| |
Päike ja tuul
|
|
| |
1.
|
|
|
|
3 |
Küll päike on nii tasane,
|
|
|
|
4 |
Ta armas soe paistmine
|
|
|
|
5 |
See rõõmustab kõik ilmamaad,
|
|
|
|
6 |
Kus iial rahvas elavad.
|
|
|
|
7 |
Sest tema paistab kõikile
|
|
|
|
8 |
Nii vagale kui kurjale.
|
|
| |
2.
|
|
|
|
10 |
Vaat tulel on üks teine viis
|
|
|
|
11 |
Ja hoopis teine mood ta sees.
|
|
|
|
12 |
Ta vahest õige tasane,
|
|
|
|
13 |
Ep olle õhko tundagi.
|
|
|
|
14 |
Seal jälle möllab rängaste,
|
|
|
|
15 |
Et väga paljuks lähäb see.
|
|
| |
3.
|
|
|
|
17 |
Kui nemad ükskord kokku said,
|
|
|
|
18 |
Siis kohe varsi jutul' jäid.
|
|
|
|
19 |
Siin hakkas päike noomima,
|
|
|
|
20 |
Et tuul nii tühja meelega
|
|
|
|
21 |
Küll mõnda korda tülitseb
|
|
|
|
22 |
Ja mitmedele vaeva teeb.
|
|
| |
4.
|
|
|
|
24 |
Ta ütles: armas tuuleke,
|
|
|
|
25 |
Sa oled teinud pahaste
|
|
|
|
26 |
Sel nädalal, mis mööda läind,
|
|
|
|
27 |
Ma ise olen seda näind,
|
|
|
|
28 |
Et mitmed laevad mere peal,
|
|
|
|
29 |
Kes purjetasid rõõmsast seal.
|
|
| |
5.
|
|
|
|
31 |
Neid mitu ära hukkasid
|
|
|
|
32 |
ja nende purjed lohkusid,
|
|
|
|
33 |
Neid kalju vastu aeasid,
|
|
|
|
34 |
Et merepõhja vausid,
|
|
|
|
35 |
Ja mitme maea katused
|
|
|
|
36 |
Sa puhtaks ära kiskusid
|
|
| |
6.
|
|
|
|
38 |
See pahandas nüüd tuule meelt,
|
|
|
|
39 |
Ta tõstis uhkest oma healt
|
|
|
|
40 |
Ja ütles: kuule päike sa
|
|
|
|
41 |
Oh ära võta noomida,
|
|
|
|
42 |
Ei mina või nii olla see,
|
|
|
|
43 |
Kui sinna, kes nii tasane.
|
|
| |
7.
|
|
|
|
45 |
Vaid kui ma ennast pahandan,
|
|
|
|
46 |
Siis kummardab mind mets ja laan,
|
|
|
|
47 |
Ka minu vägi seda teeb
|
|
|
|
48 |
Et meres laene suureks lääb,
|
|
|
|
49 |
Kõik seda teeb ju minu hirm,
|
|
|
|
50 |
Ei mitte sinu heldus, arm.
|
|
| |
8.
|
|
|
|
52 |
See peale naeris päikene:
|
|
|
|
53 |
Las olla mind nii tasane.
|
|
|
|
54 |
Ei seda tee sa hirmuga,
|
|
|
|
55 |
Mis mina oma armuga.
|
|
|
|
56 |
Oh kuule tuul ja vaata nüüd,
|
|
|
|
57 |
Ja ära mõista mulle süüd.
|
|
| |
9.
|
|
|
|
59 |
Seal lähäb mees nüüd mööda teed,
|
|
|
|
60 |
Oh mine, katsu, kas sa saad
|
|
|
|
61 |
Ta kuue seljast kiskuda,
|
|
|
|
62 |
Ehk teda maha lükata.
|
|
|
|
63 |
Kui seda võid, siis ütlen ma,
|
|
|
|
64 |
Et sinu rammu tugev ka.
|
|
| |
10.
|
|
|
|
66 |
Tuul vihastas, läks rutuste
|
|
|
|
67 |
Nüüd maha mehe kallale.
|
|
|
|
68 |
Küll tema puhkus kõigest väest
|
|
|
|
69 |
Ja kiskus kuube mehe käest.
|
|
|
|
70 |
Ta lükkas teda edasi,
|
|
|
|
71 |
Kord kiskus jälle tagasi
|
|
| |
11.
|
|
|
|
73 |
Küll tuule süda viha täis,
|
|
|
|
74 |
Mees ikka mööda maanteed käis,
|
|
|
|
75 |
Ei tuul saand kuube mehe käest,
|
|
|
|
76 |
Ehk ta küll kiskus kõigest väest,
|
|
|
|
77 |
Vaid pidi jääma vaiksemaks,
|
|
|
|
78 |
Ta väsis viimaks, ära läks.
|
|
| |
13.
|
|
|
|
80 |
Pääv tuli välja pilve alt,
|
|
|
|
81 |
Ta paistis nõnda tasaselt.
|
|
|
|
82 |
Mees tundis soojast väsimust
|
|
|
|
83 |
Ja päävapaistest palavust,
|
|
|
|
84 |
Ta kiskus kuue seljast seal,
|
|
|
|
85 |
Ja kandis teda õla peal.
|
|
| |
14.
|
|
|
|
87 |
Ta siiski oli palav veel,
|
|
|
|
88 |
Ei võinud tema käia teel.
|
|
|
|
89 |
Ta hakkas ära väsima,
|
|
|
|
90 |
Läks põõsa varju puhkama
|
|
|
|
91 |
Ja mässis kuue kokku teal,
|
|
|
|
92 |
Et magada võiks selle peal
|
|
| |
15.
|
|
|
|
94 |
Nüüd näitis päike tuulele,
|
|
|
|
95 |
Et mees on juba küljele
|
|
|
|
96 |
Ja kuub on seljast ära tal
|
|
|
|
97 |
Seal kokku pandud pea all
|
|
|
|
98 |
Ei teinud seda tuul ehk hirm
|
|
|
|
99 |
vaid päävapaiste, heldus, arm
|
|
|
| |
12. salm kordab 11. salmi
|