H II 10, 504/5 (277)

Rahvalaulud on niisama ehk veel enam sugulased kui muinasjutud. Üks laulab ühte viisi, teine teisel kombel, kusjuures laulu sisu pea üks on, ainult sõnade seadmine läheb lahku. Seda on minu sissesaadetustest küllalt leida, kus teine laulik tähendud on, ei ole mitte üleskirjutaja seega arvatud, vaid ettelauljad on seda kahel näul ette toonud. Üleskirjutaja poolt on õige pisut juure lisatud, ainult kus mõni segane koht oli. Uurimise asjale ei tee lisatud kohad midagi kahju. Laulud kes ütleb isale halba ja Emakene nennekene on ainult rahvalaulu riismete järel korraldetud. Omast peast luuletust ei ole ainukestki. Ma olen väga teravaste püüdnud kuulata ja üles tähendada. Mitmel laulul on laulikud vahelt välja jätnud. Ma olen juba ennemalt tähendanud, et põhud ja haganad segamine tuulutamise jäuks saavad sisse saadetud. Uurimise asja kohta ei tuo minu saadetused mitte küüneväärt võltsi. Neist võib julgest vana aja olekuid välja arutada ja keski ei või uurijalle midagi süüks arvata, mis võeriti luuletust tähendab. Aruandeid lugedes olen igakord otsuseks teinud truuilt laulikute järel üles tähendada, nii kui surelikul ainult võimalik. -

Maata, tuleb ka pühaskirjas ette. -