõrtsumehe käest laudlina ja kitsi kätte ja veel kaasa mõne hää tüki kulda. Nüüd läts vaene poiss kodu, laudlina rull kaenlan, kits paelapidi peran, nii tuli ta kodu ema manu. |
|
| |
|
|
| |
Ema võts poisikese nüüd lahkeste vastu, sest nüüd oli neil süüa ja juua ja raha küll. - Nuiad jäivad neile igaveste mälestuseks, teive palju tükke oma nuiadega. |
|
|
| |
|